Mönusate meeste mönus paat
Tormi Soorsk
01.10.2009

Ei tede mehed mede meeste vastu saa
ega teil pole söukseid paate ka –
võivad Saaremaa Saikla kandi inimesed laulda, sest nende mehed osaühingust Lindvart tegid valmis elektrimootoriga paadi, mis on esimene omalaadne mitte ainult Eestis, vaid Baltimaades üldse.

Ütleks kohe, et see paat on retro-öko-inno, nagu seda juba on hakatud nimetama internetiblogides. Retro (ehk matkitud tagasivaatelisus) on paat selle poolest, et tema puhul on eeskuju võetud Artur Vakrömi paatide disainist. Vakrömite paadid on põlvkondade pikku kogutud saarlaste paadiehitusoskuste tulemus, traditsioonilise paadiehituse tipptase. Suure sõja järel tegutsesid Saaremaal paadimeistritena Teodor, Julius ja Artur Vakröm, lisaks oli teisigi mehi, kelle käe all valmis paate praktiliselt põlve otsas üle 200, nii Saaremaale kui mandrile. Pärast sõda polnud ju Saaremaa rannas enam paate ollagi, need olid kas kahe suure sõjaväe poolt hävitatud või üle mere pagenud. Paadid õnnestusid vendadel Vakrömitel nii hästi, et neid taheti rohkem kui mehed teha suutsid. Alused olid merekindlad, aga samas käitusid raskes laines nii rahulikult, et kaluritel jäi sisikond oma kohale ja selles leiduv paigale. Artur Vakröm oli paadiehitamise kohta öelnud, et see on ju lihtne: esimese tegemist vaatad pealt, teist aitad teha, aga kolmanda teed ise valmis. Muidugi pole need asjad nii lihtsad, Saaremaal oli vanasti kombeks kehva tööoskusega mehi iseloomustada ütlusega, et see mees ei saa seamolligi valmis, paadist rääkimata…
Kui aerude ja purjede abil liikuvad alused kõrvale jätta, on see paat keskkonnasäästlikum kui sisepõlemismootoriga analoogid. Ta liigub elektri jõul, ajam saab voolu akudelt. Muidugi on akude laadimiseks vajaliku voolu saamiseks elektrijaamades kütust põletatud ja keskkonda saastatud, kuid ekspluateerimise käigus on paat müra- ja saastevaba ning libiseb hääletult sinna, kuhu omanik ta tüürib. Kui arvestada ka alternatiivenergia üha laiemat kasutuselevõttu, võib seda paati öko-paadiks nimetada küll.
Lindvarti paadi puhul seisneb innovatiivsus oskuses ja idees ühendada saarlaste vanad paadiehitustraditsioonid uute tehnoloogiliste lahendustega. Uuenduslikkus ei pea tähendama igal sajal juhul millegi täiesti uue leiutamist, enamasti sünnivadki head tooted erinevate valdkondade, kogemuste, materjalide või tehnoloogiate kokkupuutel.
Kuigi siin-seal Euroopas on elektrilised veesõidukid ammugi tuntud, tegutsevad isegi veetaksodena, siis meil veel mitte, sest seda tüüpi veesõidukite tootmine on suhteliselt kulukas. Uue paadi maksumust ei ole mehed täpselt kokku arvutanud, kuid arvavad selle võrreldavaks keskklassi auto hinnaga. Arvestades meie loodusest tulenevat paadikasutushooaega, arvavad paadimeistrid, et mootori ressurssi võib jätkuda paarisajaks aastaks, paat ise on hooldevabalt kasutatav umbes viiskümmend aastat. Üks tund elektrimootori kasutamist on kümme korda odavam kui diiselmootori töötamist – kas on veel vaja midagi lisada? Paljudele ei meeldi mürinal ringi kihutavad sõidukid ning õngemeeski eelistaks oma lemmikkohale läheneda nii, et kalad sealt kabuhirmus ei põgeneks. Samuti on seda lihtne ja mugav kasutada: laadimispistik välja ja sõitma. Oma ilusa disaini, täiusliku viimistluse ja tasase iseloomu tõttu sobib selline paat aga eriti hästi kuuvalgete ööde nautijatele ja järveromantikutele.
Amsterdamis ja Vahemere rannikul, kus on moeks saanud elada sadamates ja kanalites paiknevates veesõidukites ning puhkepäeviti sõidetakse teisi vaatama ja ennast näitama, on selline alus lausa ideaalne. Kui selline hääletu alus mööda libiseb, pole kellelgi paha sõna öelda, kuid suure lärmi ja lainega saabuvat paati võib oodata tühjendamist vajav solgipang.

