Millal pesite pesu käsitsi?
Glen Pilvre
01.05.2016

Täpselt kakskümmend aastat tagasi tutvustas Electrolux maailma esimest robottolmuimejat Trilobite. Tänaseks ilmselt tuntuim imur iRobot Roomba on ringi sahistanud juba aastast 2002. Kuidas on aga lood aastal 2016 ja kas robootilised koristajad tõepoolest jätavad järgi puhta põranda?

See sissejuhatus näitas, et tegelikult pole robottolmuimejad enam midagi uut ja üllatavat – vastupidi, nad on olemas olnud juba aastakümneid. Aga sellegipoolest ja millegipärast on enamikus kodukappides endiselt suur ja rumalavõitu imur, mida heal juhul kord nädalas „jalutama“ viiakse.
Siinkohal peab tunnistama, et ka Tehnikamaailma toimetusest polnud mitte keegi neid roboteid kodus kasutusele võtnud. Tõsi, tehnikamessidel on nad neid näinud ringi vuramas, aga sellega ongi tutvus piirdunud.
Lähemalt uurides ilmnes loomulikult, et valik on väga suur – hinnad algavad paari-kolmesajast eurost ja lõpevad tuhande kandis. Miks jõudis aga meie testpõrandale ainult kolm võistlejat ja üldse mitte kõige odavamad? Sest spetsialistid nii soovitasid – on lühike vastus. Pikemalt lahti seletatuna – odavamate imuritega ei tasuvat jännata, sest neil puuduvat nii tarkus kui võimsus. Et kui üldse koduroboti peale mõelda, siis pigem juba kallima. Ja nii tõimegi Euronicsist ära Miele Scout RX-1, Samsung Powerboti ja iRobot Roomba 980. Mis maksavad vastavalt 599, 659 ja 1099 eurot.

https://youtu.be/vdqybcFGMtk
Lähem tutvus
Miele Scout RX-1 on mudelina kõige vanem ja igati traditsioonilise välimusega. Ümmargune, õhuke ja kahe keerleva vuntsrullikuga. Samasugune on ka Roomba, ainult et „vuntsid“ asuvad ühel pool (küljel). Samsung näeb aga pigem välja kui printeri tahmakassett, millel on rattad all ja mille küljes on tolmuimeja otsik. Olles teistest tunduvalt paksem, üldse mitte ümmargune ja ilma vuntsideta. See-eest on aga esiserv sirge, mis võimaldab vähemalt teoorias põrandaservadele paremini pihta saada.
Tööpõhimõte on kõigil sama – põhja all asub keerlevatel rullikutel harjapaar, selle taga imur. Kui Samsungil ja Mielel harjad on nagu harjad ikka, siis Roomba puhul asendavad traditsioonilisi harjaseid kumminupsud. Samsungi harjarullid on aga teistest tunduvalt pikemad, mida võimaldab sirge serv. Kõigi rullikuid saab puhastamiseks eemaldada väga lihtsalt.
Miele ja Roomba tolmusahtlid asuvad imuri taga, Samsungil aga peal. See masin, nagu öeldud, on teistest oluliselt paksem, milles on süüdi võimas mootor. Samsung kasutab nimelt tsentrifuugsüsteemi, mis suuremad tolmuosakesed juba õhukeerisega välja „filtreerib“. Roombal on aga vastu panna HEPA-filter ning väide, et tippmudel 980 imeb kümme korda kõvemini kui kuues või seitsmes seeria. Samsungi tolmusahtel on kõige mahukam – 0,7 liitrit teiste 0,6 vastu, läbipaistev ja asub tolmuimeja peal. Nii et väga hea tahtmise juures näeb tolmurullide kogust ilma kummardumata ja kätt külge panemata.
Kõigi imurite komplektides leidub loomulikult laadimisdokk. Mielel ja Roombal ühendub see otse „seina“ ehk 240 V pistikusse, aga Samsungil jääb sinna vahele kobakas adapter. Laadimisdokk – mis on imurite koduks – tuleks paigutada kusagile seina äärde.
Kui Miele ja Samsungi karbis leiduvad ka puldid, siis Roomba tegemisi saab kontrollida Android- või iOS-nutiseadmega WiFi vahendusel. Ja mitte nii, et igakord tuleb mobiil imuriga ühendada, vaid Roomba istubki pidevalt koduvõrgus ning on ilma mingi nikerdamiseta nähtav sama kohtvõrgu piires. Äpist saab lisaks seadistamisele vaadata, mitu ruutmeetrit on puhastatud ja palju tolmuosakesi on ära imetud.
Samsung aga ajab taga punast täppi. Kassiomanikud muidugi teavad, et kõige lihtsam viis kiisut treenida ilma diivanilt tõusmata on võtta laserpointer. Samsung ei tee seda täpijahti küll päris kassi väledusega, aga see-eest imeb samal ajal. Nii umbes poole meetri raadiuses olevat täppi, mida puldiga suunata, näeb robot kohe ja liigub kuulekalt selles suunas. Mis on tegelikult väga tore omadus – esiteks praktiline ja teiseks lihtsalt lõbus. Näiteks lastele meeldis Samsungi väga „jooksutada“ ja põrand sai ka puhta(ma)ks.
Tarkust on kõigil kallima hinnaklassi robotitel enam-vähem võrdselt – sensorid-kaamerad all ja külgedel ning ülesvaatav kaamera ka pealmisel küljel. Pimedas toas tolmuimejad hästi ei „näe“ – nagu pärisinimene päristolmuimejaga. Ülesvaatava lainurkkaamera roll on nimelt kaardistada lagi, seinad ja esemed, mis muudab ka esimesed tööpäevad veidi kohmakamaks.
Kõik robotimurid on võimelised tubade ja koridoride rägastikus orienteeruma, jätma meelde puhastatud ja puhastamata alad ja tulema ise „koju“. Treppidega pole samuti muret, sest neist imurid alla ei sõida.
Samsungi ja Roomba komplektis leiduvad ka „majakad“ – ehk joogitopsisuurused jullad, mille abil saab tekitada virtuaalseid seinu või Roomba puhul ka keelava perimeetri. Miele territooriumi saab aga piirata magnetribadega, mis tuleb põrandale kleepida.

