Mini
Jaanus Vint
10.08.2009

Põhjus (õigemini ettekääne), miks augustinumbrisse Minist artikkel kirjutatud sai, on lihtne – tillukesel kultusautol täitub viies aastakümme. Avalikkuse palge ette jõudis see epohhiloov väikeauto 1959. aastal, ametliku esitluse kuupäevaks oli 26. august. Nii vana auto käsitlemisel kasutatud autode rubriigis poleks sügavamat mõtet, kui selle elu poleks kestnud tervelt 41 kirevat aastat; viimased autod on veel üsna värsked ning mõte Minist pühapäevaautona näib jumekas.

Minil on omad puudused, mida ei saa selle loomise eesmärki ja vanust silmas pidades etteheidetena võtta – Minist pidi saama kõige odavam elementaarauto, vaese töölisklassi võimalus jõuda punktist A punkti B, mitte aga trendikas aksessuaar, milleks ta tänapäeval on kujunenud. Väljalaskeaastast hoolimata tuleb seda vaadata kui 60ndate aastate autot – teatud aspektides, nagu näiteks ergonoomika, passiivne turvalisus, roostekindlus või müratase, oleks võrdlus 90ndate aastate autodega ilmselgelt löök allapoole vööd. Samas ei saa selliseid „pisiasju” antud juhul määravaiks pidada – kes Mini ostmisele mõtleb, juhindub oma otsustes niikuinii pigem südame häälest kui kainest mõistusest.

Minid Eestis
Autoregistrikeskuses on neid autosid Eestis Austini, Roveri ja Mini marginimede all arvele võetud kokku 75 tükki. Valdavalt peetakse neid hobiautodena või pere teise sõidukina, millega hea linnavahel liigelda või ilusa ilmaga sõitma minna. Aastaringses igapäevakasutuses on väga vähesed Minid, kehva roostekindluse tõttu ei saa seda ka soovitada.
Siinseid Mini-huvilisi koondab Eesti Miniklubi, mille tegevus seisneb ürituste korraldamises, peamiselt aga foorumi pidamises, kuhu on võimalik oma probleemidele ja tehnilistele küsimustele asjalike vastuste saamiseks pöörduda. Klubi liikmed pakuvad tuge ka varuosade hankimisel, annavad nõu auto valikul ning on mõnikord nõus lausa oma teadmisi ja kogemusi uutele huvilistele rentima, minnes kaasa autot valima.
Suurbritannias leidub Minisid ja nende fänne lugematul hulgal, mistõttu on võimalik leida hulganisti foorumeid ja klubide kodulehekülgi, kuhu nende lihtsa konstruktsiooniga autode kohta lademes know-howd kogunenud. Samuti on Minist, selle ajaloost, ehitusest ja modifitseerimisest kirjutatud terve hulk raamatuid, seetõttu on auto remondil või täiustamisel võimatu päris hätta jääda.

Kust Minisid saab?
Minit Eestis uuena ei müüdud, kõik siinsed eksemplarid on seega imporditud kasutatuna läänest. Enamasti ostetakse autosid Saksamaalt, kasutades müügikuulutuse vahendajana mõnd sealsetest tuntud internetiportaalidest või lehekülge www.ebay.de. Harvemini vaadatakse auto otsinguil Suurbritannia poole, seal on Minid küll odavamad ja valik oluliselt suurem, kuid paraku asetseb nende rool meie mõistes valel pool. Kui tegemist on enne 1984. aastat valminud sõidukiga, saab selle vastavalt värskele, juunikuus vastu võetud määrusele Eestis arvele võtta ka parempoolse rooliga. Ka pakutakse Eestis tavaliselt müügiks vähemalt paari-kolme autot.
Kõige soodsam on osta Mini, mis on valmistatud perioodil ca 1980–1996. Nende puhul määrab hinna auto seisukord, odavaimad maksavad alla 30 000 krooni, kuid sellistest tuleks üldjuhul hoiduda – tõenäoliselt vajavad need tõsist kereremonti. Hinnaklassi 30 000–50 000 krooni jäävaid autosid võib juba kaaluda, kuid kindlasti vajavad need mõningast nokitsemist. Väga korralikku eksemplari otsides tuleb arvestada rahalise panusega 50 000 krooni ja enam.
Heas korras 60ndate ja 70ndate aastate autod kipuvad olema juba kallimad, eriti hinnatud on vanad Cooperid ning näiteks ka Itaalias toodetud Innocentid. Ka uuemad, aastatel 1996–2000 valmistatud viimase modifikatsiooni (Mk VII) Minid maksavad rohkem, seda tänu pisut paremale varustusele.
1970ndatel aastatel leidsid Leylandi turundusinimesed, et vananeva auto müüginumbrite turgutamiseks on paslik luua mõni erimudel. See 1976. aastal alanud praktika sai suure hoo sisse 80ndate aastate alguses ning jätkus pea lõpuni välja. Need lugematud, kõlava nimega nn eriseeriad kujutavad endast peaasjalikult vaid teibituunigut, mistõttu pole (väikestest tootmisarvudest hoolimata) põhjust nende eest kõrgemat hinda maksta.
Varuosade hinnad on odavad ja kõike on saada (sh ka terved uued kered!), ainult et mitte Eestist. Küll aga on võimalik leida interneti vahendusel Lääne-Euroopast varuosakauplusi, mis spetsialiseerunud ainult Minidele (lähim selline asub Soomes).

