Mobiil, aga mitte massidele
Glen Pilvre

Lisaks eestlastele otsivad nüüd „oma Nokiat” ka meie põhjanaabrid. Või õigemini juba teevad seda ja on koguni valmis saanud – uue „Nokia” nimi on Jolla. Ja seda saab nüüd osta ka Elisa esindustest – aga kas peaks?

Oma-nokia-jutt pole mitte ainult aegumatu kirjandus-kohustuslik kujund, vaid Jolla ongi päriselt osa endisest Nokiast, täpsemalt öeldes tiimist, kes arendas Nokia N9t. Aastal 2011 esitletud N9 oli üks helgemaid sähvatusi nutimobiilide mitte liiga pikas ajaloos, mille väline vorm elab tänaseni edukalt edasi Lumia nime all. Lisaks heale välimusele oli aga N9s ka märkimisväärselt hea sisu – täpsemalt opsüsteem Meego ja kasutajaliides Harmattan, mis ei vajanud ühtegi nuppu esipaneelil.

Ühtegi nuppu pole ka Jolla sihverplaadil, sest sealne Sailfish OS ei vaja neid samuti.

Kindlasti ei saa aga öelda, et Jolla on järgmine N9, olgugi et ühiseid jooni tõepoolest leidub.

Väljast ja seest
N9 ikoonilise välimuse reserveeris Nokia endale ja selles osas on Jolla tiim alustanud uuesti nullist. Ja on ikkagi leidnud veel kord võimaluse teha midagi teisiti. Mobiil oleks nagu kokku liimitud kahest kihist: esimene kriimustustekindlast plastist, teine tumedast alumiiniumist. Selle teise poole ametlik nimi ongi tegelikult „The Other Half” ja neid pooli saab vahetada. Tegemist on n-ö aktiivse komponendiga, milles on NFC-kiip (ja kontaktide võimalus) ja mis võimaldab muuta telefoni graafika välimust, lisada rakendusi jne. Või on „teises pooles” hoopis kellaaega kuvav ekraan, parem kaamera või klaviatuur. Hetkel, tõsi küll, on saadaval vaid graafikat tuunivad tagakaaned, aga idee kui selline pole ju paha. Kuna tagakaant saab vahetada, siis saab vahetada ka akut ja lisada MicroSD-kaardi.

Gorilla must klaasistatud esipaneel on nii lage kui olla saab – puuduvatest nuppudest oli juba juttu, aga pole ka läikivat logot, nagu enamikul konkurentidel. Mis on väga tore – las disain räägib ise enda eest. Mikroskoopiline valge „Jolla” on graveeritud hoopis alumiiniumist ülaservale, kus seda võiks märgata pigem teravsilmne kõrvalseisja.

Igatahes on disain ja materjalivalik esmaklassilised ning Jolla meenutab peenemat sorti detailideni viimistletud kellassepatööd, mida mobiilide juures tihti ei kohta.

Ellu äratamiseks piisab ka ekraani topeltpuudutusest, aga pidevalt Jolla kellaaega ja teavitusi, nagu N9 ja Lumiad, ei kuva. Ametlikuks põhjuseks öeldi olevat ekraanitehnoloogia – Jollal on tagantvalgustusega IPS-ekraan, mitte OLED. Ekraani kvaliteet on hea ja värvid sügavad, aga 960 x 540 resolutsioon tundub siin-seal karvane – väiksemaid tähti lähemalt vaadates. Aga selle üle pole küll põhjust otseselt viriseda, üldmulje on kena. Sailfish OS näeb välja sujuv ja tulevikuhõnguline ning toimib nutikalt. Siinkohal pole ruumi kirjasõnas hakata kõiki viipenõkse üles lugema, aga kasutada on Jollat äärmiselt meeldiv. Jah, mõned nn põhitõed tuleb selgeks saada, aga kui jalgrattaga sõitma õppimine oli jõukohane, siis ei tohiks ka Sailfishiga probleemi tekkida. Igatahes piisab juba paaripäevasest kasutamisest, et mõnd teist, tavalist „androidi” kätte võttes tundub kasutajaliides kuidagi iganenud, sodine ja kohmakavõitu.

