Mitsubishi, tüüp Zero
Sander Kingsepp
10.02.2008

See, et Mitsubishi on kuulus ka lennukitootjana, pole mingi uudis. Või on? Kolme rombi logoga firma kõige tuntum lennumasin A6M tüüp 0 ehk Zero valmis peaaegu seitsekümmend aastat tagasi, kuid on tänini jäänud Jaapani kõige kuulsamaks lennukiks.

Teine maailmasõda jõudis Vaiksele ookeanile 7. detsembril 1941, kui Jaapani lennukikandjad ründasid USA mereväebaasi Pearl Harboris Oahu saarel. Kaitsjate mitmekordsest ülekaalust hoolimata peremehetsesid õhus jaapanlaste 81 hävitajat ja tulistasid alla peaaegu kõik neile vastu saadetud lennukid, kandes ise kaotusi üksnes õhutõrje tõttu.
Tagantjärele meenutas nii mõnigi ellujäänu tolleaegse lennundusajakirja Aviation värsket numbrit, kus kinnitati, et kõik Jaapani lahingulennukid on valmistatud bambusest ja riisipaberist. Paberlennukite pilootide kohta väideti samas ajakirjas, et need ei suuda absoluutselt ülekoormust taluda, sest Jaapanis oli naistel kombeks lapsi seljas kanda.
USA mereväeluure ONI (Office of Naval Intelligence) oli saanud paar kuud varem infot uue hävituslennuki tüüp 0 kohta, mis pidi näitajate poolest ületama kõiki Hiinas tegutsevaid Ameerika ja Nõukogude hävitajaid. ONI peakorteris oli Aviationi lugejaid samuti piisavalt, nii et selliseid teateid peeti väljamõeldisteks. Hoopis usutavamana tundus tol ajal info sadade Messerschmittide ja Heinkelite kohta, mida sakslased olevat oma liitlastele tarninud.
Pearl Harboris langesid ameeriklaste kätte lennukikandjalt Akagi startinud 1. järgu piloodi Takashi Hirano hävitaja rusud. Nende põhjal selgus, et Zero on lisaks kuulipildujatele relvastatud ka kahuritega ning tal on raadio. Lennuk seerianumbriga 5289 oli valminud augustis 1941 ja järelikult oli antud tüüpi juba pikemat aega toodetud.

Zero, Piison ja Metskass
USA lennukikandjatel oli just alanud seniste hävitajate Brewster F2A-3 Buffalo asendamine Grumman F4F-3 Wildcatiga. „Metskass” oli relvastatud nelja suurekaliibrilise tiivakuulipildujaga ning tema 1200 hj mootoril oli kaheastmeline turbolaadur, kuid puudusid soomus ning kütusepaakide kaitse. Wildcati puhul kasutati kesktiivalist skeemi, nii et tema telik oli üsna kõrge ja kippus järsul maandumisel purunema. Teliku sissetõmbamine toimus mehaaniliselt, mis praktikas tähendas seda, et lendur pidi rattad vända abil 28 pöördega sisse „kerima” (sama moodust kasutati muide ka N. Liidu esimesel monoplaan-hävituslennukil Polikarpov I-16). Zerol piisas teliku väljalaskmiseks ühest nupulevajutusest, kõik ülejäänu jäi hüdraulika hooleks.
Brewster Buffalo maismaavarianti Mk. I tarniti nii Briti, Austraalia, Uus-Meremaa kui Hollandi õhujõududele, kusjuures isegi pärast sõja algust kinnitas tootja, et vähegi kogenuma piloodi käes on see tüüp kõikidest Jaapani lennukitest peajagu üle. Buffalo kohtumised Zeroga lõppesid reeglina traagiliselt, kusjuures eriti hullusti käis nende Briti pilootide käsi, kes aasta varem olid võidelnud Luftwaffega. Kuna inglaste hävituslennukid olid võrreldes Saksa Messerschmitt Bf 109ga viirangutel paremad, püüti sama taktikat ka jaapanlaste vastu rakendada ja tulemused olid kurvad. A6M2 tegi kiirusel 370 km/h 180kraadise pöörde 5,62 sekundiga ja sellest piisas, et iga ründaja eest pääseda või talle sappa minna.
