Messerschmitt Bf 109 – sõjataeva šaakal
21.02.2017

  Luftwaffe taevaseks löögirusikaks sai Teises maailmasõjas Messerschmitt Bf 109, mida võib julgelt nimetada üheks Saksamaa õhujõudude sümboliks. Seda lennukit kas kiideti taevani või kiruti hoopis maapõhja – olenevalt sellest, kas tegu oli „saja üheksa“ kabiinis istujatega või vaenlase lenduritega. Esimesed lennukid jõudsid lennuväkke veebruaris 1937, 80 aastat tagasi.   Kui Hitler 1933. aasta jaanuaris võimule tuli, teenis Saksamaa lennukitööstuses leiba ligi 4000 inimest. Viis aastat hiljem võis samas tööstusharus kokku lugeda juba üle 200 000 töötaja. Saksamaa hakkas kasvatama oma sõjalisi muskleid, et võtta revanš Esimese maailmasõja alandava kaotuse eest. Oma eesmärkide saavutamiseks oli vaja moodsat, kiiret ja töökindlat hävitajat. Sarnaselt brittidega, käis ka Saksamaal veel 1930ndate keskel konstrueerimisbüroode laudadel ning kindralstaabi tagatubades äge võitlus bi- ja monoplaanide vahel. Willy Messerschmitt on meenutanud, et 1934. aastal, kui algas Bf 109 projekteerimine, oli Saksa kõrgemate sõjaväelaste ringkonnas kinnistunud arusaam, et uus hävitaja peaks olema kindlasti biplaan. Konstruktoril ei olnud kerge kummutada iganema hakanud arusaamu ning oma monoplaanist maimukese eest tuli lausa võidelda. Ainult biplaanidest kiiremate monoplaanide demonstratsioonlennud suutsid kahtlejaid veenda uustulnukate parematest tulevikuväljavaadetest. Raske oli harjuda mõttega, et üks kandepind on parem kui kaks. Kuid kiiruste kasvades polnud monoplaanidele alternatiivi. Samasugustele järeldustele tuldi ka teistes maades. Aga ega „moosiriiulite“ loojad kohe püssi põõsasse visanud! Näiteks Bf 109 üks peamisi rivaale – brittide Spitfire prototüüp – pidi oma eluõiguse eest samuti vihaselt võitlema biplaanide projektidega. Kusjuures monoplaanist Spitfire „esiisa“ jäi konkursil osalenud ja selle võitnud biplaanile alguses isegi alla.   Alguses brittide mootoriga Maikuus 1935 tõusis tulevase Bf 109 hõbedane prototüüp, tähistusega D-IABI, esimest korda õhku. Lennuki mootoriks oli brittide Rolls-Royce, võimsusega 695 hj, mille tekitatud jõud anti edasi kahelabalisele puidust propellerile. Katsetused tehti suvekuudel ning septembris, kui lennuk saadeti Luftwaffe testimiskeskusesse, sai masin ametliku nimetuse Bf 109V1. Katselendurid, kes olid harjunud biplaanide avatud juhikohtadega, kurtsid kitsa kabiini ja piiratud väljavaate üle. Hoopis parema hinnangu sai hävitaja He 112V1, mida katsetati „saja üheksaga“ samaaegselt. Nimetatud konkurent võimaldas tänu avatud kabiinile paremat väljavaadet, kuid samas oli Heinkel raskem, veidi aeglasem ja väiksema lennulaega. Kuna Bf 109 loojad reageerisid katsetajate märkustele kiiresti ning likvideerisid testimise käigus ilmnenud puudused kohe esimesel võimalusel, samas kui Heinkeli konstruktorid ei kiirustanud sõjaväelaste ettepanekuid arvestama, hakkas kaalukauss kalduma Bf 109 kasuks. Jaanuaris 1936 algasid teise eksemplari Bf 109V2 katsetused. See oli mootoriga Jumo 210A, mis andis välja 610 hj. Kuigi märtsis 1936 said nii Heinkel kui ka BFW kumbki tellimuse kümne lennuki valmistamiseks, langes lõplik liisk siiski Messerschmittile. Seda tänu viimase mitmele efektsele demonstratsioonlennule, kus Messerschmitt oli Heinkelist silmnähtavalt üle. Luftwaffe testimiskeskusesse saabunud Saksa õhujõudude ülemale Göringile ja kaitseministrile korraldatud näitlikus