Mini
Martin Ruud
10.07.2006

Legendaarse väikeauto Mini taassünd toimus 2001. aasta teisel poolel. Tegemist on algselt Roveri projektiga, mis pidi turule jõudma oluliselt varem. Emaettevõtte üle võtmine BMW poolt tähendas ka peaaegu valmis Mini kontseptsiooni arendusfaasi tagasi suunamist. Mini teine põlvkond on juba BMW kvaliteedistandardite järgi valmistatud auto, mille tehase etiketilt leiab paljulubava informatsiooni: “Made by BMW”.

Minide tootmine toimub siiski Inglismaal Oxfordis ning BMWga ühiseid komponente pole kuigi palju. Erinevalt BMWst veavad Minil esirattad ja mootor asub ees põiki. Mootorid ise pole samuti BMW riiulilt, vaid toodetud Brasiilias.
Sobiva Mini valimine on lihtne, sest valida saab vaid kolme mudeli vahel – One, Cooper ja Cooper S. Erinevused seisnevad mootorites, varustustasemes ja seadistuses. Odavaim on baasmudel One, millel 1,6liitrine 66 kW bensiinimootor. Eksisteerib ka 1,4liitrine (55 kW) diiselmootoriga variant, kuid Eestist on seda pea võimatu leida.
Cooperil on sama mootori võimsam variant (85 kW), lisaks 2 cm madalam vedrustus, aeglasem peaülekanne ning ohtralt disainipeibutisi – kroomitud iluvõre ja kaitseraualiistud ning kontrastne (valge või must) katus ja peeglid. Valge katuse korral pole haruldased ka valged valuveljed.
Tippmudel Cooper S on juba veidi teisest puust. Jõuallikas on sama 1,6liitrine, kuid kompressorülelaadimisega, tootes algusaastatel 120 kW, 2004. aasta face-lifti järel aga juba 125 kW. See temperamentse iseloomuga “putukas” on kuuekäigulise kastiga, teistest veel jäigema vedrustusega ning alati vähemalt 16tolliste ratastega. Põhivarustuses sisaldusid ka sportistmed ja ASC+T veojõukontroll. Väliselt on ta eristatav suure õhukoguri järgi kapotil (kompressori vahejahuti jaoks) ja sportlikumate kaitseraudade järgi.

Stiiliauto kahele
Algupärase vana Mini kõrval tundub uus tõeline hiiglane. Vana Mini oli täpselt 3 meetrit pikk, uus veidi üle 3,6 meetri. Seest on Mini neljakohaline. Nii palju inimesi on sinna võimalik häda korral ka istuma panna. Ülikompaktselt paigutatud mootoriruum ja esisild tagavad esiistmel heal tasemel jalaruumi. Istmed asuvad madalal, mistõttu pole ka peal ruumipuudust. Seega ees pole millegi üle nuriseda. Kui siis ainult istmete endi üle, mis on kõvad, imeliku ergonoomikaga ja mitte kuigi mugavad. Tagaiste on kitsas, kõva ja püstise seljatoega – täiskasvanule üsna ebamugav koht.
Praktilisus pole Mini märksõna. Edeva linnaauto pakiruum mahutab neli poekotti ja ongi kõik. Tagaistme seljatugi on õnneks kahes osas langetatav ja see suurendab auto veovõimet tuntavalt. Klaverit just ei vea, kuid pesumasina toob poest ära küll!
Sõitjateruumi koostekvaliteet tundub esmapilgul korralik. Armatuurlaud on pealt pehme kattega ning kenasti viimistletud esipaneelidega. Traditsioonidele viitab suur spidomeeter armatuurlaua keskel ja kahe kodaraga rooliratas. Veidi rikuvad üldmuljet kõvad plastpinnad (uste lävepakud, pakiruumi polsterdus), mis on kergesti kriimustatavad. Esimeste aastate autodel puudus kindalaegas, selle asemel olnud riiul jättis lohaka mulje. Samuti pole Minis sees vist kunagi ideaalselt vaikne. Mingi vaikne krigin kusagil armatuurlaua sügavustes või salapärane nagin kusagil tagaosas käib asja juurde. Mida vanemaks auto saab, seda rohkem kõrvalhelisid tekib.