Liitlaste lendurite arvates oli põhiline viga selles, et Buffalo oli Zeroga võrreldes liiga raske. Manööverdusvõime suurendamiseks asendati Mk. I 12,7 mm kuulipildujad 7,69millimeetristega, laskemoona vähendati poole ja kütusevaru ligi kolmandiku võrra. Sama teed läksid ka ameeriklased, võttes F4F-3 asemel relvastusse F4F-4, mille kuulipildujate arvu oli suurendatud kuueni, kuid padrunite arvu vähendatud, nii et neid jätkus vähem kui 20sekundiliseks pideva tule andmiseks. Ometi muutus F4F-4 oma eelkäijaga võrreldes hoopis raskemaks, sest piloodikabiini monteeritud soomus ja volditavaks muudetud tiivad koormasid lennuki üle. Enamik USA merelennuväe piloote pidas soomustamata F4F-3 _ansse suuremateks kui tema paremini kaitstud järeltulija omi.
Esimese kuue kuu jooksul avastasid liitlaste lendurid Zero juures ainult ühe puuduse ja nimelt väikese pikeerimiskiiruse. A6M2 tiivapindala oli suhteliselt suur ja tiivakate õhuke, nii et pikeerides oli tema maksimaalne kiirus piiratud 670 kilomeetriga tunnis. See asjaolu päästis nii mõnegi piloodi, kes Zeroga viirangutel võideldes alla jäi.
1942. a mais toimus esimene lahing USA ja Jaapani lennukikandjate vahel, mis lõppes enam-vähem viigiga, kuid tõestas taas, et Wildcatist pole Zerole võrdset vastast. ONI kaalus sel ajal tõsiselt võimalust mõnda A6M2 ära ajada, et lennuki puudused välja selgitada. Selleks kavatseti allveelaevalt kusagile lennuväljaga saarele saata dessant, kuhu pidid kuuluma mõni eriti kogenud lendur ja teenindav personal. Lendur pidi Zeroga avamerel USA laevade läheduses vette maanduma, kust ta oleks koos oma trofeega enne põhjaminekut välja õngitsetud. Esialgu kaaluti täiesti tõsiselt võimalust kaasata operatsiooni ka lennukikandja, et „märga faasi” vältida, kuid hiljem jõuti siiski järeldusele, et lennukikandjaga ühe lennuki pärast riskida on liig mis liig.

Esimesed trofeed
1941. a novembris oli hiinlaste kätte langenud lennukorras A6M2, mille ameeriklased hiljem nende käest ära ostsid, kuid laevaga Ameerikasse viimisel sai see rängalt vigastada ja osutus lennukõlbmatuks. Aga saatus kinkis ameeriklastele uue võimaluse.
1942. a juunis juhtus üks lugu Aleuudi saartel otse ameeriklaste külje all. Rünnakul Dutch Harbori baasile sai 1. järgu piloodi Tadayoshi Koga hävitaja DI-108 mitu kuulitabamust, millest üks purustas õlirõhu näidiku toru. Koga pidas vigastust tõsisemaks kui tegelikult ja üritas hädamaandumist inimtühjal Akutani saarel. Ka sel päeval oli tihe udu ning see, mis õhust paistis lageda tundrana, osutus tegelikult põlvesügavuseks mudamülkaks. Kui Koga väljalastud telikuga maanduda üritas, paiskus tema Zero kummuli ja lendur ise murdis kaela.
