Miniatuursed militaarvedurid
Mehis Helme
02.01.2014

Kui öeldakse „vedur”, siis kujutab enamik meist hiiglast, mis veab lõputut vagunite/tsisternide rivi. Ometigi on siinsamas Eestimaal olnud vedureid, millel all vaid kaks paari rattaid ja masinal võimsust ca 50 hj.

Sellistest tänases mõistes miniveduritest saab siiski rääkida ajas umbes 100 aastat tagasi. Ja ei vuranud nad põhimagistraalidel, vaid militaarraudteedel. Need olid militaarvedurid – nii pentsikult kui see esmapilgul ka ei kõla. Militaarraudteed olid tihtipeale kerge konstruktsiooniga ning ajutised, mistõttu kasutatigi neil ka kergekaalulisi väikeseid vedureid, mis oma arvestuslikult võimsuselt jäid 50 hobujõu kanti. Väikseid kergekaalulisi auruvedureid ehitasid 20. sajandi esimesel poolel paljud riigid, sealhulgas ka Saksamaa ning Venemaa. Väikeste vedurite tootmine oli eriti arenenud Saksamaal, kus veduritootja pakkus laia valikut erineva konstruktsiooniga väikeseid auruvedureid. Oma tehniliste näitajate poolest sobisid need nii tööstustranspordis kui ka militaarraudteedel kasutamiseks, mistõttu olid selliste vedurite tellijateks tööstusettevõtted ning militaarorganisatsioonid üle maailma. Kui algas esimene maailmasõda, lõppesid väikeste vedurite tarned Saksamaalt Venemaale, mistõttu olid Vene militaarvõimud sunnitud rekvireerima vedureid tsiviiltranspordist ning tööstusettevõtete väikevedurid sobisid selleks ideaalselt. Üksjagu väikeseid kaheteljelisi auruvedureid sattus ka merekindlustuste ehitusele Eestis.

Nendest lähemalt jaanuarikuises Tehnikamaailmas.

Sarnased artiklid