Mina, Asimo
Kaido Soorsk
08.08.2011

Asimo on maamuna täiuslikem humanoid-robot. Plaani A kohaselt vabastab ta teid tulevikus kõigist tüütutest majapidamistoimingutest. Plaani B kohaselt aga sulgeb vannituppa ega lase välja enne, kui kogu teie varanatuke on kirjutatud ühe Jaapani korporatsiooni nimele. Kumb plaan on realistlikum? Ei tea, aega selle üle juurdlemiseks on meil umbes 15 aastat.

Nali naljaks, kuid sissejuhatuses on oma iva sees. Honda inseneride 25 aastat kestnud arendustöö tulemusena on meil olemas robot, kelle (või mille?) arengutase jääb täna kusagile 2-3aastase lapse toimetamiste kanti. Samas mõjub Asimo aeg-ajalt hämmastavalt realistlikuna – nii intelligentsena, et toob meelde kõik hirmud, mille eest tunnustatud ulmekirjanikud on meid hoiatada püüdnud. Vähemalt algne idee on Asimo-programmil humanistlik ja sügavalt heasoovlik – Honda üritab luua robotit, kes oleks abiliseks esmajärjekorras eakatele või invaliididele. Tasuta kaasandena on see omalaadne katsepolügoon noortele inseneridele, kes saavad programmi raames võimaluse oma ande näitamiseks. Humanistlikku poolt näitab seegi, et mitte kunagi pole Asimot püütud tegutsema panna kaaluta olekus, vee all või mujal ekstreemsetes tingimustes – ehk siis oludes, mis militaristidele huvi võiks pakkuda...

Mikrolaineahi kurejalgadel

Selline nägi välja 1986. aastal loodud Asimo "vaarisa" E0. Lugu illustreerivalt fotolt näete, et sellise olemusega uusi roboteid lõi Honda teaduskeskus pea igal aastal kuni 1997. aastal esitletud robotini P3. Kõik need masinad loodi sisuliselt vaid ühel eesmärgil – et õpetada masin kõndima, mida suutiski esimesena teha just P3.
Tänase Asimo kõnnaku kõrval oli see kaunis konarlik, kuid vähemalt ei pidanud enam kasutama ruumi lakke kinnitatud julgestustrosse nagu varasemate paarisajakiloste monstrumite puhul. Skeptikutel võib tekkida küsimus, miks ei eelistatud liikumiseks mõnda muud lahendust, kuid sellel on kaks põhjust. Esiteks on kõndimine inimese loodud keskkonnas üks optimaalsemaid liikumisviise ning teiseks on Honda eesmärk, et tulevane "koduabiline" oleks inimesele võimalikult sarnane – et mitte kohutada lapsi või siis näiteks vaimse puudega hoolealuseid.
Viimasest mõttest lähtudes on alates P3st kuni tänase II põlvkonna Asimoni (2005) püütud parandada ka roboti liikuvust, vähendades samal ajal humanoidi sõlmede kaalu ja mõõtmeid. Kui P3 oli 160 cm pikk ja kaalus 130 kg, siis tänase Asimo pikkus on 130 cm ja kaalub ta P3st rohkem kui kaks korda vähem – 54 kg. Tänase Asimo pikkus on valitud samuti pingevaba suhtlust silmas pidades – roboti “silmade” kõrgus vastab diivanil istuva täiskasvanu silmade kõrgusele.

Kas raskeim osa on seljataga?
Tänasel Asimol on üks oluline oskus, mis muudab ta inimesele sarnasemaks, kui seda on ükski teine masin. 2007. aasta Asimo oskab – joosta!

Tehisintellekti kõrval oli just jooksmine Honda teadlaste jaoks üks suuremaid väljakutseid ja seda seetõttu, et joostes on jooksja mõlemad jalad mingil hetkel maast lahti. Asimo tippkiiruseks sirgelt joostes on 6 km/h ja silmapilk, mil roboti mõlemad jalad õhus on, kestab 0,08 sekundit. Koonuste vahel põigeldes on jooksukiirus veidi väiksem – 5 km/h – ning roboti kiiruseks normaalkõnnil on täna 2,7 km/h.
Asimot käitab 51,8 V liitiumioonaku, mille najal saab humanoid toimetada ligi 40 minutit. Aku asub roboti ranitsas ning seda saab laadida kas läbi erilise pistiku või seda ranitsast välja võttes. Laadimistsükkel ise kestab 3 tundi.
Intelligentsuse arendamise kõrval ongi mobiilsuse parandamine üks tänaseid suuremaid väljakutseid ning valge humanoid on hetkel kasutatav vaid show-eesmärkidel. Kuid see ei vähenda tehtud töö tähtsust ning Asimo pole sugugi rumal. Häälkäskluse järgi toob ta baarist joogi, kõnnib mööda treppe üles-alla, jookseb-tantsib ning suudab tänu kahe kaamera salvestatud materjali analüüsimisele meelde jätta ruumis 360° ulatuses paiknevate esemete/inimeste asukohad ning liikudes ka asukohta vahetanud inimese ära tunda – et talle siis aupaklikult teed anda. Tõsi, näiteks trepiastmete vahekauguse ja laiuse hindamiseks vajab ta veel erilisi ruumimärke ja pikali kukkudes ta kõrvalise abita püsti ei saa, kuid töö selle parandamiseks käib ja insenerid on optimistlikud.

Mis saab edasi?
Honda eesmärk on tuua selline robotist koduabiline turule umbes 10-15 aasta jooksul ning maksaks see ühe korraliku keskauto hinna. Otsest ajalist tärminit igaks juhuks välja ei hõigata, kuid arvestades elektrooniliste komponentide tormilist arengut, võib see olla täiesti reaalne. Rahuldava mobiilsuse tagamiseks on vaja täiustada olemasolevat energiaallikat või leida selleks mõni muu lahendus.
Tänast Asimot juhitakse kas salvestatud häälkäskluste, sülearvuti või pihuarvuti abil. Nende kõrval peab robot ise olema samuti õppimisvõimeline, ehk siis üht tassi käes hoides teised analoogsed esemed majapidamises ära tundma. See kõlab kaelanikastavalt raskena, kuid vaadates koonuste vahel vudivat ning tasakaalu säilitavat valget mehikest, ei pruugi see olla sugugi vaid muinasjutt. Allkirjutanul oli kevadel võimalus külastada Honda teaduskeskust Saksamaal ning Asimo ja Honda vesinikhübriid FCX Clarity (TM 8/2010) mõjusid tõtt-öelda pisikese vapustusena…

Sarnased artiklid