MMMMM ehk meie mees MMM-il
Kullo Kabonen
02.11.2006

Tehnikamaailma tsiklitoimetaja Kullo Kabonen astus Holstre-Nõmme rajal krossimeeste väärikasse ritta, osaledes MMM-il ehk Mehaanikute ja Sõprade Üleriigilistel Meistrivõistlustel.

“Tere kõik noored ja vanad kihutajad! Kes veel ei tea, siis korraldame 30. septembril Viljandis ürituse MMM ehk mehaanikute ja sõprade rahvusvahelised võistlused motokrossis. Osa võivad võtta kõik, kes elus mootorratast näinud, ja ka tähtsat nägu teinud. Peaasi, et hinges oleks kõva krossi mees. TÄHELEPANU! Üritus on suunatud neile, kes peaaegu mitte midagi mootorrattaga teha ei oska ehk teisisõnu inimestele, kes viimase 3 suvise hooaja jooksul ühelgi võistlusel sõitnud pole.”
Selline üleskutse ilmus sügise hakul biker.ee-sse. Oh sa poiss – no täpselt mina: “hinges kõva krossi mees”! Huviga klõbistan end võistlusjuhendit kaema – ja üha paremaks läheb:
“Võistlusest peavad osa võtma kõik, kes on kas või korra tsiklit näinud ja mõelnud, et tahaks proovida... Võistlejad ei tohi olla osalenud viimsel 3 suvisel hooajal motokrossivõistlustel. Kõiki võistlejaid autasustatakse rohke AU JA KUULSUSEGA…”
Loen mõttes tingimused kokku ja ei leia ühtegi punkti, mille alusel üritust ignoreerida saaksin. Isegi kaitsmed ja saapad on enam-vähem olemas. Läheb sõiduks! Mis siis, et elu esimese vähegi maastikukõlbliku ratta soetasin alles kevadel ja seni pole Saku liivast krossirada kordagi õnnestunud vahepeal kõhul puhkamata läbida… Aga aega ju tervelt kaks nädalat!

Ettevalmistused ja kõhklused
Järgnevatel päevadel olin ettevaatamatu ja paljastasin oma plaani ka sõber Jaanile, kes asjast hasardiga kinni haaras ja endalegi ratta+varustuse kokku ajas. Alles siis hakkasin olukorra tõsidust aduma.
Et liivasel Holstre-Nõmme rajal mitte päris hätta jääda, tuli oma tänavaratta olekuga dual-purpose 125-ne Husqvarna kindlasti üle käia. Laksust meenus lekkivate esiamortisaatoritega põhja käiv esihark, kulunud rehvid ja korduvatest mättanuusutamistest ausõna peal küljes püsivad sadul ning esiporikas.
Uhkustundega sai päevavalgele taritud tutikate krossirehvide paar ja need alla veetud. Ka esihargi tihendite vahetus ning õli lisamine sujus edukalt. Säästmaks tagatulede ja numbrikinnitustega originaaltagaporikat ning asendamaks pooleks kukutud esimest, õnnestus Ramo riiulitelt uuema Husqvarna krossika esi- ja tagaporikad välja kaevata ning need mõningate ponnistustega külgemonteeritavateks saada. Tagumise ketiratta vahetus käis sama soojaga. Järgmiseks said küljest kruvitud ja keldrisügavustesse tassitud tagaistuja jalatoed ja küljejalg.
Sõiduriista valmisolek paranes märgatavalt. Ainus probleem – see va trenn – kui mitte arvestada 15minutilist setti Keila ja paari pisikest ringi Tõdva krossirajal, mille käigus ma peale äratundmise “kurat-kui-raske-on-mitte-midagi-ei-oska“ muud ei õppinudki. Küll aga kaotasin sidurilingi ja mõlema poole külgmised numbrialused – ühe ühele, teise teisele rajale.
Viimase hetke kõned tuttavatele, et sõiduriist inimese kombel pakiauto või järelkäruga Viljandisse ja tagasi toimetada, tootsid nulltulemuse. Nii tuli arvestada varahommikuse 130 km soojendus- ja pärast võistlust sama pika jahutussõiduga (ja teadmisega, et tungivalt soovitatav on võistluste käigus nii ise kui ratas enam-vähem ühes tükis ja tagasisõiduvõimelisena hoida). Lisaks tähendas see kohustust originaaltagaporikas koos numbri ja tagatuledega ratta küljes pidada ja “krossiporikas” seljakotis kaasa vedada.

30. september
Õnneks olin öise juurdlemisega tulnud järeldusele, et ilma hooldepukki kaasa vedamata on külgjalata ratast boksis võimalik vaid külili hoida. Seega – kaasa tuleb vedada ka pukk, mis õnnestuski pakivõrguga tagaporikale kinnitada. Õlipudel, mõned tööriistad, vahetusriided ja tagaporikas seljakotti ning teele! Kohalejõudmine sujus probleemideta, kui mitte arvestada pisiasja, et mingil põhjusel tundus tavapärasest võimsusest tuntav jupp puudu olevat. Lohutasin end asjaoluga, et vähemalt kõik tehnilises passis kirjas olevad 8 kW on ikka olemas.
Mulgikrossi raja äärde jõudes oli pilt kirju mis kole. Rattaid nagu raba, boksiala paksult sõidukeid täis ja osalejate registreerimiseks järjekord nagu talongisaiasaba. Selgus, et osalejaid on pikalt üle saja ja ilmselt peab planeeritud kahe asemel moodustama hoopis kolm sõitjate gruppi.
Sain oma paberimajanduse korda ja tormasin boksi rattaga tegelema. Tagaporika vahetus läks nobedasti, suurem mure olid võistlusnumbrid. Pooljuhuslikult oli seljakotis valget maalriteipi, nii said teibist numbrid nikerdatud. Et mõlemad külgmised numbriplaadid olid puudu, lootsin minna kergema vastupanu teed ja nikerdasin pisemat sorti numbrid paagi külgedele. Tehnilises kontrollis see nipp siiski läbi ei läinud.
Lainepapist numbrialuste valmistamine tundus püsivuse koha pealt väga kahtlane. Siis jäi silma viieliitrine tühi must plastkanister… ja sellega oli ta saatus otsustatud – kanistri külgedest said vägagi kobedad numbrialused. Vaid peenikese traadiga kinnitused tundusid kahtlasevõitu, aga küljes nad olid ja see rahuldas ka tehnilist kontrolli.
Vabatreening sujus kenasti, sest sihiks oli rajaga tutvumine ja püstipüsimine. Käsivarred said veerandtunniga siiski “paksuks”, hingamine puhisevaks ja prillid uduseks. Jaan suutis kohe oma siduriheebli ära lõhkuda ja lootis juba “objektiivsetel põhjustel” võistlusvaba päeva, ent rikkusin tal selle võimaluse seljakoti sügavustest leitud varulingiga, mis enam-vähem kõlbas ka Kawasakile.
Sellist sõiduriistade ja -stiilide mitmekesisust, mida sel laupäeval MMMi osavõtjad pakkusid, krossirajad tihti ei näe. Korraldajatel õnnestus eelsõitude käigus oma treenitud silmadele tuginedes ära teha hiigeltöö – kolme gruppi loositud 136 matsi oli vaja kuidagi jagada enam-vähem võrdsete sõiduoskustega alagruppideks. Kõige kiiremad kuulusid gruppi “Tuusad”, keskmikud olid “Ägedad” ja minusugused “kunagi mootorratast näinud” isekulgejad moodustasid grupi “Ässad”. Vähemalt oma grupi nimega olin ma täitsa rahul – eelsõitudes õnnestus mul võistelda koos Kuuse, Krestinovi ja Laansooga (tõsi, eesnimed olid neil vastavalt Tiit, Indrek ja Juhan).
Sõitude eel läks käiku ka Jaani autoapteegist leitud doping ehk aspiriin, mis käte paksuksmineku vastu abiks olevat. Ah jaa – suure rohelise vahtralehega võistlussärgi tegin kah otse boksis valmis!

