MiG-15: lendav palk või tige herilane?
Margus Kruut
08.01.2012

Läänest ostetud mootoreid ja neilt mahaviksitud koopiaid kasutusele võttes lõid nõukogude insenerid lennuki, mis tegi omal ajal tuule alla kõikidele sirgetiivalistele rivaalidele. Seetõttu mäletatakse idabloki maades seda lennukit kui parimat tolleaegset hävitajat maailmas. Kuid vähem teatakse MiGi varjuküljest – korealasi mänginud, võõrad mundrid selga tõmmanud ja tavaelus tsiviilelanikeks maskeerunud Vene lendurid tulistasid Põhja-Korea punarežiimi toetades süümepiinadeta alla nii USA kui ka ÜRO lennukeid.

N. Liidu sõjaväelendurid nimetasid uut propellerita reaktiivlennukit MiG-15 omal ajal lendavaks palgiks, sest see nägi välja kui tiibadega puunott. Ameeriklased kutsusid seda lennukit aga Korea üllatuseks, sest MiG-15 nõelas valusalt kõiki USA tolleaegseid sõjalennukeid, kaasa arvatud raskesti haavatavaid ja hästi soomustatud lendavaid kindlusi B-29 Superfortress. Nende ründamiseks too võimsate kahuritega „herilane” tegelikult loodigi ning selle ülesandega sai see hävitaja hästi hakkama. Raudse eesriide taga loodud MiG-15 loetakse tänapäeva Venemaal üheks parimaks reaktiivhävitajaks, millele on püstitatud hulgaliselt mälestusmärke terves postkommunistlikus ruumis.

Mootoreid endal polnud
Kuid kas see idapiiri taga kohati lausa legendiks ülistatud tiivuline sõjamasin oli ikka ainult nõukogude inseneride töö vili? Kindlasti mitte, sest MiG-15 jõuallikaks oli Rolls-Royce’i reaktiivmootor Nene. Punaimpeeriumis leidus tol ajal ainult kaks reaktiivlennukitele kõlbavat mootoritüüpi – alistatud Saksamaal väljatöötatud jõuallikate koopiad venepäraste nimetustega RD-10 ja RD-20. Kuid viimased olid moraalselt ja füüsiliselt vananenud ning nende tõmbejõud oli moodsa hävitaja jaoks ebapiisav. Seetõttu tuli osta Inglismaalt 10 Rolls-Royce’i mootorit, mida tehases nr 45 katsetati ning uuriti ülipõhjalikult. Selleks ettevõtmiseks kulus 6 mootorit. Nõukogude sõjardeid rõõmustas, et kuigi firma Rolls-Royce garanteeris maksimaalseks tõmbejõuks 2040 kgf, arendasid need stendil probleemideta kuni 2270 kgf. Lõpuks, kui mootori iseärasused olid selgeks tehtud, hakati jõuallikaid juba ise tootma ning neid valmistati nimetuse RD-45 all.
MIG-15 loomise alguseks võib lugeda 11. märtsi 1947, mil kõrgema riigivõimu organi määrusega kästi luua lennuk, mis arendaks merepinna kohal (nagu lennunduses tavaks kiiruse määramisel) kiirust 1000 km/h ja kõrgusel 5000 m – 1020 km/h, suudaks tõusta 5000 m kõrgusele 3,2 minutiga ning saavutada lennulaeks 13 000 meetrit. Lisaks sellele veel lennata 10 000 m kõrgusel 1200 km kaugusele. Relvastuseks nähti ette kaks 23 mm ning üks 45 mm suurtükk. Viimase asemel võeti tegelikult kasutusele 37 mm toruga relv. Esimene MiG-15 prototüüp (I-310, tehasenimetus oli lihtsalt S, vene k C) valmis 1947. aasta detsembris.
Käisid alles lennuki katsetused, kui kooskõlas valitsuse korraldusega hakati Kuibõševi sõjatehases nr 1 juba 15. märtsil 1948 tootma lennukit mootoriga RD-45 ja nimetusega МIG-15. Pärast riiklikke katsetusi võeti Ministrite Nõukogu määrusega lennuk relvastusse ning seda hakati seeriaviisiliselt valmistama lisaks eespool nimetatud Kuibõševi tehases veel Novosibirski tehases nr 153 ja Moskva tehases nr 381.

