Merekindluse soomusautod
Mati Õun
01.11.2009

Esimese maailmasõja eel ja ajal Tallinna lähiümbrusse ning tükk maad kaugemalegi rajatud Imperaator Peeter Suure Merekindlust teavad lugejad vist üsna hästi. Olete aga juhtunud kuulma ka selle kindluse soomusautodest?

Kõlava nimega kindlus oli omas ajas sellist nime ka igati väärt, suur ja vägev oli ta tõesti. See koosnes kümnetest rannapatareidest poolsaartel ja saartel, kitsarööpmelise kindluseraudtee võrgustikust, kasarmutest, ladudest, ühendusteedest ja umbes 40 km pikkusest kaitseliinist ümber Tallinna, mida nimetati maarindeks. Viimane koosnes fortidest ja vastupanusõlmedest, mis omakorda koosnesid varjenditest, kaitsekraavidest, traattõketest ja välipatareidest. Kõike ühtekokku nii palju ja nii laialt, et võib tekkida mõte – kuidas seda kõike kaitsti? Kõlab imelikult, et kindlus vajab kaitsmist, aga järele mõeldes pole see mõte enam imelik midagi.

Kahuriga soomusautod
1914. aasta 14. detsembril tuli Peeter Suure merekindluse maarinde relvastuskomisjon välja mõttega kasutada kindluse kaitsmiseks liikuva reservina suurtükirelvastusega soomusautosid (!). Algselt oli mõte tellida 12 soomusautot, kuid mõtte idanedes esitas kindluse komandant viitseadmiral Aleksandr Gerassimov 1915. aasta 27. juunil Balti laevastiku juhatajale viitseadmiral V. Kaninile taotluse kaheksateistkümne 76 mm kahuriga relvastatud soomusauto saamiseks. Pärast mõningast kaalumist mereväe peastaabis saadi ideele ka selle instantsi toetus.
Oma soomusautoks valisid mereväelased Garfordi, milliseid ehitati Petrogradis Putilovi tehases USA firma Garford Motor Truck Co veermikele. Garford oli kõrge ja aeglane masin, millel vedas vaid tagumine telg. 30hobujõuline mootor andis tollele 8,6tonnisele soomusautole kiiruseks vaid 18 km/h. Garford oli relvastatud kolme Maxim-kuulipildujaga ning 76 mm kahuriga, mis asus auto tagaotsal olevas pöördtornis. Sellest kahurist sai tulistada tahapoole ja külgedele, aga mitte otse ette. Soomusauto mahutas 8–9 meest, 20 kasti kuulipildujalintidega (kokku 5000 padrunit) ja 44 mürsku kahurile. Soomuse paksus oli 6,5 mm, mis oli lähidistantsilt lastud terassüdamikuga vintpüssi- või kuulipildujakuulidega läbistatav. Vene maaväele ehitati selliseid soomusautosid 30 masinat ja 1915. aasta 2. septembril allkirjastas ka merevägi Putilovi tehasega oma tellimuse: 18 Garfordi 440 000 rubla eest.
Aga hakatuseks tuli USAst tellida vajalikud veermikud. Seda tegi Vene mereväe agent Washingtonis ja sama aasta 12. oktoobril lahkuski esialgu veel rahupõlve nautivast USAst aurik Elen, pardal 18 tellitud veermikku. 14. detsembril võeti need Arhangelski sadamas laevalt maha ja sõjaaja transpordisegaduste tõttu jõudsid nad Petrogradi alles 13. veebruaril 1916. Aga egas putilovlasedki nende masinate kallal kohe rabama hakanud, neil olid sõjaaja ohtrate tellimuste tõttu niigi käed-jalad tööd täis. Garfordide soomustamine algas Putilovi tehases märtsikuus ja sama aasta detsembris anti viimased tellitud soomusautod mereväele üle.
Viis kuud varem, 1916. aasta juulikuus, olid Ižora tehases valmis saanud kaks soomusautot Pierce-Arrow, mis samuti telliti Peeter Suure merekindluse maarinde jaoks. Nendegi veermikud olid pärit USAst ja nendegi pearelvaks oli pöördtornis paiknev 76 mm kahur, lisarelvadeks aga kaks Maximit. Pierce-Arrow’d anti mereväe tagavara-soomusdivisjoni käsutusse ja neid kasutati õppemasinaina.

Tagasihoidlik sõjatee
Garfordidega relvastati Peeter Suure merekindluse maarinde suurtükiväe soomusdivisjon, mis jagunes kuueks rühmaks, igaühes kolm soomusautot. 1917. aasta augustis saadeti neist esimene rühm (soomusautod Nepobedimõi, Revelets ja veel üks, mille nimi pole ajaloole säilinud) Riia rindele, kus nad kõik sakslaste kätte sattusid.
Sama aasta oktoobris, kui sakslased ründasid merelt Saare-, Hiiu- ja Muhumaad, saadeti kaks Garfordi Tallinnast Muhumaale. Need üritasid seal koos 1. järgu kapteni Pavel Šiško juhitud Mereväe Üksiku Tallinna Surmapataljoniga takistada sakslaste ületulekut Väikese väina tammist. Kui 18. oktoobril Vene väed Muhus alistusid, lasti soomusautod lõhkelaengutega puruks.
Allesjäänud 13 Garfordi saatus ei ole teada. Võimalik, et üks neist (või neist kolmest, mis 1917 Riia all sakslaste kätte sattusid) jõudis hiljem mingeid teid pidi Läti sõjaväkke, kus kandis nime Kurzemnieks. Kahest eelnimetatud Pierce–Arrow’st jõudis aga üks kindlasti lätlasteni ja kandis neil nime Viesturs. Teise viisid kuhugi Eesti okupeerinud sakslased.
Olgu veel öeldud, et 1917. aastal formeeriti Moskvas suurtükiväe tagavarabrigaadis koguni kolm üksikut suurtükiväe soomusautodivisjoni Peeter Suure merekindluse jaoks. Aga Tallinna nad ei jõudnud – Vene Ajutise Valitsuse käsul saadeti need divisjonid Edelarindele „abistama distsipliini ja korra taastamisel väeosades, mis kaitsevad Ukrainat”. Nii igatahes oli öeldud asjakohases valitsuse telegrammis.
Eesti Vabariigile ei jagunud kirjeldatud soomusautoderikkusest midagi. Me pidime oma Vabadussõja soomusautod ise ehitama või lahinguis võitma; ühe aga konfiskeerisime meil abiks olnud Põhja Poegadelt, kui need Soome tagasi läksid. Ilus see tegu kindlasti ei olnud, aga sõjaolukorras riigil ei ole palju valikuid.

Sarnased artiklid