õhulahingus säras kolmas eksemplar Bf 109V3 lausa hiilgavalt. Stsenaarium nägi ette „õhuvõitlust“ pommitajatega ja nelja neid saatva hävitajaga He 51. Jahmunud vaatajate silme all manööverdas Bf 109V3 end Heinkelitele sappa ja „tulistas“ kõik neli ohvrit alla. Sellega asi ei piirdunud – Messerschmitt „ründas“ plaaniväliselt veel pommitajate üksust, lõi nende lahingurivi segamini ning lõpuks „tulistas“ ka juhtlennuki alla. Pärast sellist jõulist esinemist polnud enam kahtlust, kes väärib ihaldatud suurtellimust… Esimesed seeriaviisiliselt toodetud lennukid Bf 109B-1 valmisid sügisel 1936.   Lahinguristsed 1936. aasta juulis puhkenud Hispaania kodusõjas toetasid kindral Franco vägesid Portugal, Itaalia ja Saksamaa. Vabariiklasi abistasid Mehhiko ja N. Liit. Õhulahingute käigus selgus, et nõukogude monoplaanid I-16 osutusid paremateks kui itaallaste biplaanid Fiat CR.32 ja sakslaste biplaanid He 51. Kuid kui kohale saabusid Messerschmittid, siis algasid nõukogude hävitajatel rasked päevad. Alles n-ö lastehaigusi põdenud Bf 109 polnud alati võidumees, sest vilunud piloodi käes oli ka I-16 ohtlik hävitaja. Mõlemad pooled said oma valdusesse ka täiesti töökorras vaenlase lennukeid. Näiteks vabariiklaste territooriumil hädamaandumise teinud Bf 109B-1 saadeti uurimiseks N. Liitu. Kuid enne seda tutvusid hävitajaga Prantsuse lennunduse spetsialistid, kes tegid mitu proovilendu. Selgus, et kuigi lennuki paremale pööramine pole nii kiire kui vasakmanööver, oli ikkagi tegemist väga hea hävitajaga ja ohtliku vastasega. Ka nõukogude õhujõudude insenerid konstateerisid, et masin on kergelt piloteeritav, heade manööverdusomadustega (parem kui nõukogude I-16) ja vastupidav tänu oma täismetallkerele. Plussidena toodi välja veel õnnestunud seadmete paigutus, mugav iste ning korralik ventilatsioonisüsteem. Miinustena märgiti muutumatu sammuga propellerit, mis ei suutnud erinevatel töörežiimidel mootori jõudu efektiivselt edasi anda. Lisaks jäi silma piisava kaitseta bensiinipaak, mis paiknes lendurile liiga lähedal. Osalemine Hispaania ägedates õhulahingutes võimaldas „sada üheksat“ pidevalt täiustada. Sõja lõppfaasis, 1939. aasta alguses, võeti kasutusele seeria E (Emil). Viimaseid masinaid esindas modifikatsioon Bf 109E-3, mis oli varustatud tol ajal võimsaima relvastusega – kolme (hiljem kahe) kahuriga MG/FF ja kahe kuulipildujaga MG 17. Hispaania lahingutes see masin sõja lõppemise tõttu praktiliselt osaleda ei jõudnud, kuid selle eest sai E-3 oma tulejõudu demonstreerida 1940. aasta veristes Britannia õhulahingutes. Näiteks ainuüksi ajavahemikus 10.–31. juuni kaotasid Kuninglikud õhujõud (arvestamata mereväe ja rannakaitse õhusõidukeid) umbes 100 lennukit, sh 58 hävitajat Spitfire ja Hurricane. Sel ajal olid Briti lennukitööstuse kaotused tootmisvõimsusest suuremad. Kuid inglased suutsid tootmist suurendada ning prioriteet anti ühemootoriliste hävitajate valmistamisele. Huvitav fakt on, et lennukeid Hurricane tehti märgatavalt rohkem kui veidi paremat hävitajat Spitfire. Miks nii? Asi selles, et esimest oli lihtsam ja odavam toota. Igale vastvalminud Messerschmittile (Bf 109 ja Bf 110) suutsid inglased 1940. aasta suvel vastata kahe oma hävitajaga. Kuid sakslastel oli üks suur trump. Juba modifikatsiooni E-1 mootoril kasutati sissepritsesüsteemi, mis erinevalt karburaatormootorist töötas tõrgeteta ka äärmuslikes tingimustes. Varasemate „saja üheksatega“ võrreldes sai E-modifikatsioon kolmelabalise muutuvsammuga propelleri. Lisaks varustati lennuk raadiojaamaga.   