Juulis avastati Koga lennuki vrakk täiesti juhuslikult Catalina-tüüpi lendpaadi poolt. Kui ameeriklaste ekspeditsioon saarele jõudis, tundus A6M2 nii viletsas seisukorras olevat, et selle päästmine ei tulnud enam kõne alla. Lenduri ja tema dokumentide kättesaamiseks lõiguti kabiini külje sisse suur ava ning ekspeditsioonist osavõtjad kasutasid ka võimalust, et lennuki enda küljest suveniire koguda. Viimaste hulka kuulusid näiteks kahurid, mille eemaldamise käigus tiibadesse augud raiuti.
Kaks nädalat hiljem tuli ülevalt poolt karm käsk lennuk ära tuua ning selleks eraldati hulk tehnikat, kaasa arvatud buldooser. Zero oli nii sügavale sohu vajunud, et päästetööde käigus sai ta uusi vigastusi. Kui propeller oli juba hädamaandumisel viga saanud, siis nüüd murdusid küljest ka mootor ja mõlemad kaldtüürid.
Dutch Harborist saadeti lennuk pargasega Seattle’i ja sealt suurema laevaga San Diegosse. 12. augustil saabus A6M2 North Islandi merelennuväe baasi, kus alustati tema remonti. Töö käis 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Joonised muidugi puudusid ja kadumaläinud detailide asendamiseks kasutati omaenese fantaasiat. Lennuki päästjad olid tiibu ja keret nii tugevasti vigastanud, et nende endist kuju ei õnnestunudki taastada. Õnneks oli mootor vees viibimisest hoolimata töökorras, kuigi üks silinder ja üheksa tõukurvarrast tuli samuti välja vahetada, nii et oma endist võimsust ta enam tagasi ei saanud. Telik oli hädamaandumisel purunenud ja tuli täielikult taastada.

Koga Zero katsetulemused
20. septembril tegi taastatud Zero esimese lennu. Ameeriklaste jaoks oli kõige suuremaks üllatuseks tema kiirus, mis 4880 meetri kõrgusel ei ületanud 525 kilomeetrit tunnis. Need lendurid, kes olid Zeroga lahingus kokku sattunud, arvasid, et ta arendab vähemalt 611 km/h. A6M2 mootori võimsus oli stardil 940 ja 4200 m kõrgusel 950 hj, nii et selles osas oli ta oma vastastest tublisti maas. Samas pidasid USA lennukiinsenerid jaapani mootorit paremaks kõigist USA turbolaadurita mootoritest. Väga suurt huvi pakkus neile karburaatori küttesegu automaatne regulaator, mis trofeelennukil oli igaks juhuks välja lülitatud.
Katselendurite arvates oli Zero juhitavus väga hea, kuid kiirustel üle 370 km/h kippusid kaldtüürid kinni jooksma (remondi käigus olid nii tüürid kui nende juhttrossid välja vahetatud). Eriti väärtuslikuks avastuseks peeti asjaolu, et A6M2 tegi keerist vasakule kiiremini kui paremale. Sama aasta novembris väljaantud merelennuväe taktikajuhendis soovitati kõigil lenduritel seda silmas pidada.
Zerol puudus ka piloodi soomus ja tagantjärele on paljud ajaloolased seda mõnuga kommenteerinud. Samas tuleks silmas pidada, et enamik USA ja Euroopa hävituslennukeid polnud Teise maailmasõja algul samuti soomustatud. Luftwaffe põhiline hävitaja Bf 109 oli lahingutes osalenud juba 1937. aastast, kuid seeriaviisiliselt varustati ta soomusega alles kolm aastat hiljem. Esimene algusest peale soomustatud Saksa hävituslennuk Focke-Wulf 190 ilmus rindele alles 1942. a mais.
