Minu esimene digipeegel
Harri Slip
04.08.2011

Süsteemkaamera tundub olevat üks tehnikast pungil asi, mida vaid tõsise pühendumise korral õnnestub „läbi hammustada”. Vahetatavad objektiivid, rohked reguleerimisvõimalused ja pikk lisavarustuse nimekiri näikse ainult kinnitavat seda kuvandit – aga see on kõigest pool tõde.

Süsteemkaamerad hinnaklassist 500–600 eurot
Canon EOS 1100D
Nikon D3100
Pentax K-r
Samsung NX11
Sony SLT-A33

Kõik süsteemkaamerad toimivad kenasti samuti täisautomaatsete seadetega ning tihti oskab kaamera seadete määramisel arvestada ka stseenivalikuga. Nii ei saa kuidagi öelda, et süsteemkaamerate automaatika töötaks kehvemini kui näiteks nn seebikarpide puhul. Ka objektiive ei pea esimese hooga koguma hakkama, sest n-ö kit-objektiivi näitajad on alguseks täiesti piisavad.
Suurem korpus tagab hea haarde ja samuti pole massiivsema kaameraga pilti nii kerge uduseks väristada. Suurusest ja kaalust on abi ka pikema fookuskaugusega pildistamise korral – lisaks ka tänapäevastes kaamerates olevale optilisele (või mehhaanilisele) pildiotsijale.
Süsteemkaamera suumobjektiiv võimaldab pilti komponeerida täpselt – suumida saab suurt objektiivirõngast keerates. Võrreldes enamike kompaktkaamerate suuminupuga on rõngaga suumi reguleerimise täpsus ja tunnetus hoopis teisest klassist. Pilti saab tänasel süsteemkaameral kadreerida nii ekraani kui optilist pildiotsijat kasutades. Viimane omab eeliseid kirkas päiksevalguses ja samuti siis, kui on vaja kaamerat kindlalt fikseerida.
Vähese valguse korral pildistades tagab reeglina parema tulemuse võimalikult suure pindalaga sensor. Käesoleva võrdluse kaamerate sensorid on n-ö APS-C mõõdus – laius 23,4 ja kõrgus 15,6 mm. Kompaktkaamerate sensorid on tavaliselt mõõtudega umbes 6,1 x 4,5 mm, olles pindalalt ligi kümme korda väiksemad.
Suurel sensoril on pildimüra nähtavalt vähem – nii saab isegi ISO 1600 või koguni 3200 juures väga ilusaid tulemusi. Kompaktkaamerate pildimüra on selgelt nähtav juba ISO 400 juures.

Uued ja soodsad
Võrdluse kaamerad maksavad vahemikus 500–600 eurot. Need on tootjate uusimad mudelid odavamas segmendis ning Tehnikamaailma lehekülgedel pole neist enne põhjalikumalt juttu olnud. Vanim neist on Sony A33, mille kallimast sõsarmudelist A55 kirjutasime eelmise aasta detsembrinumbris. Võrdluse „uusima” tiitel on sedapuhku Canoni käes – mudelit EOS 1100D esitleti kevadel.
Samasse hinnaklassi kuuluvad ka peeglivabad nn süsteemkaamerad Olympus E-PL2, Panasonic DMC-GF2 ja Sony NEX-3. Neil kaameratel puudub aga optiline (elektrooniline) pildiotsija, seepärast pole päris aus neid otseselt käesoleva võrdluse viisikuga kõrvutada.
Hiljuti esitles Panasonic uusimat süsteemkaamerat DMC-G3, mistõttu senise mudeli G2 hind langes siin-seal isegi alla 500 euro – pole paha pakkumine kaamera omadusi silmas pidades. Ka Sony tuli hiljuti välja veelgi miniatuursema NEX-C3ga.
Võrdluse Canon, Nikon ja Pentax on klassikalised digipeeglid. Neis on optiline pildiotsija, millest pildistaja näeb kujutist peegli ja prisma vahendusel läbi objektiivi. Päästikule vajutades tõuseb peegel üles – n-ö teelt eest ära – ning katiku avanedes jõuab kujutis sensorini. Uuemad digipeeglid võimaldavad ka ekraanil kadreerida, nn Live View puhul on aga peegel üleval (ja katik avatud, et valgus sensorini jõuaks) ning seetõttu ei toimi kiire ja täpne faasipõhine autofookus.
Sonys on aga kasutusel poolläbipaistev peegel ja nii on võimalik ka eelvaate ajal faasipõhist fookustamist kasutada. Samsung NX-11 on ilma peeglita süsteemkaamera, mis võimaldab küll klassikalistest peeglitest väiksemaid mõõte, aga samas pole kaamerat nii mugav käes hoida. Nii Samsungil kui Sonyl pole optiline pildiotsija lõpuni „optiline” – silma vastu kaamerat surudes paistab sealt värviline LCD, mis dubleerib välisel ekraanil olevat kujutist.