Kuidas Mini sõidab?
Ühes 1990ndate aastate lõpus ilmunud sõiduproovis nimetati Minit ergonoomiliseks katastroofiks. Ei tahaks seda armsale autole antud kurja hinnangut jagada, samas on aga tõsi, et enamik vanamoodsa paigutusega juhtseadmeid nõuavad igal juhul harjumist ega pruugi olla kõige mugavamad kasutada. Kuulsamaid iseärasusi on püstine nn bussijuhi sõiduasend, rool lapiti süles. Sirgel teel sõites kohaneb sellega kiiresti, kurvides on sellise rooli kangutamine üsna ebaloomulik. Kuidas nad nendega küll rallit said sõita!?
Sõitjateruum üllatab mahukusega, tegu on esimese autoga, mis seest suurem kui väljast. Ees istujail pole millegi üle kurta, kahele inimesele mõeldud tagaistme ainus (paraku üsna suur) viga on väga napp pearuum.
Lisaks geniaalsele ruumikasutusele rabas Mini maailma oma fenomenaalsete sõiduomadustega, auto kurvisuutlikkust iseloomustab asjaolu, et see suutis saavutada külgkiirendusi, milleks olid veel viis aastat enne Mini esitlust olnud võimelised vaid toonased vormel-1 autod. Tunnistuseks auto omadustest said lugematud rallivõidud, millest kuulsaimad saavutati Monte Carlos aastail 1964, 1965 ja 1967.
Jäika vedrustust, kiiret ja täpset rooli ning sportautolikku juhitavust ei oskaks tillukeselt linnaautolt – eriti veel poole sajandi vanuselt – oodata. Minis istutakse madalal ning kuna juhi ja tee vahele jääv auto tundub igas mõttes õhuke, on juhtimine üsna vahetu kogemus, meenutades tõepoolest kinnise kerega karti. Müra on selles „õhukeses” autos seevastu mehine, kasvades maanteekiirusel hüppeliselt ning muutes vestluse vaevaliseks.

