Meedia jagamine koduses võrgus ehk DLNA hingeelu
Heigo Ensling
04.09.2011

Tahad eelmisel kuul tehtud reisipilte telerist vaadata? Milles küsimus – kopeeri aga fotod kaamerast arvutisse ja sealt mälupulgale, ühenda teleriga ja vaata… Tahad suurel ekraanil vaadata eelmisel õhtul alla tõmmatud filmi? Palun, ole lahke – tassi arvuti teleri juurde, leia sobivad kaablid ning võta tugitoolis koht sisse. Tuleb tuttav ette?

Aga kas siis kuidagi lihtsamalt ei saa? Ilma failide kopeerimiseta, ilma ajutiste juhtmete vedamiseta või seadmete teisaldamiseta? Lihtsalt frustratsiooni tekitav olukord ju – kes kasutas viimati mida, kus on kaablid ja millise resolutsiooni ma arvuti väljundis valima pean? Vastus on lihtne – saab ikka ja siinkohal tuleb abiks DLNA.

Ajalugu
DLNA (Digital Living Network Alliance) on mittetulunduslik liit, kuhu kuulub tänasel päeval üle 240 firma nii arvuti-, mobiili- ja tarbeelektroonikatööstuse kui ka tarkvara alalt. Asutajaliikmeid oli 26 (näiteks: Access, AT&T, AwoX, Broadcom, Cisco, Comcast, DirecTV, DTS, Dolby Laboratories, Ericsson jt) ning ülejäänud on toetajaliikmed. Kel huvi, uurigu lähemalt aadressilt http://www.dlna.org.
Juunis 2003 kutsus Sony Electronics kokku Digital Home Networking Groupi nime all asutajaliikmed, et koos luua ühtne standard meedia jagamiseks koduses võrgus. Selleks ajaks oli plahvatuslikult kasvanud digitaalse meedia ja ka digiseadmete hulk kodutarbijate hulgas. Tavakasutajatel olid normaalse hinna eest kättesaadavaks muutnud digikaamerad, digivideokaamerad ning MP3-mängija funktsioon hakkas kolima ka mobiiltelefonidesse; kasvas arvutites olevate kõvaketaste ja mälukaartide maht; kodud said tolle aja kohta head internetikiirused ning see kõik lõi aluse digitaalse meedia plahvatuslikule kasvule kodudes. Puudus vaid ühtne standard, kuidas seadmed üksteisest aru saaksid ning meediat taasesitada suudaksid.
Täpselt aasta hiljem sai liit tänapäevase nime DLNA ning valmis ka esimene standard. Aasta hiljem kinnitati ka DLNA Certified Logo programm, mis annab ostjale kindluse toote vastavusest loodud standardile.
Kui muude tehnoloogiate ja standardite areng on olnud kiire, siis hetkel viimane kehtiv juhend avaldati märtsis 2006 ning täiendati veel sama aasta oktoobris printerite ning mobiiltelefonide osaga. Selle tulemusena on nüüd kaksteist seadmete klassi algse kahe asemel. Eks selline pikkamööda tegutsemine on lisanud ka kindlust tootjatele, et mõni standard on püsiv ning kulutused uute toodete arendusse ei kasva üle pea (tabel 1).
Kui esimeses juhendis oli vaid kaks seadmete rühma – meediaserver ja meediamängija, siis seadmete ja tehnoloogia areng on teinud omad korrektiivid ning õige pea lisandusid ka mobiiltelefonid ehk täpsemalt nutitelefonid ning üsna pea eluõigust nautiv NCFi (Near Communication Field) tugi. Kuigi viimast seostatakse hetkel eelkõige mobiilse makse võimaldajana, on „lähivälja” võimalused tunduvalt suuremad.
Toon siinkohal ka mõned näited seadmete kuuluvusest klassidesse.
Meediaserveriks on koduvõrgus olevad arvutid, võrgukettad (NAS) ning ka nutitelefonid oma sisemälu või mälukaardiga. Teiste sõnadega seadmed, millele saab salvestada meediafaile.
Meediamängijateks (taasesitajateks) on tänasel päeval eelkõige telerid, aga ka ressiiverid (vastuvõtjad), arvutid, mängukonsoolid ning mobiiltelefonid.
Meedia edastajad on seadmed, mis mängivad (taasesitavad) meediakontrolleri poolt meediaserverites leitud meediat – nendeks on juhtmeta kõlarid, telerid, AV-ressiiverid, juhtmevabad pildiraamid. Need seadmed ise ei juhi meedia taasesitust.
Meediakontrollerid on seadmed, mis leivad meediat serveritest ning mängivad seda maha edastajates. Näiteks WiFi-toega digikaamera on kontroller, mis leiab enda mälukaardilt ehk serverist meediat ning edastab seda telerisse.
Mobiilsed meedia üleslaadijad on tavapäraselt mobiiltelefonid ja digikaamerad, mis suudavad enda mälus olevat meediat salvestada meediaserveritesse.
Mobiilsed meedia allalaadijad on harilikult mobiiltelefonid ning kaasaskantavad meediamängijad, mis suudavad serverites olevat meediat enda mälukaardile laadida.
Standardi poolt toetatavaid meediaformaate vt tab 2.