Jaapani hävitaja eeliste seas nimetati parema kvaliteediga tehnilist varustust, sh raadiot, raadio- ja gürokompassi ning lisavalgustusega sihikut. F4F-3 puhul oli kasutatud torukujulist teleskoopsihikut, kuid soomustatud tuuleklaasiga F4F-4 puhul tuli sellest variandist loobuda. Wildcati teleskoopsihiku tootmine algas alles 1942. aasta augustis ja kuna lennuki armatuurlaual polnud selle jaoks piisavalt ruumi, ähvardas lendureid hädamaandumise puhul oht pea vastu sihikut ära lüüa. Kõik Wildcatil lennanud piloodid kadestasid ka Zero teliku sissetõmbamissüsteemi.
Üsna vähe tähelepanu pöörati A6M2 maksimaalse tegevusraadiuse väljaselgitamisele, sest enamik katselende toimus ilma ripp-paagita. Tegelikult võis see lennuk küttesegu automaatse reguleerimissüsteemi abil soodsatel tingimustel peaaegu kaheteistkümneks tunniks õhku jääda. Juba augustis 1941 ründasid Zerod hiinlaste tagalas asuvaid lennuvälju, mis asusid nende baasidest kaugemal kui London Berliinist. Euroopa tandril said sellised distantsid hävituslennukitele võimalikuks alles 1944. a märtsis pärast P-51 Mustangi ilmumist.
Täielikult jäi kahe silma vahele Zero kabiinikupli lahendus, mis võimaldas piloodil näha kõike, mis tema ümber toimus. A6M2 ilmumise ajal oli kogu maailmas ainult üks selline hävitaja – brittide kahemootoriline Westland Whirlwind. Enamikul liitlaste hävitajatest lahendati puuduliku vaate probleem tahavaatepeegli abil, kusjuures nii mõnelgi lennukil lisati ka spetsiaalne „aken” kabiini põrandasse.
Oktoobris katsetati Koga Zerot San Diegos USA hävituslennukite vastu, kelle seas olid Lockheed P-38F Lightning, Bell P-39D Airacobra, Curtiss P-40F Warhawk ning uhiuued North American P-51 Mustang ja Chance-Vought F4U-1 Corsair. Üks tänini populaarne lennunduslegend väidab, et just nende katsetuste käigus saadud infot kasutades projekteeriti USA merelennuväe uus hävitaja Grumman F6F-3 Hellcat, mis F4F-4 välja vahetas ja lõpuks Zerole „ära tegi”. Tegelikult valmis Hellcat veel enne sõda esitatud nõudmiste kohaselt ning oli Koga A6M2 leidmise ajaks juba esimese lennu ära teinud. Ilmselt oli ainsaks muudatuseks, mis Hellcatile pärast Zero katsetusi lisati, võimsama mootori paigaldamine.
Jaapanis oli A6M järglase projekteerimist alustatud samuti enne sõda A7M Reppu („tormituul”, liitlaste koodinimetusega Sam) tähistuse all. Seeriatootmist kavatseti alustada 1943. aastal, kuid seda plaani ei õnnestunud mootoriga seotud probleemide tõttu ellu viia. Järgmine merelennuväe hävitaja, mis suutis liitlaste uue põlvkonna lennukitega võidelda, oli maismaal baseeruv Kawanishi N1K2-J Shiden-Kai („välgusähvatus”, liitlaste koodinimetusega George), mis lasti tootmisesse 1944. a kevadel. Shiden-Kai oli varustatud juba nelja 20 mm tiivakahuriga, kuid mootori võimsus küündis üksnes 1990 hobujõuni, nii et võidujooksu suurema kubatuuri nimel olid jaapanlased juba kaotanud. Seda varianti jõuti sõja lõpuni toota üksnes 415 eksemplari.
Zero peamine saavutus oli see, et ta sai esimeseks lennukikandjatel baseeruvaks hävitajaks, mis suutis maismaalennukitega võrdsetel alustel võidelda. Lennukikandjate ajastul tundub see juba enesestmõistetavana, kuid praktikas oli Mitsubishi esimene, kes niisuguse ülesandega toime tuli.

Sarnased artiklid