Modifikatsioonid
Kuigi lennukist MiG-15 on tehtud vähemalt 25 väikeste muudatusega varianti, sai esimeseks suuremaks modifikatsiooniks õppe-treeninglennuk ja hävitaja MiG-15UTI (I-312). Masina loomise kallale asuti 1948. aastal. Peamiseks erinevuseks algupärasest hävituslennukist MiG-15 sai kahekohaline kabiin. Selleks tuli loobuda kabiinitagusest kütusepaagist ning rasked pardarelvad asendati väiksemakaliibriliste ja kergematega. Modifikatsiooni alusel ehitati lendav laboratoorium, kus tehti olulisi katsetusi, millega arvestati näiteks isegi teise väga kuulsa ning hea võitlusvõimega hävitaja MiG-21 projekteerimisel. MiG-15UTI baasil loodi ka kahekohalised õppeotstarbelised hävitajad-püüdurlennukid ST-7 ja ST-8 (vene k CT-7 ja CT-8).
Tänu MiG-15 ekspluateerimise käigus kogutud teadmistele on loodud hävituslennukid MiG-17, MiG-19 ja eespool nimetatud MiG-21. Kuigi MiG-15UTI loeti töökindlaks lennumasinaks, peab märkima, et just selle lennukimargiga toimunud õnnetuses hukkus 27. märtsil 1968. aastal kosmonaut Juri Gagarin. Ehkki omal ajal liikusid jutud, et Gagarin ja tema paariline, kellega koos õhku tõusti, polnud kained, on viimasel ajal levinum versioon, et lennukihuku põhjusteks olid halvad ilmastikuolud ning lennuki kiire jäätumine.
1949. aasta mais võeti vastu otsus moderniseerida algne MiG-15, millele paigaldati võimsam mootor VK-1 (vene k BK-1). Esimeseks seeriaviisiliselt toodetud ja isegi algupärasest „viieteistkümnest” kuulsamaks modifikatsiooniks sai MiG-15bis. Lennuk erines eelnevast peale võimsama mootori veel uue sabaosa ja tiivakonstruktsiooni poolest. Samaaegselt lõpetati tehastes nr 292 ja nr 21 LA-15 ning tehases nr 31 JAK-23 valmistamine ning need ettevõtted orienteeriti ümber MiG-ide tootmisele. Just MiG-15bis tegi ilma Korea sõjataevas ja üllatas seal vastaste piloote oma kiiruse ja tulejõuga.

Korea sõda
MiG-15 lahingutee algas 1950. aasta kevadel Hiinas. Esimese vastase lennuki tulistas major Keleinikov alla 28. aprillil ning selleks osutus ameeriklaste kahemootoriline hävitaja P-38 Lightning. Järgmine suutäis oli suurem – ööl vastu 12. maid tulistati alla juba raskepommitaja B-24 Liberator. Kuid kõige ohvriterohkemad lahingud käisid Korea taevas, kus ÜRO ning ameeriklaste sirgetiivalised reaktiiv- ja kolbmootoritega „vanakesed” jäid alla noolja tiivaga uustulnukast „vene imele”. Pole ka imestada – MiG-15 oli 1944. aastal esmalennu teinud sirgetiivalisest hävitajast F-80 Shooting Star selgelt üle. Samuti jäi nõukogude 15-le alla 1946. aastal esmalennu teinud hävitus-pommituslennuk F-84 Thunderjet. Kiire ja vilka MiG-15 eest polnud pääsu ka lendavatel kindlustel B-29, teistest kolbmootoriga lennukitest rääkimata.
Mõningate Vene allikate väitel kaotasid ameeriklased Korea sõjas ligikaudu 3000 lennukit, nende seas üle 100 strateegilise pommitaja B-29. Lääne sõjandusspetside arvates on need andmed tugevalt ülepaisutatud, sest nõukogude propaganda tavatses reeglina omi võite suuremaks puhuda. Kuid kus suitsu, seal tuld – USA õhujõud olid MiG-idega tõsises hädas. Selle lennukiga suutsid edukalt võidelda ainult hävitajad F-86 Sabre ja seda ainult siis, kui juhtkangide taga olid suurte kogemustega piloodid. Kuid ka MiG-ide kabiinides istusid vilunud sõjaväelendurid.
Nõukogude juhtkond ei tahtnud maailmale näidata, et toetab avalikult Põhja-Korea kommunistlikku režiimi, mis ründas 25. juunil 1950. aastal agressorina Lõuna-Koread. Seetõttu kandsid Vene sõjaväelendurid Põhja-Koreas selle maa sõjaväevormi või tsiviilriideid ning kasutasid raadiosides koreakeelseid märksõnu. Ka lennukid kandsid kas Hiina või Põhja-Korea eraldusmärke. Kuid kõik see ei aidanud, sest pingelises lahingusituatsioonis lendulastud venekeelsed vandesõnad püüti kinni ameeriklaste raadioluure poolt. Ilmselgetest faktidest hoolimata eitas N. Liit järjekindlalt oma osalemist Korea sõjas. Lääneriike vapustas, et pilusilmsete kommunistide eest võideldes astuti häbenemata võitlusesse ÜRO jõududega ning ka endiste liitlaste ameeriklastega. Kommunismipisiku ja maailmarevolutsiooni idee külvamise tuhin ei seganud punakotkastel ÜRO ja USA lennukeid sihikule võtmast ja külma rahuga alla tulistamast.