Töö ootab
Põhiküsimusele vastamiseks koostasime umbes 10ruutmeetrise põranda, kuhu olid pudenenud jahu, kaerahelbed, tolmurullid ja koerakarvad. Umbes nagu üks pannkoogine pühapäevahommik mitte kõige steriilsemas kodus võiks välja näha. Üks õhem ja kõvem vaip, üks narmastega vaip ja maha unustatud tass ka veel. Ja osa jahust ning tolmurullidest oli juhtumisi „seina“ äärde sattunud. Kogenum koristaja sai tavalist tolmuimejat kasutades selle puhastamisega hakkama kolme-nelja minutiga. Meie andsime robotitele aega kuni kakskümmend.
Esimesena vuras sodi õgima Miele. Ja esimene asi, mis Miele puhul silma või õigemini kõrva torkas, oli väga vaikne heli. Ootuspärast turbiinivuhinat polnud, pigem vaikne surin. Miele käis kogu „toa“ kena siksak-mustriga üle ja sai ka vaipadega ilusasti hakkama. Aga tass teda ei seganud, selle lükkas ta kohe pikali ja siis veeretas seda ninaga kolinal siia-sinna. Kõigest viis minutit siksakitamist ja Miele parkiski end juba üllatuslikult laadima. Jahuhunniku asemel olid nüüd põrandal valged triibud ja kaerahelbeid ning koerakarvu leidus lisaks nurkadele endiselt ka keskpõrandal. Lühidalt öeldes, põrand liiga puhtaks kohe kindlasti ei saanud. Samas ei saa ka öelda, et Miele päris tühja kõhuga koju läks, nii umbes kaks kolmandikku prahist kogus ta kindlasti kokku. Kõhualune järelkontroll näitas, et enamiku koerakarvu oli ta kerinud hoopis harjaste ümber ja üldse oli altpoolt kuidagi erakordselt sodine – nii et õige oleks olnud nüüd võtta päris-imur ja sellega kõhualune ja harjad puhtaks teha.
Roomba tegi juba päris tolmuimeja häält. Ja oli tunduvalt vilkam ja tähelepanelikum. Sodisema kohani jõudes tagurdas ja ei lahkunud enne, kui tema arvates sai plats puhtaks. Kõigepealt siksakitas Roomba toa ühtepidi läbi, siis teistpidi. Siis tegi veel servadele tiiru peale. Ja vahepeal käis mingil ebaselgel põhjusel korduvalt ka kodu ehk laadija ümbrust koristamas. Ja kui juba tundus, et 20 minutit saab kohe-kohe täis ja tulebki aeg enne lõppu kinni lüüa, teatas Roomba rõõmsa helisignaaliga, et sai valmis ja vuras koju.
Tulemus oli hoopis teisest klassist kui Mielel – keskpõrand oli peaaegu et puhas, vaid natuke jahutriipe oli siin-seal. Servades siiski jahu, karvu ja tolmurulle muidugi leidus, aga mitte liiga palju. Roomba doseeris oma imemisvõimsust vastavalt pinnale – vaibale jõudes keeras vunki kuuldavalt juurde, siledamal ja puhtamal põrandal võttis „iisimalt“. Äpist saime teada, et kokku oli Roomba leidnud 23 „mustust“ (dirt) – nii et igat karva ta ilmselt üle ei lugenud, vaid komplekteeris neid kuidagi. Ahjaa, tassi lükkas Roomba ka ilma pikema jututa kohe ümber, kuid see eest sai mõlemale vaibale ronimisega probleemivabalt hakkama – täpselt nagu Miele.
Erinevalt Mielest oli aga Roomba kõhualune erakordselt puhas. Kummirullid koerakarvu ei kogunud ja põhigi polnud tolmune.
Samsungi turbiinivihin oli Roombaga umbes samal tasemel. Aga käitumisloogika üldse mitte. Sodisema kohani jõudes asus Samsung hoopis ringitama ja peale seda võttis juba täiesti meelevaldse suuna. Ainult mustema koha peal keeras võimsust juurde, nagu Roombagi. Narmastega vaip osutus aga Samsungi jaoks ületamatuks takistuseks – ta lihtsalt tahtis seda järjekindlalt ära süüa. Ja siis lihtsalt loobus, jättis töö üleüldse pooleli ning andis kurvalt piiksudes märku, et ei saanud hakkama... Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui narmasvaip kokku rullida, „võistluspõrand“ ennistada ja anda uus start.