DLNA logo
Kõik uued tooted, mis soovivad külge saada DLNA logo (sõltumata tootjast), peavad vastama standardile. Et veenduda seadme või tarkvara standardile vastavuses, peavad kõik uued tooted läbima DLNA-testi. Nagu toodud skeemist nähtub, peavad uued tooted eelnevalt vastama veel kahele standardile – UPnP ja WiFi omadele. Testi käigus kontrollitakse toode ühilduvust teiste toodetega ning viiakse läbi spetsiifilised DLNA-standardist lähtuvad testid.
Mõned numbrid ka juurde – kui aastal 2009 oli turul vaid 14 DLNA toega printerit, siis aastal 2010 lisandus neid lausa 40 ning selle aasta saagiks prognoositakse 200% lisa. Telerite vallas on numbrid veelgi suuremad. Kui aastani 2010 kandis DLNA logo veidi üle 3000 telerimudeli, siis ainuüksi 2011 aasta esimeses kvartalis lisandus DLNA toega telerimudeleid üle tuhande.
Alates 2011. aastast kontrollib ja väljastab DLNA labor sertifikaate lisaks seadmetele ka tarkvarale. Esimeseks sertifitseeritud tarkvaraks on Qualcom Labs-i Skifta for Android, mis sai kontrolleri sertifikaadi 27.01.2011. Lisaks Skiftale on veel kaks sertifitseeritud tarkvara: Artsoft MediaSee ja ACCESS Co Netfront Life Connect. Loomulikult leidub Android Marketist hulganisti teisi rakendusi, kuid nende puhul ei saa 100% ühilduvust eeldada.
Kui hoolega uurida DLNA liikmete ja nende toodetele antud sertifikaate, siis puudub nimekirjast Microsofti toodang. Samas toimivad nii Microsofti Windows Media Playeri versioonid 11 ja 12 asjalikult meediaserverina ning Xbox meediamängijana ning -kontrollerina.