Eelkõige peavad olema mehed
Eespool kirjeldatud paadi tegid Saikla külas valmis kaks meest: isa ja poeg, Edgar ja Kristjan Kana. Liialduseta võib öelda, et nii muhedaid mehi kohtab harva. Isa Edgariga peab valvel olema, tema valdab täiuslikult saarlase kõnepruuki, kus kaasvestlejat kombatakse pidevalt, kui palju ta naljast aru saab või mis masti mehega on tegu. Pealehakkamist on tal jagunud kogu eluks, juba seitsmenda klassi poisina tegi ta oma esimese paadi. Kui nõukogude aeg hakkas leebuma, hankis ta Soome viisa ja sõitis Piritalt paadiga Soome. Seal ei osanud teda keegi oodata, niivõrd ootamatu oli selline asi Soome piirivalvele sel ajal. Kuna viisa oli olemas, ronis hilisõhtul saabunud mees üle sadama tara ja läks maad uudistama. Juhus viis kokku toredate soomlastega, kellega tekkis klapp – aga ega teistmoodi ei kujutaks Edgari puhul ettegi. Samm sammult hakkasid asjad liikuma, uued tutvused, kontaktid, uued kogemused.
Isa ja poeg moodustavad ühtse tiimi – nad vist hingavadki samas rütmis. Vähemalt mõtlevad küll samamoodi – kui üks jääb lausega toppama, lõpetab teine selle lause kui enda oma. Küllap on sel moel väga lihtne ükskõik mida ette võtta ja läbi viia.
Kuid mehed ei taha kogu au sugugi endale. Kiidavad hoopis saarlaste eestveetud väikelaevehituse liitu ja saare väikelaevaehitajate vahel tekkinud koostööd. Eestvedamist võis ehk ju vaja olla, aga taganttorkimist vaevalt. Jutu sees tuli välja, et: „Vaatasin siin oma töötunde – mõned päevad tagasi olin jutti teinud 27 tundi, siis mõned tunnid maganud ja jälle alustanud.” Olgu öeldud, et paat sündis tühjalt kohalt paari kuuga!
Aga ainult tööhullud need mehed küll ei ole. Hiljuti olid nad näiteks käinud mootorratastega Nordkapis ning kohtunud teel meie Honda Zoomeritega liikunud seltskonnaga (TM 07/2009) – maakera on väga väike ning nende päralt, kes seda näha oskavad.