Kaamerad ja süsteem
Võrdluse kaamerate stardikomplektides on 18–55 mm ulatusega suumobjektiiv. Selle lainurk on n-ö napilt piisav, et siseruumides kõik pildile mahutada ning lühikesevõitu tele sobib pigem portreefotodeks. Muidugi on võimalik lisaks osta pikema suumiga toru, ent pikem suum ja odav hind tähendab reeglina järeleandmisi kvaliteedis. Teisalt ei tasugi esimest „peeglit” ostes kohe objektiividega kiirustada.
Kui kaamerat rahulikumalt tundma õppida, saab ka rohkem selgeks, millist objektiivi üleüldse järgmisena vaja oleks. Ja pole võimatu, et suumi mõte asendub hoopis 35 või 50 mm nn fiks-objektiiviga, mille kvaliteet ning valgusjõud on võrreldes suumidega hoopis teisest klassist, aga hinnad algavad juba 150–200st eurost.
Objektiivid mängivad kaamerakere valikul olulist rolli kohe n-ö algusest peale, sest igal tootjal on oma objektiivi kinnitus ehk bajonett. Kui on tõsisem plaan fotograafiaga tegeleda, tasub uurida objektiivide saadavust erinevatele bajonettidele.
Saadavuse all ei mõtle me ainult kaupluses oleva valiku suurust, vaid ka seda, milliseid objektiive leidub näiteks sugulaste-sõprade riiulitel. Pole ju võimatu, et kellelgi on jõude seismas näiteks filmiajastu objektiive, mis ka tänaste digikeredega sobivad.
Olgugi et kaamerabrändi on ka hiljem võimalik vahetada, tasub enne esmast ostu siiski mõelda stardipaketist veidi kaugemale. Nn järelturu osas on kahtlemata tugevas positsioonis Canon, mille objektiive ja varustust on kasutatuna palju ringluses. Canoni nn põliskonkurent Nikon pole Eestis vast nii suurt populaarsust saavutanud, erinevalt nii mõnestki teisest regioonist, ent on siiski küllalt levinud. Tasub mainida, et võrdluses olev Nikon D3100 (ja D5100) ei sisalda fookustamismootorit, mis tähendab, et autofookus toimib ainult (uuemate) objektiividega, millel on seesmine fookustamismootor. Loomulikult on taoliste AF-S- ja AF-I-objektiivide valik lai, kuid paljud vanemad Nikkorid fookustamismootorit ei sisalda ning võimaldavad D3100 ettekeeratult fookustada ainult manuaalselt.
Loomulikult pole ka Pentax ja Sony mingid tundmatud tegijad. Sony jätkab Minolta bajonetiga ning pikad traditsioonid on ka Pentaxil. Objektiivide valik pole küll nii lõputu nagu Canonil ja Nikonil, aga nii oma brändi kui teiste tootjate (Sigma, Tamron jt) torusid on liikvel piisavalt.
Samsung on põgusalt proovinud kätt ka nn päris-peeglitega, ent NX-11 on ilma peeglita süsteemkaamera. Sama bajonetti kasutava sarja esmamudel oli NX-10, mida vaatasime lähemalt mulluses peeglita süsteemkaamerate võrdluses. Hetkel võib NX-seeria objektiivid küll sõrmedel üles lugeda, aga loomulikult on tootja prioriteediks pakkuda võimalikult kiiresti piisavat valikut objektiive. Kuigi NX-11 on igati korralik aparaat, vajab n-ö uue brändi kasuks otsustamine kindlasti rohkem julgust kui mõne ajaloolise ja traditsioonidega margi valimine.