Reaalne koduvõrk
Kõik eelnev on teooria, mis teadupärast on kuiv ja keeruline. Proovin seda lihtsustada mõne näitega. Kõigi seadmete eelduseks on nende võrgustatavus, samas pole tähtis, kas see toimub kaabli või WiFi abil. Soovitan võimaluse korral kasutada juhtmega ühendust, sest juhtmeta ühenduse korral hakkab näiteks filmide vaatamist mõjutama teleri ja ruuteri asukoht ning nende vaheline kaugus, vaatamata sellele et nii uuemad ruuterid kui ka DLNA-seadmed töötavad WiFi n-standardil.
Kõige lihtsam DLNA näide on kahest kodusesse arvutivõrku ühendatud seadmest: võrgu kõvaketas ning teler. Meediafailid asuvad kõvakettal ning on teiste seadmete jaoks välja jagatud. Teler leiab koduvõrgus oleva serveri ning kasutades teleri pulti, valib omanik serveris asuvast meediast, mida soovib kuulata või vaadata. Siit näitest tuleneb, et antud juhul on teler lisaks mängijale ka kontroller, kuna kogu juhtimine toimub teleri kaudu.
Lisame nüüd koduvõrku juurde veel kaks seadet – näiteks Sony Ericssoni nutitelefoni Xperia Arci ja Sony Playstation3-e. Mobiilis on tootja poolt kohe kaasas Meediumiserveri-nimeline tarkvara ja mälukaart, mis selles näites töötavad koos meedia-serverina. Meediamängijaks on nüüd Playstation3 ning teleri suur ekraan on lihtsalt koht, kuhu läbi PS3-e ilmuvad nii fotod, filmid kui muusika. Kontrolleriks on samuti PS3, sest tema leiab serverist meedia ning suunab selle läbi enda telerisse taasesituseks.
Kui meie ajakirja lugeja teleril puudub võrguliides, siis ei pea kohe pärast artikli lõpuni lugemist poodi tormama uut telerit ostma, sest pea kõik uuemad LG, Philipsi, Samsungi ning Sony Blu-ray-mängijad on võrku ühendatavad. Lisaks saab meedia taasesitamiseks väga eduliselt kasutada ka Sony Playstation3 või Microsoft Xboxi konsoole. Ekraaniks on nende seadmetega ühendatud teler, meedia leidmine ja esitamise juhtimine toimub aga mängukonsooli või Blu-ray-mängija abil.

Toimivad tarkvarad
Ka arvutit saab kasutada meediaserverina, aga sellesse on vajalik lisada siis täiendav tarkvara ja see kindlalt käivitada. Windowsi kasutajad saavad serveriks valida Windows Media Playeri, mis, nagu eespool sai mainitud, ei kanna küll DLNA-logo, aga suudab meedia mängijatele pakkuda kogu meedia, mis eelnevalt välja jagatud on.
Üks universaalseimaid tasuta tarkvarasid on DLNA/UPnP rakendus TVMOBiLi, mida tootjad pakuvad lausa kolmele platvormile, milleks on Windows, Mac OS ja Linux. Hetkel on toode küll beeta-staadiumis, aga toimib.
Kuigi Apple ise DLNA-standardit ei toeta, ei pea ka iSeadmete omanikud kurvastama. Apple Store’s leidub mitmeid tasuta rakendusi, mis suudavad koduvõrgus edukalt meediat vahendada ning taasesitust kontrollida, näiteks iMediaShare ja Media Link Player Lite.
Androidi tarkvarast oli juba eelnevalt juttu, lisan siia veel 2Playeri ja UPnPlay, mis saavad meedia edastamise ning juhtimisega hakkama.
Vaatamata kurbadele uudistele Nokia poolt, jätkub siiski ka Symbian3 tarkvara arendamine ning juuli keskel oli Nokia Beta Labist allalaetav Play to nimeline rakendus, mis katsetamise ajal toimis kokkusobivalt nii LG ja Samsungi DLNA-teleriga kui ka Sony Playstation3ga.
Kuigi DLNA on alles (juba?) viis aastat vana, sai standard õige hoo sisse alles suurte ekraanide, ehk siis telerite võrgustamisega vast eelmisel aastal. Lisaks mõjutas tootjaid ka hüppeliselt kasvanud nutitelefonide kasutajate arv ja DLNA-toega mobiiltelefonide ning rakenduste lisandumine Apple Store’i ning Android Marketisse. Kui uurida tarkvaratootjate lubadusi, siis varsti saab võimalikuks ka online-streami otse internetist nutitelefoni abil suurele teleekraanile saatmine. Ja öelge veel, et mobiilil on väike ekraan J
Nüüd jääb veel oodata NCF-kiipide lisandumist nutitelefonidesse ning digikaameratesse, et anda sellistele seadmetele võimalus otse ühilduda ning meediat omavahel mängitada. Vähemalt tootjatel on kindel tunne, sest fundamentaalseid muutusi nii pea DLNA poolt oodata ei ole. Jõuaks vaid kodutarbijad koos kasutatavate seadmetega järele ning avastaks enda jaoks ühe lihtsalt üles seatava ja pruugitava koduse meediamaailma.

Sarnased artiklid