Sõiduelamus garanteeritud
Õnneks ei mõõdeta auto headust ainult meetrites või praktilisuses. Pisike auto on turvaline. EuroNCAP-testis saavutatud neli tärni on rohkem kui näiteks eelmise põlve (alates 1997) Audi A6-l.
Mini on retrodisaini saavutus ja see tekitab inimestes positiivseid emotsioone. Sõita on Miniga vahva. Pea iga päev tekib olukordi, kus tee ääres lapsed lehvitavad või ülekäiguraja ees peatudes meeskodanikud tunnustavalt pöidla püsti tõstavad. Eriti meeldib ta muidugi naistele. Ka liikluses mõjub Mini inimestele hästi ja isegi jõuvõtetega teed rajavad “peremaasturid” halastavad sümpaatsele väikeautole.
Sõiduomadustelt on Mini muudetud lähedaseks oma eelkäijale. Vana Mini sportlikke sõiduomadusi kiidetakse tänaseni, uus pole kehvem. Madal istumine, kõva vedrustus ja ülikiire rool tekitavad veidi kartauto tunde. Tänu sportlikult häälestatud veermikule püsib Mini hästi teel ja on tõepoolest laitmatult juhitav. Kontakt teega on vahetu isegi lumistel või kruusateedel. Erinevalt enamikest väikeautodest tunneb Mini end hästi ka maanteedel. Isegi kiirused üle 150 km/h ei muuda Minit kuidagi ebakindlaks. Suuremate autodega võrreldes häirib vaid valjem sõidumüra.
Häirima võib hakata ebamugav vedrustus. Pole midagi parata – see on traditsioon (vanal Minil puudusid vedrud ja amortisaatorid üldse – autokere toetus kummipatjadele ja sõit oli kõva nagu hobuvankriga).
Sõiduomadustelt on kõik Mini mudelid veidi erinevad. Baasmudel One pakub loomulikult kõige vähem. Mootori ponnistused autot enam-vähem reipalt liigutada nullivad ülipikad käigud. Cooperil on mootor võimsam ja peaülekanne aeglasem. Tulemus on veidi parem, kuid käiguvahed võiksid ikkagi lühemad olla. Mootor teeb nauditavat häält, kuid on madalatel pööretel veidi jõuetu.
Ainus, millel sisu vastab välimusele, on Cooper S. Käigukast on kuuekäiguline ning kompressoriga mootoril on jõudu tühikäigust alates. Veermik on veel jäigem ja tugevam. Tõeline sõidurõõm, kuid arvestage ebamugavustega halbadel teedel. Arvestama peab ka sellega, et kui One ja Cooper on üsna ökonoomsed mudelid, siis kompressoriga Cooper S-l võib bensiinikulu ulatuda 12-13 l/100 km.

Vastupidavuselt keskmiste seas
Pruugitud Mini ostjatele otseseid soovitusi jagada on raske. Levinum probleemne koht on tagasild, mis paljudel autodel kolises juba uuena. Probleem peitub tagaamortide puksides. Nende vahetus annab vaid lühiajalise efekti, sest peagi on kolin tagasi. Mõned omanikud on lahendanud probleemi Cooper S-i puksidega, mis on tugevamad.
Paljud omanikud kurdavad esimese ja tagurpidikäigu raske lülitumise üle. On esinenud ka käigukastide (eriti Mini One) ja siduri purunemist.
Nii nagu paljud teised automargid, on ka Mini aeg-ajalt kimpus moodsa elektroonikaga. Armatuurlauas annavad teinekord mõned signaallambid (turvapadi, rehvirõhk jms) valehäiret, üles võib öelda tagaluugi elektrooniline lukk jms. Mootoriga on õnneks probleeme harvem ning tõrgete korral aitab enamasti juhtelektroonika tarkvara vahetus. Halvemal juhul peituvad vead gaasiklapis (drosselklappe) või mootori juhtmestikus.
Esialgu ehmatama panev vali roolivõimendi “sirin” ei tähenda riket – selline ta peabki olema. Pigem hakkavad pikema kasutamise korral häirima mõned pisivead. Näiteks kriuksuvad juhiistme vedrud või nagisev roolisamba plastkate. Kui vihmase ilmaga avada ukseaken, siis täiesti seletamatult on klaas pärast seestpoolt märg ning kuivab lõpuks häguseks. Eriti põnevaks muudab selle asjaolu, et antud probleem ei esine kõigil autodel…
Ilma raamideta ukseklaasid liiguvad ukse avades umbes sentimeetri allapoole, tihendipesast välja (samasugust lahendust kasutavad ka kupeekerega BMWd). Esialgne skeptitsism selle lahenduse külmakartlikkuse suhtes ei pidanud paika. Aknamehhanism töötab talvel kenasti. Küll aga võivad pärast pesu külmuda ukselukud ja siis ei saa ikkagi autosse sisse või vastupidi – sealt välja. Aga Mini on eeskätt noorte auto ja see väike salapära lisab elule ainult vürtsi!

Hinnad taevas
Ülalpidamiskulud on Minil üsna madalad. Kütusekulu jääb manuaalkastiga One’i ja Cooperi mudelitel linnas 9 liitri lähedale. Automaatkast lisab vähemalt liitri. Hooldada tuleb kella järgi ja hooldevälp on vahemikus 15 000–25 000 km. Kallid on rehvid, mis on üsna ebatavalise mõõduga (175/65 R 15 või 195/55 R 16) ja seetõttu raskesti hangitavad. Täiesti kindlasti saab talveratastena kasutada rohkem levinud mõõtu 185/65 R15.
Mini üldine sarm kaalub siiski üles mõned mainitud veidrused või puudused. Omanike rahulolu kinnitab ka fakt, et müüma nõustutakse neid harva – ja kui üldse, siis üsna kõrge hinnaga. See on tinginud Mini väga kõrge jääkväärtuse. Eestis on Mini võimalik hankida alates 150 000 kroonist. Sel juhul on tavaliselt tegemist Euroopast toodud esimeste aastate mudeliga Mini One. Kontrollitud ajalooga uuena Eestist ostetud Mini Cooperite eest kiputakse küsima vähemalt 200 000 krooni. Paljudele müügikuulutustele vastatakse, et: “tegelikult erilist soovi müüa pole, ent kui seda hinda keegi pakub, siis võib ju ära anda!”. Nii palju siis tingimisest.

Sarnased artiklid