Katsetasid ka teised 22. november 1939 seostub natsidele suure ebaõnnega, sest sellel kuupäeval maandus lausa kolm „sada üheksat“ prantslaste poolt kontrollitud territooriumil. Selline taevane kingitus läks asja ette ning kasutades head juhust, otsustati korraldada lennukite põhjalikud katsetused. Esimene hävitaja, mis maandus „kõhule“, viidi Pariisi, kus seda demonstreeriti 1940. aasta jaanuaris rahvale. Teine trofee, mis oli lennukõlblik, hävis, kui sellega üritati lennata katsetamiskeskusesse. Kuigi leiti piloot, kellel oli selle lennuki piloteerimiskogemus juba Hispaania sõjas toimunud katsetuste ajast, ning võeti kasutusele karmid abinõud – lennukit saatsid prantsuse hävitajad –, sai just üks turvalisust tagama pidanud saatehävitaja trofeelennukile saatuslikuks. Segastel asjaoludel vigastas saatelennuk oma vindiga Messerschmitti saba ning viimase piloot pidi juhitamatu masina maha jätma ja end langevarjuga päästma. Kuid prantslastele ja brittidele jäi veel kolmas, vigastamatult maandunud ja täiesti korralik Bf 109E-3. Prantslased tuvastasid, et tegu on väga hea lennukiga. Katsetuste käigus selgus, et 5000 m kõrgusel saavutas lennuk kiiruseks 570 km/h, kuigi sakslased ise olid tehnilises kirjelduses märkinud 4550 m kõrgusel selleks 560 km/h. Leidis kinnitust asjaolu, et pööre paremale oli veidi aeglasem kui viraaž vasakule. Jaanuaris 1940 andis Prantsuse õhujõudude ülem käsu võrrelda Bf 109E-1 ja Prantsuse hävitajate lennuomadusi. Kokkuvõtvas aktis tuli tunnistada „sakslase“ paremust, kuid enda rahustamiseks leiti, et ka omadel lennukitel on kogenud ja võimekate pilootide juhtimisel täiesti reaalsed võiduvõimalused olemas. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu sellele, et võrdluseks kasutati mitte parimat varianti E-3, vaid vanemat Emil „ühte“. 4. mail 1940, vähem kui nädal enne sakslaste tungimist Prantsusmaale, Belgiasse ja Hollandisse, andsid prantslased eespool mainitud trofeelennuki Bf 109E-3 inglastele, kes teostasid kaks katsetuste vooru. Selgus, et inglaste Hurricane jäi konkurendile alla kõiges, välja arvatud horisontaallennu manööverdusomadustes madalatel kõrgustel. Halvaks üllatuseks osutus tõik, et ka Spitfire I jäi „sakslasele“ alla pea kõigis parameetrites. Sõjasaagil leiti ka üksikuid puudusi – inglasi häiris kitsas kabiin ning tuvastati, et suurtel kiirustel muutuvad kõrgus- ja kaldtüürid liiga „rasketeks“. Kuid üldmulje rabas – lennukil oli eeskujulik juhitavus väikestel ja keskmistel kiirustel. Just järsk tõusunurk väikestel kiirustel pani inglased sügavalt muretsema, sest ükski brittide lennuk ei suutnud „sakslasel“ sabas püsida selle õhulahingutes üpris tavapärase manöövri käigus. Sakslased teadsid seda ning kasutasid nimetatud eelist tihti sappa sättinud vaenlase maharaputamiseks. Kuid ka britid said katsetuste käigus teada konkurendi nõrgad kohad ja selgeks mitmed nipid, kuidas sakslastest jagu saada. Nagu mainitud, oli Bf 109 suurtel kiirustel raskesti juhitav. Sõna „raskesti“ on siin omal kohal, sest maksimumkiiruse lähedal liikusid „sakslase“ kõrgustüürid väga raskelt. Polnud harvad juhused, kui pikeeriva Spitfire või Hurricane sappa sättinud ja hasarti läinud saksa piloot ei suutnud ohtlikult madalal pikeerimise lõpetanud britile uuesti taevasse järgneda, vaid kihutas emakese maa rüppe, sest ei jõudnud suure kiiruse tõttu kangeks muutunud kõrgustüüre piisavalt kiiresti ja vajalikul määral liigutada. Ka horisontaallennul tehtud pööretel said britid selja taha tükkinud sakslastest hõlpsasti lahti. Seesama prantslaste poolt inglastele antud Bf 109E-3 saadeti 1942. aastal veel USA-sse, kus seda testiti ja võrreldi Ameerika Ühendriikide hävitajatega.   