Sobib algajale
Hea hind pole kindlasti ainus põhjus, miks tasub valida oma esimeseks süsteemkaameraks üks käesoleva võrdluse viiest kaamerast. Näiteks nii mõnelgi kaameral on kompaktidega sarnased nupud ja toimimisloogika – nii on digipeeglite maailmaga palju lihtsam harjuda. Kallimatel mudelitel pole automaatselt ekraanile ilmuvaid abimehi – kui tekstid peaksid hakkama aga hoopis segama, on võimalik need menüüst kinni keerata.
Kõik võrdluse kaamerad sisaldavad kompaktkaameratest tuttavaid nn stseenirežiime. Stseenirežiimid arvestavad ava, säri, tundlikkuse ning valgetasakaalu valikul eelvalitud pildioludega, nagu portree, maastik jne. Näiteks portreerežiimi puhul valitakse suurim võimalik ava (väiksem ava number), mis muudab teravussügavuse väikeseks. Väike teravussügavus tähendab lahtiseletatult, et objektiivist vaid kindlal kaugusel olevad objektid on teravad – portree puhul jääb siis taust meeldivalt udune. Režiim „sport” eelistab aga võimalikult kiiret säri ning reguleerib muud parameetrid vastavalt – nii jäädvustuvad kiired liikumised teravana.
Canoni n-ö loominguline automaatika (CA – Creative Auto) võimaldab eelvalida fookustamisala ja välgu seadeid. Pentaxil, Samsungil ja Sonyl on aga olemas n-ö intelligentne automaatrežiim iA, mis kõigepealt valib automaatselt stseeni vastavalt kadreeringule ning pärast seda paneb paika säritusseaded.
Olgugi et taoline tark automaatika võib ju tunduda eriti kompaktimaailmaga harjunule esmatähtis, ei tasu seda pimesi usaldada. Süsteemkaamera tõelised võimed ilmnevad just selles, et igat parameetrit ja nüanssi on võimalik soovi korral ise reguleerida – alles siis saab rääkida fotografeerimisest selle tõsises tähenduses.
Kui ikka säri, ava ja tundlikkuse kolmnurk on selge, valgetasakaal ja teravussügavus pole võõrsõnad ning ka kaamera käsitsemine käpas, saab pildistamisele läheneda loovalt – mis on näha (loodetavasti) ka tulemustes. Ja loomulikult pole keegi sündinud fotograaf – süsteemkaameraga pildistamist saab õppida just nimelt süsteemkaameraga pildistades.

Kaamera kätte
Millest siis digipeegli valimist alustada? Muidugi, palju sõltub pildistaja kogemusest, eelistustest ja maitsest, ent (vähemalt alustaja jaoks) väga oluline kriteerium on kasutusmugavus. Kasutusmugavust võib tegelikult pidada vaat et olulisemaks kui pildikvaliteeti, mis on sellises hinnaklassis juba piisavalt ühtlane, et mitte öelda väga hea.
Canon on oma nuppude-valitsatega meeldivalt tuttavlik, ent erinevused firma enda kallimate mudelitega seavad 1100D nigelasse seisu. Näiteks nupud, mis teistes mudelites on paigutatud ergonoomiliselt korpuse eri osadesse, et kahe käega saaks kiiresti tegutseda, on need 1100-l ühel pool puntras. Korpus tundub plastmassine ja libe, mistõttu ei püsi kaamera käes kuigi kindlalt.
Nikon istub võrdselt hästi nii alustaja kui kogenud fotograafi kätte. Algajale meeldib kindlasti rahulik esmamulje, näiteks nelikvalitsat (erinevalt nii mõnestki teisest mudelist) ei kasutata muuks kui fookustamispunkti valimiseks ja menüüdes liikumiseks. Kogenud pildistaja hindab aga kindlasti asjaolu, et sarivõtterežiimi saab muuta kiiresti valitsaga, ilma menüüdesse sukeldumata.
Pentax ja Samsung on mõlemad laitmatult töötavad aparaadid, mis sobivad kätte nagu valatult. Kogenud fotoinimene hindab tugevat ehituskvaliteeti, nuppude selget paigutust ning võimalust funktsioone oma käe järgi seada. Algajale võib aga Pentaxi ja Samsungi hingeelu tunduda mõnevõrra harjumist vajavana – võrreldes Canoni ja Nikoniga.
Sony nuppude loogika erineb teatud määral n-ö tavalisest. Kaamera vormile seavad omad kriteeriumid keeratav ekraan ja elektrooniline pildiotsija – ning eks vorm omakorda ole seotud kasutusmugavusega. Ka algaja saab väikese harjutamise järel Sony loogika selgeks, aga näiteks läbi elektroonilise pildiotsija vaadates ei satu nupud-rattakesed esimese hooga just täpselt näppude alla.