Paadist endast
Idee niisiis Hollandist, eeskuju Saaremaalt. Vakrömi paatide eripära oli pealt kumer kinniehitatud vööriosa, kuid tähtsam oli vöörtäävi plangutuse nõgus kumerus, mille tõttu paat ei prantsatanud lainelt lainele, vaid lõikas neid küllalt sujuvalt. Elektriajam telliti Hollandist firmalt Vetus Propulsion, sest siit pole sellist kusagilt võtta ja äraproovitud variandiga ei eksi. Muus osas tegid mehed paadi oma tahtmist mööda, võimalikult originaalse, et teistest tegijatest selgelt eristuda. Milleks osta poest kalli raha eest kas või knaape (vahend paadi või jahi pardal, kuhu ∞-kujuliselt soote-otsi kinnitada), kui oma küla mehed sama valmis teevad – antud juhul Hilmaa OÜ. Abi osutas ka Väike Paadivabrik, kes meisterdas valmis tammest ja punasest puidust tekiosa.
Paadi elektriajamil on võimsust 2,2 kW, vooluga varustavad 12 akut (ampertunde kokku 540), mis on kahes kihis paigutatud üksteise peale, moodustades nii mugava ja otstarbeka aluse paadi keskel troonivale punasest puust lauakesele. Elektrisüsteem töötab pingel 24 volti. Ühe laadimisega peaks saama, Hollandi kogemust aluseks võttes, veekogul muretult liikuda kümme tundi – päeval sõidad, öösel laed. Kiirus oleks siis umbes 6 sõlme, seega peaks paadiga ühe laadimisega läbima umbes 100 km vahemaa. Kui panna ajam tööle täiskoormusega, siis lüheneb aeg umbes neljale tunnile.
Paadi vormisid-valasid mehed ise. Vormimiseks kasutasid nad polüuretaanvahust tehtud „laudu”, mistõttu sai tulevasele paadile anda kergesti Vakrömi-paadi kuju – Artur Vakröm pidi omal ajal pikalt mööda metsi käima, et leida sobiva kõverusega puid. Kui kere kuju valmis, valasid nad selle plastiga üle. Järgnes hulk tüütut lihvimist, uus kiht plasti, jälle lihvimist, siis lõpuks värvimine. Paljuräägitud osmoostõbe loodavad meistrid vältida, sest palju sõltub sealjuures täpsest tehnoloogia järgimisest ehk lihtsamalt öeldes hoolikusest ja distsipliinist, aga seda meestel jätkub. Meeste sõnul peab paat olema nii viimistletud, et lihvitud tekiosa võib habemeajamisel peeglina tarvitada.
Mainima peaks veel paadi turvalisust. Hoolimata rasketest akudest, aluse enda kaalust ja kuni kuue reisija raskusest – nii mulle öeldi –, tagavad vööris ja ahtris ning piki pardaid olevad õhutaskud selle, et 5,6 m pikk paat jääb veepinnale püstiasendisse ujuma ka siis, kui ta on parrasteni vett täis.
Paar päeva pärast meestega kohtumist pidi paat alustama teekonda Soome messile. Kui see sealt tagasi jõuab, võetakse ta osadeks lahti, et teha vormid uute paatide sünniks. Kui tulevased tellijad soovivad paati väheke teise lahendusega, näiteks kinnise kajutiga, roolipinni asemel rooliratast vms, siis see on meeste ütlemist mööda pisiasi. Kui tellija soovib, võidakse paat teha ka elektrooniliselt juhitavaks satelliitide abil – kõik on võimalik.
Nüüdseks on tehtud ka proovisõidud ja pärast katsetusi võib rahuga öelda, et paat on õnnestunud. Plaanitud 6 sõlme asemel saadi kiiruseks 6,2. Aluse kiirus ei sõltu kuigivõrd inimeste arvust pardal. Paadi stabiilsus on erakordselt hea: neli reisijat võib vabalt ühel pardal istuda ja siis jääb veel 20 cm puudu, et vesi sisse tuleks, ning šampanjapudel seisab paati sisse ehitatud laual püsti ka siis, kui paadis ringi liikuda. Terve päeva kestnud katsetuste käigus ei suudetud pooltki akude mahtuvusest ära kasutada, kuigi energiatarve ületas arvestatud maksimumi liiga ahne vindi tõttu. Ka paadi manööverdusvõime on väga hea – alus lubab end praktiliselt ühel kohal ringi keerata. Täiskäik edasi ja kohe täiskäik tagasi pole mingi probleem – pole hammasrattaid, mis seepeale otsad annaksid.

Sarnased artiklid