Täiustati pidevalt Kui Hispaania kodusõja ajal toimunud katsetuste käigus oli Bf 109 miinuseks soomuse puudumine ja piloodi nõrk kaitstus, siis 1940. aasta Prantsusmaa lahingute tulemusel sai Bf 109E-3 kabiin tugevdatud raamistiku ja piloot 8-mm soomuslehega kaitstud istme seljatoe, mis kaalus 24 kg. Tehti veel rida täiendusi ning kokkuvõttes ilmus taevasse Bf 109E-4. Seega Britannia lahinguteks oli Luftwaffel välja käia reaalsetes lahingusituatsioonides testitud, järjepidevalt täiustatud ning väga hea hävitaja. Teise maailmasõja eel ja alguses vaatasid Saksa ässad naabermaade õhujõududele ülevalt alla. Üks suurte kogemustega piloot Werner Mölders, kes katsetas mitmeid erinevaid vaenlaste trofeelennukeid, on kirjutanud et Hurricane pole liha ega kala, see on justkui sissetõmmatava telikuga pargas. Spitfire oli tema arvates juba kõrgemast klassist, sest kuuletus hästi piloodile, oli heade manööverdusomadustega ning Saksa ässa arvates ei jäänud see hävitaja lennuomaduste poolest alla Luftwaffe „saja üheksale“. Kuid Möldersi hinnangul oli Spitfire lahingsituatsioonis kehvem – järsult pikeerimist alustades jäi ujukitel töötav mootor tihti mõneks sekundiks kütuseta, mis Bf 109 sissepritsesüsteemi omava mootoriga oli välistatud. Lisaks oli Spitfire propelleril tol ajal ainult kaks fikseeritud asendit (õhkutõusmise ja lennu). Sõda ei käinud ainult taevalaotuses, vaid ka konstrueerimisbüroodes – nii Spitfire kui ka Messerschmitti konstruktorid üllatasid vastaseid üha uute ja paremate modifikatsioonidega. Näiteks kui inglased võtsid kasutusele uue Spitfire V, sai viimasega kohtumine saatuslikuks nii mõnelegi Saksa õhuässale, kes lendas enda arvates „viimase peal“ modifikatsiooniga E. Isegi Bf 109E-7 jäi brittide Spitfire „viiele“ alla. Kui aga E vahetati uue F (Friedrich) vastu välja, siis tunnistasid ka inglased, et nende ülemvõim sai läbi ning võitude-kaotuste suhtarv hakkas tasapisi jälle kalduma Kuninglike õhujõudude kahjuks. Seda kuniks britid võtsid omaltpoolt kasutusele uuema ja parema variandi… Näiteks 1942. aasta teises pooles sündinud Spitfire IX tõukas troonilt nii Friedrichi enda kui ka selle järglase Bf 109G (Gustav).   Enne suured sõbrad, hiljem vihavaenlased 23. augustil 1939 sõlmisid N. Liit ja Saksamaa Moskvas mittekallaletungi lepingu. Huvitav fakt on, et oktoobris 1939 koostas N. Liidu kaitseministeerium nimekirja Saksamaa uuemast sõjatehnikast, mida sooviti tundmaõppimiseks ja põhjalikuks uurimiseks osta. Selleks eraldati tervelt 1 miljard Saksa marka! Lennunduse osas olid kirjas hävitajad Bf 109 ja He 112, pommitajad Do 215 ja He 118 ning veel mitmed teised lennukid, lisaks uued mootorid ning erinevat tehnikat ja aparatuuri. Saksamaale sõitis spetsiaalne komisjon, kellele kõike lahkelt näidati. Tagasijõudnud komisjoni soovitusel telliti 1940. aasta alguses muu tehnika kõrval viis moodsat hävitajat Bf 109E. Kõik ostetud lennukid olid komplekteeritud vajaliku aparatuuri ja varuosadega, kuid He 100, Bf 109E ja Bf 110C jaoks telliti lisaks kolm