Funktsioone rohkem kui vaja
Varustuse osas on kõik kaamerad rohkem kui külluslikud – vähemalt algaja pilguga vaadates. Sellegipoolest hakkab aga omadustetabelit sirvides silma nii mõndagi, mida pole, aga võiks olla. Mõned neist „puudujääkidest” on lausa üllatavad, teistele leidub aga seletus tootjate ajaloolisi traditsioone vaadates. Suurimad erinevused omadustes on sedapuhku just „video-osakonnas”, milleni jõuame veidi hiljem.
Canon on võrdluse ainus kaamera, millel puudub automaatne sensori puhastusfunktsioon. Ekraan on teistest veidi väiksem ja resolutsioonilt sama Nikoniga – ehk teiste sõnadega ülejäänud kolmikust ebateravam. Canonil ja Nikonil puudub ka iA-režiim (intelligentne stseenivalik), mis konkurentidel olemas.
Nikon D3100-l puudub fookustamise eelvaatefunktsioon ning autofookus toimib vaid nende objektiividega (AF-S ja AF-I), millel olemas sisene fookustamismootor. Nikon on loobunud ka säri- ja valgetasakaalukahvlist ning värvustemperatuuri numbrilisest valikust Kelvinites.
Pentaxi ja Samsungi funktsioonidenimekiri on esinduslikult pikk. Pentax saab ainsa miinuspunkti kirja HDMI-liidese puudumise ja Samsung suhteliselt kitsa tundlikkuse ulatuse eest.
Sony omadustevalik on selles hinnaklassis rohkem kui eeskujulik – muu hulgas öörežiim, mis võimaldab korralikku tulemust ilma statiivita, ning kiirel sarivõttel baseeruv panoraam-funktsioon, mis võimaldab ülilaiu pilte salvestada ka 3Dna.
Omaduste nimekirjast jäävad veel silma 100% kaadrit kuvav pildiotsija (Samsung ja Sony), tavalisest kiirem sarivõte (Pentax ja Sony) ning võimalus kopeerida pildid eye-fi-mälukaardi abil juhtmevabalt fotoaparaadist arvutisse (Canon ja Nikon).
Pentax ja Sony stabiliseerivad pilti sensorit liigutades, mehhaaniline stabilisaator toimib mis tahes objektiividega. Nikonil ja Samsungil on komplektis 18–55mm optilise stabilisaatoriga varustatud objektiiv.
Canon EOS D1100 komplekte müüakse koos EF-S 18–55 IS II objektiiviga, millel olemas optiline stabilisaator, ent meie testkomplektis oli odavam EF-S 18–55 III optika stabilisaatorita.

Kvaliteet paigas
Heade valgusolude korral pole kaamerate pildikvaliteedis pea mingeid nähtavaid erinevusi, tundlikkust suurendades need aga tekivad. Vähese valguse korral või kiireid liikumisi pildistades tuleb tundlikkust (ehk ISO numbrit) tõsta. Parema pildikvaliteedi säilitavad teistest kauem Nikon ja Pentax. Ka Sony puhul on teralisus ja värvimüra küllalt hästi kontrolli all – vaid suurte ISOde puhul saavad mürailmingud kvaliteedist võitu.
Enim söövad suured ISO-numbrid Samsungi pildikvaliteeti ning maksimaalne ISO valik on küllalt tagasihoidlik 3200. Ka selle juures on müra tekitatud teralisus, värvide laialivalgumine ja hägu segavamad kui teistel.
Canon ja Sony liialdavad värvidega teistest enam. Ka Pentax ei hoia värviküllastusega just kokku, aga Nikon on tagasihoidlikuma koloriidiga. Samsung kipub kohati liialdama siniroheliste toonidega – nii paistab taevas tegelikust sinisem ja loodus eriti lopsakalt roheline.
Detaile jäädvustavad kõik kaamerad hästi – pole nähtavat vahet, kas sensoril on 12 või 14 megapikslit. Reaalsuses mängivad palju suuremat rolli kaamera pilditöötlusmootori iseloom ja objektiivi kvaliteet.
Kõikide kaamerate nn kit-objektiivid on küllalt kvaliteetsed. Samsungi teravus kippus kaadri nurkades veidi vähenema – aga taolise hinnaklassi puhul võib selle andeks anda.
Pildikvaliteeti arvustava hinde puhul on arvesse võetud ka kit-objektiivide kvaliteeti. Kasutatakse ju seda mõnikord (liigagi) pikalt, enne kui mõni kvaliteetsem „toru” ette kruvitakse. Kallimate kerede ostjal on juba tihti olemas kvaliteetsem optika või plaanib ta seda osta, sellisel juhul on loomulikult oluline eelkõige kere (ja sensori) kvaliteet. Mis loomulikult ei tähenda, nagu ei peaks siinse hinnaklassi kaameratele kallist optikat ostma, vastupidi, kit-objektiivile lisaks tasuks võimalusel kindlasti osta mõni fikseeritud fookuskaugusega objektiiv, mille kvaliteet ja valgusjõud lasevad kaamera võimekusel särada.