Kuidas Mini vastu peab?
Minit ja roostet võib nimetada sünonüümideks. Teadupärast ei olnud autode roostekindlus 60ndatel–70ndatel aastatel just parimate killast ning Mini on selle ajastu auto – praktikas tähendab see tänapäeva mõistes lausa ohjeldamatut roostetamist. Kereplekkide seisukorrast tulekski Minide hindamisel lähtuda, mis tahes muu rikke kõrvaldamine osutub läbiussitanud kere taastamisest lihtsamaks ja vähem vaevarikkaks.
Masinat tasub hoolikalt uurida, piiluda kõigisse õnarustesse, vaipade ja polstrite alla ning vaadata ka põhja – siin leiduv rooste on kõige ohtlikum, kuna võib tõsiselt kahjustada kandvaid struktuure. Kaasa tasub võtta magnet – võib juhtuda, et esmapilgul üsna kobe Mini koosneb peaasjalikult pahtlist. Müügi tarvis siledaks pahteldatud autost annavad märku ka lainetavad või originaalist muul moel hälbiva vormiga kerepaneelid, kiirustatud värvimise jäljed või näiteks kerepaneelide „kaduma läinud” ühendusjooned.
Korrosiooni võib leiduda põhimõtteliselt igalt poolt, levinud roostekohti on palju ning nende loetlemisel pole mõtet – seda informatsiooni pole raske internetist leida. Pahatihti algab rooste seestpoolt ning jõuab selleks ajaks, kui värvipind kobrutama hakkab, juba palju kahju teha.
Seejuures võib tõsiseid roostekahjutusi leida ka viimaste aastakäikude autodelt. Kõiki kerepaneele müüakse uute või kasutatutena ning soodsate hindadega; pärast auto ostu või kereremonti oleks mõistlik teha põhjale korralik roostetõrje.
Minit tohib tõsta ainult selleks ettenähtud kohtadest küljekarpide all, vastasel juhul väänate küljekarbid või autopõhja kõveraks! On täiesti tüüpiline, et remonditöökojas tõstetakse autot valedest kohtadest, mistõttu on nende põhjad sageli ning mõnikord üsna jõhkralt vajuvad sisse. Autot remonti viies tuleks seda kindlasti mainida!
Inglismaal toodetud Minidele on läbi aegade pakutud vaid 1951. aastast toodetud BMC A-seeria mootoreid, 7 erineva kubatuuriga ning mitmes modifikatsioonis. Baasmootoriks oli alul 848 cm3, paar aastat hiljem esitletud 998 cm3 mootor jäi 1980. aastal ainsaks valikuks. Kolmest levinuimast ihaldusväärseim on 1275 cm3 mootor. Seda kasutati Cooperitel ja kuni 80ndate aastateni Clubmani sportvariandil 1275GT. Mootor naasis 1990. aastal ning jäi kaks aastat hiljem ainsaks valikuks. Liitrise Miniga sõitnud leiavad, et see on rahulikuks kulgemiseks piisav, samas kui vaid suurem mootor muudab Mini väikeseks raketiks.
Mootoreid iseloomustatakse kui täiesti pommikindlat vanatehnikat, mis töötab edasi ka siis, kui üldine kulumisaste nõrganärvilistele hirmu naha vahele ajab. Vigadest mainitakse termostaadi ja veepumba rikkeid; kiirendades kuuldavale tulev kolin viitab kulunud mootoripatjadele. Õlileketest tasub tähelepanu pöörata vaid suurematele, väikesed on täiesti tavalised ning võrdlemisi kahjutud. Pealegi mõjuvad need hästi esimesele poolraamile, mida õli rooste eest kaitseb! Problemaatiline on sissepritsega autode diagnostika – sel lihtsal põhjusel, et Eestis ei suuda keegi diagnostikaseadet autoga ühendada.
Ehkki leidub ka automaate, on põhiliseks käigukastiks neljakäiguline manuaal. Seda peetakse pikaealiseks, olgugi et aja jooksul või karmi kohtlemise tagajärjel muutub see häälekaks ning lobedaks.
Veermik on lihtne ning töökindel. Sageli kuluvateks osadeks loetakse püsikiirusliigendeid ning šarniire. Viimased ei maksa palju ja nende vahetus on lihtne, samas saaks nende eluiga pikendada, kui omanikud pööraksid rohkem tähelepanu määrdeniplite kasutamisele. Liialt jäiga vedrustuse muudab pehmemaks kummipatjade vahetus.