tagavaramootorit iga lennuki jaoks. Kuigi kättetoimetamise tähtaeg oli 12 kuud, saabusid Bf 109E-3-d kohale juba mais-juunis 1940. Kuid aasta hiljem saabus neid juba ülisuurtes kogustes… Aga siis istusid kabiinides Luftwaffe lendurid ning algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel. Nõukogude kindralid olid jahmunud, et Punaarmee ridades jõuliselt harvendustööd teinud Messerschmittid olid kiiremad ja võimekamad, kui alles aasta tagasi raske raha eest ostetud ja põhjalikult läbiuuritud Bf 109E. Kuid peagi saabus selgus – sakslased olid vahepeal kasutusele võtnud modifikatsiooni F, mis ületas kiiruse osas kõiki N. Liidu hävitajaid. Sellele järgnes veelgi võimekam modifikatsioon G, millele jäid alla kõik N. Liidu tolleaegsed hävitajad, näiteks Jak-1, Jak-7b, LaGG-3 ja La-5 vanemad modifikatsioonid. Kuna nõukogude inseneridel avanes hea võimalus uurida nii saksa trofeelennukeid kui ka sõjalise abi korras saadud liitlaste parimaid lennukeid, loodi hävitajad, mis suutsid juba Gustavile vastu hakata. 1944. aasta suveks oli N. Liit saavutanud rea olulisi võite, millele aitas kindlasti kaasa Luftwaffe ülemvõimu kukutamine idarindel. Kui sakslastel olid kasutusel 1942. aastal väljatöötatud ja aasta hiljem massiliselt kasutuselevõetud Gustav, siis nõukogude lendureid rõõmustati uute hävitajatega Jak-3, La-7 ja Jak-9U. Viimased olid Bf-109G jaoks väga ebameeldivad ja tugevad vastased.   Bf 109 versus Hurricane ja Spitfire Milline hävitaja oli siis parim, kas Bf 109, Hurricane või Spitfire? Kahtlemata olid kõik väga head lennukid oma plusside ja miinustega. Kui vaadata arve, siis 1940. aasta juuli keskpaigast kuni 31. oktoobrini 1940 kaotasid sakslased Britannia kohal toimunud õhulahingutes 610 Bf 109 ning 235 Bf 110. Inglaste kaotused olid 631 hävitajat Hurricane ja 403 Spitfire, kusjuures pole arvestatud 115 allatulistatud pommitajat Blenheim ja 23 püüdurhävitajat Defiant. Analüüsides ainult ühemootoriliste hävitajate vahel toiminud lahingute tulemusi, selgub, et 219 allatulistatud Spitfire vastu kaotasid sakslased 180 „sada üheksat“ ning 272 Hurricane’i hävitamise eest maksid 153 Messerschmittiga. Seega kaldus kaalukauss võitude ja kaotuste osas suhtarvuga kolm kahele Bf 109 kasuks. Spitfire oli üldjoontes Bf 109 jaoks raske ja enam-vähem võrdväärne vastane, kuid „sakslasele“ andis alguses väikese eelise parem sissepritsesüsteemiga mootor. Sõja algfaasis oli Bf 109 liitlaste lennukitest veidi parem, kuid liitlaste pidevate pommirünnakute all arendustöö hoog pidurdus. Lisaks läks palju auru reaktiivhävitajate väljatöötamisele ning eelviimane, samas kõige massilisemalt toodetud modifikatsioon G kaotas ülemvõimu vastaste hävitajate ees. Liitlaste uuemate hävitajate kasutuselevõtmisega hakkas Bf 109 sära sõja teises pooles kaduma ning isegi sakslased tunnistasid, et kaotuste suhe oli 1 : 3,5 nende kahjuks. Märkimisväärset läbimurret ei toonud ka augustis 1944 kasutuselevõetud parim modifikatsioon K (Kurfürst). Sellest hoolimata võib natsi-Saksamaa õhujõudude üks pärlitest Messerschmitt Bf 109 häbenemata kanda ühe omaaegse maailma parima ja väljapaistvama hävitaja tiitlit, mis leidis rakendust ka pärast Teist maailmasõda. Šveits kasutas Gustaveid kuni 1950ndateni, Soome saatis oma G-seeria pensionile 1954. aastal. Rumeenia tegi seda aasta hiljem ning Hispaanias olid mõned „saja üheksad“ teenistuses veel isegi 1960ndatel.

Sarnased artiklid