See-eest tassi Samsung ümber ei ajanud ja üldse käitus takistuste suhtes kõige hoolikamalt – ei kolksutanud pihta, vaid alati peatus enne. Kuna „vuntse“ Samsungil polnud, siis katsus ta kõik servad ninaga kohusetundlikult läbi – sõitis ettevaatlikult vastu seina, tagurdas, manööverdas ning valis järgmise ampsu. Kokku askeldas Samsung kümme minutit ja sai hakkama väga hästi – kindlasti mitte halvemini kui Roomba, pigem isegi vastupidi. Keskpõrandal jahutriipe praktiliselt polnud, sodi leidus vaid servades ja nurkades.
Ka Samsung oli enamiku prahist kenasti kõhtu imenud, mitte kõhu alla laiali määrinud – vaid mõned karvad olid harjaste ümber. Aga arvestades nende eelnevat ebamõistlikult suurt hulka põrandal, oli tulemus väga hea.
https://youtu.be/O221XlMIUXg
Kokkuvõte
Tõestatud sai, et rumala tolmuimeja ja targema inimese kombinatsioon on ikkagi robotimuritest tõhusam. Aga küsimus on hoopis selles, kui tihti ja kui hea meelega taoline kombinatsioon kodus tekkida suvatseb. Robotimurid võivad elamisele rõõmsalt tiiru peale teha kas või iga päev, mida ükski tavaline inimene järgi teha ei suuda. Proovisime imureid ka vähemteaduslikumas koduses keskkonnas ning päris tühja kõhuga ei tulnud nad isegi näiliselt puhtalt põrandalt kunagi tagasi. Millest saab järeldada, et tegelikult pole nad ainult mänguasjad, vaid tõepoolest teevad põrandad puhtamaks – isegi siis, kui nähtavat põhjust polegi.
Nagu öeldud, siis tasavägise tulemuse saavutasid Samsung ja Roomba, aga Samsung kulutas selleks täpselt kaks korda vähem aega. Miele põhjalikkusega just ei hiilanud, aga kui arvestada, et selleks kulus jällegi neli korda vähem aega kui Roombal, siis muudab see nii mõndagi. Sest kahe või nelja tiiru järel oleks temagi tulemus ilmselt teine. Samuti oli Miele erakordselt vaikne.
Samsung näeb kahtlemata kõige ägedam välja ning ka tolmusahtli maht ja asukoht on parimad. Samas on konkurendid tunduvalt madalamad ja mahuvad madalama diivani või voodi alla. Nutipere jaoks on Roomba internetiseeritus kindlasti tore, aga punast täppi ajab taga ainult Samsung. Aga tahab ära süüa ka narmasvaipu, mis nii tore muidugi pole.
Kui nüüd hindasid ka arvestada, siis tuleks kokkuvõttes sümpaatseimaks tunnistada ikkagi Samsung – sest Roomba tippmudel on lihtsalt tunduvalt, peaaegu kaks korda kallim, aga puhastusomadustelt Samsungiga samal pulgal, kuid sama tulemuse juures kaks korda aeglasem. Miele Scout on jällegi Samsungist ainult natuke odavam, aga jääb võimsuselt ja omadustelt uuematele konkurentidele alla. Nii et omad plussid-miinused on kõigil. Ahjaa, põrandal vedelevad juhtmed ei meeldinud ühelegi võistlejale.
Igatahes meie saime selgeks, et nende paarikümne aastaga on robotimurid suureks kasvanud küll. Ja kui algul tundus nende tegemisi lihtsalt põnev vaadata, siis varsti oli see juba loomulik, et mingi suhisev tegelane kodus omapäi toimetab. Millal te viimati pesu käsitsi pesite?

Sarnased artiklid