Halb ja hea
Niisiis – väljast hea, seest hea, ongi hea? Jah ja ei – siinkohal peab vaatama natuke suuremat pilti. Tänaste suurte opsüsteemide oluliseks osaks on n-ö pilvepool – teenused ja rakendused. Kes siis on parajasti rohkem iOSi, Androidi või hoopis Windowsi leeris, aga kõigil neil on ju pakkuda „oma” ökosüsteem, mis toimib hästi. Jollal seda, vähemalt samas mastaabis, võtta pole, mis on ju loogiline. Sailfish OSi rakendusi saab tõmmata Jolla Store’st, aga sealne valik on muidugi suhteliselt kesine ja tasulisi appegi (veel) pole. Kõige rohkem kodus saavad ennast tunda Androidi-sõbrad, vähemalt teoorias. Saavad luua ka Google’i konto ning kalendrid-meilid toimivad peaaegu kenasti. Androidi rakendusigi saab kasutada, aga selleks tuleb juba veidi „häkkida” – eriti, kui on soovi kasutada Google Play poodi. Aga see on vähemalt võimalik ja ei nõua teab mis eriharidust. Androidi appid avanevad emulaatori (Alien Dalvik) aknas – ehk sisuliselt on üks Jolla app virtuaalne Androidi-seade, koos oma kasutajaliidese, multitaskingu, nuppudega jne. Kui hästi aga mingi konkreetne Androidi app toimib, on juba katsetamise küsimus – enamasti polnud probleeme, vähemalt siis, kui kasutada Google Playd.

Teine „osakond”, mis nii tore pole, on multimeedia. Jolla fotokaamera pole otseselt halb, aga näiteks samas hinnaklassis oleva optilise stabilisaatoriga Nokia Lumia 925 pildikvaliteet on hoopis teisest maailmast. Ka video salvestuse puhul on tegemist pigem aasta-paari taguse „korraliku” mobiilkaameraga. Väga nukralt üllatas näiteks videote helisalvestus – monofooniline ja suhteliselt kvaliteedivaba.

Kolmandaks ei saa midagi toredat öelda ka navirakenduste kohta. Kasutusel on küll Nokia Maps, aga mitte nn off-line kaardid, vaid lihtsalt andmeside kaudu laetav n-ö kaardipõhi – umbes nagu Google Maps aastaid tagasi. Eks selles osas on trumbid Nokia kätte jäänud – ka N9 oli ju korralik hääljuhatav naviseade.

Öeldakse, et õigeks „bensiinipeaks” saab alles siis, kui isiklike liikurite nimekirjast ei puudu Alfa Romeo. Mobiilisõprade maailmas võiks Jolla umbes samalaadset rolli täita. Tegemist on peenelt viimistletud ja ihaldusväärse nutiasjaga, mida on juba hea tunne taskust kätte võtta. Ka Sailfish OS on piisavalt „tulevikust”, et panna omanikku end hästi ja erilisena tundma. Jolla pole mõni tavaline samsung, vaid steitment. Mida loomulikult saab, õigemini lausa peab „remontima” – fännidest ja know-howst netiavarustes puudu ei tule.

Tavalistele, või ilusamini öeldes praktilistele inimestele on aga raske Jollat soovitada – pigem peaks hoopis hoiatama, et selle mobiili ost on rangelt omal vastutusel, sest samas hinnaklassis leiab palju funktsionaalsemaid ja paremate näitajatega mobiile. Aga erilisus ei saagi olla odav ja maailm oleks ju igav, kui tänavatel sõidaks ainult „fordid”. Ja võib ka niipidi mõelda, et head algatust toetada on hea tunne.

Sarnased artiklid