Saab ka filmida
Süsteemkaamerate suured sensorid ja lainurkobjektiivid võimaldavad hoopis loomingulisemat lähenemist kaadri komponeerimisele võrreldes väikeste videokaameratega. Kindlasti ei asenda aga videot võimaldav süsteemkaamera viimast – väike teravussügavus vajab täpset fookustamist ning seda peab tihti tegema käsitsi.
Nikon ja Sony salvestavad videot kõrgteravana (Full HD) resolutsioonis 1080 x 1920. Nikon kasutab pakkimisel h.264 koodekit ning salvestab 24p fps MOV-formaadis faile. Sony formaadiks on (koduvideokaameratest tuttav) AVCHD ning kõrgterav video salvestatakse kaadrisagedusega 50i.
Tänu poolläbipaistvale peeglile autofookustab Sony ka video salvestamise ajal kiirel faasipõhisel meetodil. Nikoni kontrastimeetodil põhinev autofookus nii tõhus pole, aga on siiski kasutatav.
Sony talletab liikumised küll Nikonist sujuvamalt, ent Nikonil saab jällegi videorežiimis ava, säri ja tundlikkust ise muuta. Sonyga on võimalus ühendada ka väline mikrofon.
Canon, Pentax ja Samsung salvestavad videot resolutsiooniga 720 x 1280 – Full HD telerist vaadatuna teisendatakse klipid Full HD resolutsioonile. Videopildi ja -heli osas jääb nõrgimaks Pentax. Ka M-JPEG-vorming tähendab mahukaid videofaile – tõsi, need sobivad jällegi järeltöötluseks konkurentide MPEG-4-vormingutest paremini.
Canon D1100 on ilmselt suur pettumus neile, kes ootavad sellelt mudelitega 550D, 600D, 60D ja 7Dga sarnast videosooritust. Lisaks sellele, et resolutsioon pole päris Full HD, pole võimalik ka pildiseadeid video puhul käsitsi reguleerida. Puudub võimalus ka helinivood reguleerida ja ühendada välist mikrofoni. Just suured reguleerimisvõimalused videorežiimis on teiste mainitud Canonite trump.

Õige valik
Võrdluse kõrgeima positsiooni hõivas sedapuhku Nikon D3100, ent Sony SLT-A33 ja Pentax K-r on võitjast vaid kümnendiku punkti kaugusel. Milline neist kolmest valida, on suuresti maitseasi.
Nikon on kvaliteetne ja selgete funktsioonidega alustaja-peegelkaamera, mis salvestab Full HD videot. Kaamera ei jää kindlasti „kitsaks” ka oskuste-kogemuste kasvades. Sony trumpideks on kiire teravustamine, sarivõte, video funktsionaalsus ja mitmekülgsed lisafunktsioonid.
Väike ja käepärane Samsung NX11 sobib ideaalselt reisikaameraks. Hea valgusega on pildikvaliteet eeskujulik, ent tundlikkust tõstes hakkavad konkurendid vaikselt ette rebima.
Canoni D1100 suurimaks puuduseks on asjaolu, et mudelid 550D ja 600D on lihtsalt palju paremad. Makstes sada-paar rohkem, saab kvaliteetsema, mitmekülgsema ja kergemini käsitsetava Canoni digipeegli, millest on rohkem „asja” ka pildistamiskogemuse suurenedes.

Lõpphinnangud koos ohtra lisamaterjalidega leiad augustikuisest Tehnikamaailmast.
Kõigi kaameratega tehtud testpilte saab vaadata meie Soome emaväljaande Tekniikan Maailma koduleheküljel.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid