Mitte pettus, vaid kavalus
Rein Luik
10.04.2006

Mullu lahvatas F1 MM-võistlustel skandaal BAR-Honda tiimi ümber, kui võistkond diskvalifitseeriti kaheks etapiks illegaalse kütusepaagi eest. Nii GP-tsirkuses kui MM-rallidel on varemgi esinenud petmisjuhtumeid, mis laiemale avalikkusele tuntuks saanud, kuid lausa legendaarsed on petuskeemid NASCARi võidusõitudel.

NASCAR Nextel Cupi tänavune hooaeg sai alguse nagu tavaliselt Bud Shootouti nimelise võistlusega, mis ei kuulu sarja etappide hulka, kuid on n-ö hooaja avalöögiks ja proovivõistluseks. Selle võistlusega seoses kerkis esile hooaja alguses palju kõneainet pakkunud teema, mis küll pole otseses seoses petmisega, kuid millel on siiski suur tähtsus võistlejate käitumisele rajal. Küsimus on nimelt sõiduvõttes, millel inglise keeles nimeks “bump drafting” ja eesti keeles kõlaks see umbes “tuules lükkamine”. Teatavasti on teise tuules sõitmine, eriti NASCARi kereautode puhul, väga tõhus võte, et oma kohta parandada. Samas aga kaotab see auto oma eelise niipea, kui ta eestsõitja tuulest väljub.
Nii kasutataksegi just suurtel ja laiadel ovaalidel nagu Daytona ja Talladega eespool nimetatud nõksu, et kauem säilitada oma tuules sõitmise eelist, selleks aga lükkab taga liikuv auto eessõitjat ja nii liigutakse mõni aeg koos. Ühest küljest efektiivne, aga teisalt eriti ohtlik kurvides, sest 200–300 km/h juures võib väiksemgi vääratus lõppeda betoonseinas. Mullune meister Tony Stewart oli see mees, kes kutsus NASCARi juhtkonda üles midagi ette võtma taolise sõidustiiliga, pakkudes välja idee, et esimene põrkeraud tuleks valmistada pehmemast materjalist, et see bump draftingu puhul kergemini laguneks. NASCAR otsustas siiski kehtestada esialgu bump draftingule vaid keelutsoonid kurvidesse.
Nüüd aga pettuste juurde. Enne avaetappi, legendaarset Daytona 500 miili sõitu, peetakse kaks nn kvalifikatsioonivõistlust, mis määravad ära Daytona sõidu stardijärjekorra. Aga nende Gatorade Dueli nime kandvate võistluste eel leiti, et ühe tänavuse suurfavoriidi Jimmie Johnsoni auto ei vasta nõuetele. Ja mitte et see oleks juhtunud kogemata, vaid oli selgelt tegemist pettusega – tehnilist ülevaatust võimaldas spetsiaalne seade tõsta tagaklaasi, mis oleks oluliselt suurendanud auto aerodünaamilist kasutegurit. Johnson käsutati Gatorade Dueli sõidu viimasesse ritta ja tema tiimijuht sai kuuajalise keelu võistlustele.
Kuid see pole sugugi NASCARi ajaloo esimene ega tõenäoliselt ka viimane pettus, ja mis veelgi üllatavam – see ei leia mitte kõigi konkurentide ega tihti ka fännide hukkamõistu. Nimelt on paljude NASCARi tiimijuhtide ja ka sõitjate hulgas levinud arusaam, et taolisi võtteid ei tulekski kutsuda pettuseks, vaid ülekavaldamiseks! Ja taoliste “kavaldamiste” poolest on NASCARi ajalugu suhteliselt rikas.
Mitmed endised kuulsad sõitjad on praegu tiimiomanikud ja üks legendaarsemaid nendest on Robert “Junior” Johnson. “Võidusõit oli alguses meile nagu hobi,” seletab Junior Johnson. “Kõik oli lubatud ja see tähendas, et igaüks võis arendada autot nii palju kui rahakott ja oskused võimaldasid. Siis tuli NASCAR ja kehtestati tehnilised piirangud. Kuid mentaliteet, et võitmiseks tuli teha kõik mis võimalik, säilis ja nii hakkasimegi otsima võimalusi, et piirangutest mööda hiilida. Kui NASCAR taas piiras midagi, siis leidsime meie taas midagi uut.”
Ja petetud on NASCARis läbi selle ajaloo pidevalt. Isegi legendaarne Richard “King” Petty, seitsmekordne meister, on petmisega vahele jäänud. Ühe Daytona 500 miili sõidu võitis Petty sedasi, et võistluse järel avastati tema auto all neli vasakut rehvi, mis aga on rangelt keelatud. “Ma ei ütle praegu oma meestele, et petke, vaid ma ütlen, et ärge jääge vahele!” nentis Richard Petty hiljaaegu.
Millega siis on veel püütud petta? Vastus on: kõigega, mis võimalik. Vedrustusega, mootoriga, aerodünaamikaga, kütusepaagiga jpm. Nii näiteks leiti 1983. aastal Charlotte’i võistluse järel, et Richard Petty auto mootor on liialt suur. Lubatud 5,866 liitri asemel oli töömaht hoopis 6,095. Legendideks on kujunenud juhtumid, kus tehnilise komisjoni poolt leitud illegaalne osa on vahetatud veelgi illegaalsema vastu! Pärast vahetust lihtsalt keegi enam ei kontrollinud! Näiteks leidsid kontrollijad endise kuulsa sõitja Fred Lorenzeni autost liialt suure kütusepaagi – 22gallonilise (83,3 liitrit) asemel oli tal 22,9 galloni (86,7 liitrit) suurune paak. Tiimi mehaanikud urisesid küll, aga vahetasid paagi ära… 28gallonilise (106 liitrit) vastu! Sest keegi ei vaevunud pärast enam kontrollima.
Tänapäeval on kontroll loomulikult tunduvalt rangem ja tehnilisel komisjonil kasutada isegi röntgeniaparaadid, leidmaks näiteks turvapuuri sisse peidetud fiiberoptilisi juhtmeid, mida kasutatakse illegaalsete telemeetriaseadmete juures (kvalifikatsiooni ajal on telemeetria autost boksi lubatud, aga võistluse ajal mitte). Nii see võitlus inseneride ja kontrollijate vahel jätkub ning seda tõenäoliselt veel kaua. Kuid samas tuleb tõdeda, et mitte kõik tiimiomanikud pole petmise peal väljas – näiteks Joe Gibb ja Roger Penske on oma tiimides kategooriliselt ära keelanud igasuguse reeglitest ümber hiilimise.

Sarnased artiklid