Mida teha piltidega, mis päris hästi välja ei tulnud?
Olavi Kärsna
01.04.2008

Kuigi te eelmised “Peaaegu ABC” jutud olete läbi lugenud, ei tähenda see veel, et nüüd kõik pildid pärast ülesvõtmist head välja näevad. Sageli pole üldse aega aparaadi seadetega jännata või sama asja teist korda, aga paremate seadetega pildistada. Digikaamera omanikel on tõenäoliselt peres olemas ka arvuti ja kõigi aparaatidega käib kaasas tarkvara, mis on muu hulgas mõeldud vähem või rohkem untsu läinud piltide parandamiseks.

Internetist on saada lugematul hulgal päris tasuta või suhteliselt odavat tarkvara, mis pakub piltide korrigeerimiseks rohkem võimalusi kui kaameratootjate kaasapandu. Aparaatidega kaasas olevad programmid on võrgus pakutavatest oma võimalustelt üsnagi erinevad, nii et kui esimestega mõnest pildist jagu ei saa, leiab internetist tõsisemaid abilisi.
See jutt ei ole mõeldud programmide võrdlustestina, eesmärgiks on anda piltide muutmisega katsetamiseks suunavaid mõtteid neile, kes pildistavad n-ö tavalisel määral – reisid, perepildid ja ehk mõned paremad suuremalt väljatrükituna seinale –, aga pole seni piltide arvutis parandamist või meeldivamaks muutmist ette võtnud.
Käärime käised üles
Kaameratega kaasas olevastest programmidest võtsime proovimiseks Kodaki EasyShare’i ja Olympuse Master 2, mida saab firmade internetileheküljelt ka tasuta alla laadida, ja Canonitega kaasa pandava Zoom Browseri. Tasuta tarkvarast kasutasime GIMPi, sest sel on rohkem võimalusi ja sellest on Eestis palju juttu olnud. Võrdluseks oli 12 000 krooni maksev Photoshop CS3.
Kaameratootjate poolt aparaatidega kaasa pandud tarkvaral on kindlasti automaatsed pildiparandamise re_iimid, sest need on mõeldud algajatele pildistajatele. Aegade jooksul on komplekti kuuluvad programmid hakanud pakkuma ka järjest rohkem käsitsireguleerimise võimalusi, aga nendega on kuidas kunagi. Rohkem on tähelepanu pööratud ikkagi piltide haldamise, lihtsa väljatrükkimise ja teistega jagamise võimalustele.
Mitmed seadevõimalused on aga programmidel peidetud menüüdes erinevatesse kohtadesse. Kui tahate oma piltide väljanägemist muutma hakata, käige kõik menüüd ja nende alammenüüd ning aknakesed läbi ja vaadake, mis kusagil saadaval on.
Vaatame paari pilti, mis on tüüpilised näited juhtuda võivast, ning mida ja kuidas nendega annaks ette võtta (pildid leiad ajakirjast).

Automaadid
Esimene pilt on võetud pilvede poolt tugevasti hajutatud lõunamaise tugeva keskpäevavalgusega ja see on üleni loiu väljanägemisega. Silmaga vaadates oli mulje hoopis teistsugune ja tahaks pilti heameelega timmida seda edasi andma nii adekvaatselt kui võimalik. Vaatame kõigepealt, kuidas saavad selle parendamisega hakkama automaatsed pildiparandajad.
Kodakil on üks täisautomaatne režiim nimega auto enhance, ZoomBrowseril nimetatakse seda ainukest auto adjustmendiks ja Olympus Masteril, mis paigaldamisel automaatselt valib töökeeleks eesti keele, autm. toon.
Kõige parema tulemuse andis Canoni ZoomBrowser, teised automaatselt korrigeeritud pildid ei ole päris vabad sellest, mille kõrvaldamiseks asi ette sai võetud: pilti ähmaseks muutev loor püsis. GIMPil on automaatre_iime koguni viis, neist kõige vaadatavama tulemuse andis automaatne kontrasti suurendamine. Hirmkallil Photoshopil on automaatvõimalusi kolm, aga automaatselt Canoni vastu see ei saanud, sest kerge loor jäi pildile alles ja parema kontrastiga variandil oli see lillakas.
Siiski tahaks kõigi automaatselt korrigeeritud piltidega, ka ZoomBrowseriga korrigeerituga, midagi veel ette võtta. Piltidel tundub mets ikka tolmune, nagu kodumaine teeäärne lepavõsa. Palja silmaga vaadates oli see puhtam ja rammusamalt roheline. Ja loor häirib ikka...