MiG-15 lendurile 100 000 dollarit
USA sõjaväe ülemjuhatus tegi pingutusi, et võimalikult ruttu mõnda „Korea üllatust” oma valdusse saada, sest vastase hävitajat ja selle nõrku kohti oli vaja maksku mis maksab tundma õppida. Sama agaralt jahtisid nõukogude kindralid ameeriklaste hävitajat F-86 Sabre, et seda Moskvasse uurimiseks toimetada.
Esimese MiG-15, õigemini USA õhujõudude poolt allatulistatud lennuki rusud, õnnestus ameeriklastel oma valdusse saada Põhja-Korea läänekaldalt juulis 1951. Suvel 1952 said jänkid kätte Põhja-Koreas hädamaandumise teinud ja purunenud lennuki. Saamaks endale lennukorras MiG-15, pakkusid ameeriklased 100 000 dollarit ja poliitilist varjupaika piloodile, kes õhusõiduki neile toob. Alles pärast sõda, 21. septembril 1953, naeratas jänkidele kauaoodatud õnn, sest siis põgenes Põhja-Korea lendur No Kum-Sok totalitaarsest ühiskonnast ning maandus ameeriklaste Lõuna-Korea Kimpo (Gimpo) sõjaväebaasis. USA sõjaväespetsidele avaldas muljet nõukogude lennuki lihtsus, suur kiirus, head manööverdusomadused ja võimas relvastus.
Peale N. Liidu oli MiG-15 relvastuses veel Albaanias, Alžeerias, Angolas, Afganistanis, Bulgaarias, Ungaris, Vietnamis, Gineas, Saksa Demokraatlikus Vabariigis, Egiptuses, Hiinas, Kuubal, Indoneesias, Iraagis, Malis, Marokos, Mongoolias, Nigeerias, Pakistanis, Poolas, Rumeenias, Põhja- ja Lõuna Jeemenis, Süürias, Somaalias, Sudaanis, Tansaanias, Ugandas, Soomes, Tšehhoslovakkias ja Sri Lankal. Lennukeid valmistati litsentsi alusel Poolas ja Tšehhoslovakkias. Kõige kauem oli see lennuk kasutuses Albaania õhujõududes, kus võeti relvastusest maha alles 2008. aastal. Osa masinaid anti muuseumidele, ülejäänud utiliseeriti.
Kokku ehitati MiG-15 üle 12 000 eksemplari (koos litsentsi alusel tehtutega kokku ca 18 000), seega on tegemist ühe enimehitatud lennukitüübiga maailmas.
MiG-15 näol on kindlasti tegemist sõjaajaloo ühe väljapaistvama, reaktiivmootori jõul lennanud hävituslennukiga, mida võib välimuse põhjal julgelt kutsuda lendavaks palgiks ning tegude järgi nimetada tigedaks herilaseks. Sest viimane nõelas valusalt kõiki neid, kes julgesid vastu astuda punaimpeeriumi sõjakatele laienemisplaanidele.

Sarnased artiklid