--------------------------------------------------------
Alec Issigonis – insener jumala armust
Kreeka juurtega Sir Alexander Arnold Constantine Issigonis (1906–1988) töötas aastatel 1956–1959 välja revolutsioonilise sõiduki, esimese moodsa ülesehitusega väikeauto. Issigonis andis reisijate käsutusse niipalju ruumi, kui selliste mõõtude juures vähegi võimalik. 10 jala (3,05 m) pikkune sõiduk koosneb kahest mahust – suuremas, 8,5 jalga pikas „kastis” viibivad reisijad koos pagasiga, selle ette paigutatud väiksem, vaid 18 tolli pikkune mahutab kogu tehnika! Eriti kompaktne kombinatsioon põikiasetusega mootorist (esimese seeriaautona maailmas!), selle alla samasse korpusesse paigutatud käigukastist ning esiveost oli viie aastakümne eest midagi enneolematut. Maksimaalse ruumikuse huve teenisid ka kõik muud tehnilised üksikasjad: tillukesed, auto nurkadesse paigutatud 10tollised rattad, terasvedrude asemel kummipatjadele rajatud vedrustus, kompaktsed püsikiirusliigendid, aga ka varajaste mudelite küljele lükatav (mitte alla keritav) ukseklaas (õhem uks – rohkem siseruumi!).
Issigonis eelistas väikeste autode projekteerimist suurtele, leides, et sõlmede pakkimine kitsasse kesta pakub insenerile märksa suuremat väljakutset. Taotluslikult hoidus ta oma autokese disainimisest, lastes selle vormidel kujuneda töö käigus, sõiduki funktsionaalsusest lähtuvalt. Issigonise, sündinud inseneri loomulikust talendist annab tunnistust tema loomestiil: arvutuste asemel kasutas ta töövahenditena silmamõõtu ja insenerivaistu. „Ükski loomeinimene ei salli matemaatikat silmaotsastki,” väitis ta, „see on kõige ebaloomingulisem ala, millega tegeleda.” Tänapäevastes, BMW juhtimisel toodetavates sõidukites pole Mini vaimust enam palju järel. Sir Issigonis, minimalistlik insenerist kunstnik olnuks ilmselt nördinud, kui teadnuks, mida uus sajand tema lemmikule toob.

Verstaposte Mini eluteelt
1959 – 26. augustil leiab aset identsete kaksikute Austin Seveni ja Morris Mini-Minori ametlik esmaesitlus.
1960 – Keretüüpide valik laieneb furgooni kaheukselise universaali näol.
1961 – Ilmub spartalik pikap ning peenutsevad, kolmemahulise kere ja kõrge iluvõrega derivaadid Riley Elf ja Wolseley Hornet, debüteerib ka sportlik Mini Cooper.
1964 – Valmib tillukene maastur Mini Moke. Mini varustatakse hüdraulilise vedrustusega Hydrolastic. Monte Carlo rallivõiduga saab alguse Mini Cooperi kui rallilegendi tormiline karjäär.
1966 – Monte Carlo rallile järgneb kurikuulus skandaal: prantslastest kohtunikud tühistavad otsitud põhjenduse alusel Mini kolmikvõidu ning annavad esikoha Citroënile.
1969 – Mini iseseisvub omaette margiks. Valikust kaovad Elf ja Hornet, esitletakse kandilise ninaga Mini Clubmani.
1971 – Hüdrauliline vedrustus asendatakse algse kummivedrustusega. Lõpeb Cooperi tootmine.
1980 – Clubmani lõpp, esitletakse Mini järglast Austin MiniMetrod. Ehkki populaarne, ei suuda see eelkäijat välja tõrjuda, tootmine lõpeb 1997. aastal.
1984 – Kõik Minid saavad 12tollised veljed ja ette ketaspidurid.
1990 – Cooperi tagasitulek
1993 – Kabriolettkere võetakse väikeseeriatootmisse.
1996 – Mini viimane modifikatsioon (Mk VII) saab 13tollised veljed, õhkpadja ning kahepunktisissepritse.
2000 – 4. oktoobril sulguvad tehaseväravad viimase Mini järel. Kokku valmistati 5 378 776 Minit.

Populaarseim Briti auto kõigil aegadel
Ehkki 1959. aastal ei söandanud eriti keegi esimese ehmatusega Minit osta, lahvatas järgneval aastal tohutu buum, Minist sai peagi rallilegend ning lahutamatu osa 1960ndate noortekultuurist. Parim aasta oli 1971, seejärel hakkas müük langema ning senine maine asenduma vananenud ja häbiväärse mudeli omaga. Kümmekond aastat hiljem saabunud lainepõhjale järgnes uus tõus ja populaarsus, nüüd omistati Minile juba klassiku staatus.

Sarnased artiklid