Eredus, küllastus ja kontrast
Mida saaks n-ö käsitsi ette võtta, et pilt elavamaks muuta? Esimene reaktsioon on muuta eredust (brightness), kontrasti (contrast) ja värviküllastust (saturation), sest neist kõigist on pildil puudus. Sellise nimega seadevõimalused on enamikes selle ala programmides ka olemas, harvaesinevaks erandiks on näiteks vaid???? Kodak EasyShare.
Erinevatel programmidel on reguleerimisulatused erinevad ja ka nuppude liikumise skaala jagatud erinevateks astmeteks. Ainult fotode töötlemiseks mõeldud Olympuse Master ja Canoni ZoomBrowser lasevad neid kolme lisada vähem, kui universaalseks graafikaprogrammiks mõeldud GIMP. Ka Photoshopi viimaste versioonide juures on uute omadustena mainitud seda, et kontrasti ja ereduse nupud töötavad „mõistlikumalt”. Seevastu värviküllastust saab Photoshopis samamoodi „üle keerata” kui GIMPiga.
Nende kolme n-ö põhiseadega saab pilti esialgsest tunduvalt paremaks muuta, aga loor päris ära ei kao. Kui võtta ZoomBrowseri automaatselt korrigeeritud pilt ja sellele värvide küllastust lisada, on tulemus natuke selgem ja ilma punaka loorita. Kui palju see kedagi enam häirib, on maitseasi, aga üritame edasi.

Tasemed
Parim töövahend õhuvine ja muude selliste pilti lamedaks muutvate asjaolude vastu on tasemete seadistaja (ingl k levels). Niisuguse nime all oleva vahendiga saab reguleerida nii kolme värvikanalit (RGB – punane, roheline ja sinine) eraldi kui ka kõiki korraga ühepalju. Mõnedes programmides on ainult tasemeregulaator kogu RGB-le korraga ja siis on seda kombeks nimetada gammaseadistuseks, nagu see on Olympuse Masteris.
Tasemete seadmise tööriist näitab samasugust toonide histogrammi nagu kaamerad (kui seda neilt küsida), aga siin on selle all kolm nuppu, mida saab liigutada: üks vasakul ehk tumedate toonide pool, teine paremal ehk heledate juures ja üks veel keskel. Selle pildi esialgse, töötlemata variandi histogramm räägib seda, mida silm näeb: tumedaid toone pole teatud maalt alates üldse ja ka heledaid pole mitte eriti – keskpärane värk.
Tööaknas olevate pipettidega (kui neid on, ZoomBrowseril näiteks pole) saab valida, milline koht pildil peaks olema valge, hall või must, ja programm kohandab pildi värvide tasemeid automaatselt. Milline on milleks, näitab pipeti värv. Pipetiga neutraalse tooni valimisel on see hea omadus, et siis antakse tarkvarale ka värvilisest loorist teada. Mõne värvilise pildiga võib aga võimatuks osutuda päris valge või neutraalselt halli koha leidmine, sest sellist lihtsalt pole.
Kuna pildil olevast metsast oli halli võimatu leida (ja katust ei tunnistanud miskipärast ei GIMP ega Photoshop), võtsime musta tooni pipeti ja otsisime puudealuste varjude seast koha, mis võiks täiesti must olla. Tegime seal hiirega klõpsu ja vau!, ka loor oli kadunud. Natuke võiks päris tumedaid kohti vähem olla, selleks nihutasime keskmist nuppu histogrammi all 15 jaotust tumedama otsa poole (sellest lähemalt allpool). Nonii, d_ungel missugune, ja värvid paremad kui ZoomBrowseri automaadiga.
Kodaki color balance töötab ainult halli valimise pipetiga. Miks nad küll arvavad, et igal pildil on kindlasti hall koht? Selles metsas palmide tüvede peal klõpsimine erilist tulemust ei andnud, muid halli karva kohti aga ei ole. Ka pole Kodakil värvusküllastuse reguleerimise võimalust, mis on reeglina ka kõige lihtsamates programmikestes olemas. Parima tulemuse saavutamiseks tuli kõigepealt teha auto enhance ja sellele siis scene balance. Tülikas, kuigi tulemus polnud paha, ainult natuke sinakas õhuvine jäi alles.

Käsitsi tasemeid seadma
Kui niisuguse piiratud tooniskaalaga pildil graafikuakna servades olevad nupud vedada hiirega sinna, kus histogrammi tume osa pihta hakkab, venitatakse pildi toonid kogu heleduste-tumeduste skaalale laiali ja pilt paistab palju elavam: heledamad kohad on heledamad ja tumedamad on tumedamad.
Üleval avatud aknakeses saab valida, kas näidatakse ja reguleeritakse summaarset histogrammi või värvikanaleid eraldi. Parematel programmidel on tööriistaaknas natuke allpool veel üks skaala, mida GIMP on eesti keeles nimetanud väljundtasemeteks (ingl k output).
Keskmise nupu liigutamisega muutub pildi üldine heleduste-tumeduste suhe (gamma). Kui nuppu lükata tumedama otsa poole, muutub pilt heledamaks, kui heledate toonide poole, siis tumedamaks. Siin on skaala jagatud alati samasugusteks ühikuteks: vasakul on 0 ja paremal 255.
Kuna tulemus on jällegi kogu aeg ekraanil näha, saab rahulikult nuppude liigutamise mõjuga katsetada. Ärge üllatuge, kui erinevates programmides on sama pildi histogrammid erineva kujuga – elu on kord selline. Tasemeregulaatori tööpõhimõte on aga alati sama.
Kui pildil on mingi värviviga, siis selle vastu üldise gamma korrigeerimisega ei saa. Sellest lähemat edaspidi, siin saime tasemeregulaatorile musta koha kättenäitamisega ilusasti hakkama. Võimalust tasemeseadjale must, hall või valge koht teada anda olekski alati mõistlik esimesena proovida – kui pildil selline koht olemas peaks olema.

Sarnased artiklid