Võistlus!
Esimese stardi eel ei osanud isegi närvitseda, pisukest muret tegi stardisirge lõpus olev kitsas tagasipööre. Võistlusstrateegia nägi ette kindla lõpetamise ja toetus arusaamale, et kukkumistega kaasnev ajakadu on suurem kui sõiduoskustega saavutatav võimalik ajavõit. Seega oli esimene eesmärk püsti püsida ja lõpuni sõita.
Esimeses stardis see ka õnnestus, ehkki minust massiliselt mööda sõitvate tegelaste arvates see strateegia suurem asi vast polnud. Igatahes õnnestus sõit ilma mätast nuusutamata lõpetada ja radagi hakkas lõpuks meelde jääma. Vaid osad esilaterna/esimese numbriplaadi kinnitused andsid alla ja nii tuli lõpus ühe silmaga jälgida, et oma esilaternat mitte ära kaotada.
Üllatuslikult olid ka käed palju paremad kui treeningult tulles. Kas tõesti doping aitas?
Teiste sõite (ja meedikute tihedat tööpäeva – erinevaid krossimehi/naisi talutati/tassiti kiirabi suunas igas sõidus, kuid tõsisemaid traumasid MMM kaasa ei toonud) kõrvalt vaadates hakkas mulle alalhoidlik strateegia jälle meeldima. Kiirremont pussnoa ja juhtmesidemetega andis tulemuseks taas küljes püsiva esinumbri, aga esilaterna panin võistluse lõpuni tööriistakasti.
Teise stardi eel olin üllatunud enda vähesest väsimusest ja värskest enesetundest. Et heas füüsilises vormis ennast ma ei kahtlusta, jäi üle teine järeldus – sõidan nii aeglaselt, et ei väsi isegi ära. Vaadates seda, kui entusiastlikult kaasvõistlejad viimase stardi eel tervitasid teadaannet, et sõiduaega on lühendatud 10 minutilt (+2 ringi) 8 minutile (+2 ringi), minu kahtlus süvenes. Ise oleksin pigem pikemalt sõitnud. Tegin lennult strateegiasse pisimuutused – püstijäämine tore, ent pigistaks tempot siiski juurde.
Esimesel ringil olin lausa keskmike seas, kuni suurelt trampliinilt alla tulles tajusin, et miski kipub parema jala ja tsikli vahele ronima. Sadul lahti! Õnneks päris ära ei lennanud, ent koormarihmaga kinnitatud istumisalune otsustas, et selline edasi-tagasi nühkimine nagu täna tema seljas toimub, on liig mis liig. Sain raja äärde, kinnastatud värisevate kätega peenikese rihmaotsa pandlasse tagasi ajamiseks kulus kõva pool ringi ning teist ringi alustasin juba viimaselt kohalt.
Ja läks tagaajamiseks! Suhteliselt ruttu sain kõige tagumise otsa tegelased uuesti kätte, et siis ühe tütarlapse taha toppama jääda ja viisakat möödumisvõimalust oodates lõpuks hoopis külg maha saada. Kuniks taas sõiduasendisse naasin, oli päris mitu tegelast taas möödas. Kättemaksuhimuline tagaajamine katkes aga kiiresti, sest sõiduaega oli ju lühendatud.
Rajalt maas, polnud aega ähkimisele raisata – kuivad riided selga, tuled-viled ning number külge tagasi ja kodu poole plagama! Ja ennäe imet – mootor käis kui siidi ning hommikul ula peal olnud hobusedki olid kõik kenasti kodus tagasi. Tähendab – meeldis!

Sarnased artiklid