Mänguasi tulevikust
Glen Pilvre
04.02.2012

Tegusat põrnikat meenutav küberdroon, mis täiesti autonoomselt lae all hõljub, näib kuuluvat ulmefilmide valdkonda – või siis maksab ulmelise rahasumma. Ulmega pole aga tegu, see on hoopiski „maailma esimene lendav videomäng” – nagu Parrot ise oma AR.Drone’i kutsub.

Parroti nime ei oska ilmselt paljud esimese hooga millegagi seostada. Kui aga teie autos on käed-vabad-süsteem, siis suure tõenäosusega on see just Parroti toodang. Käed-vabad-vidina turg niisiis hõivatud, miks mitte proovida kätt millegi uuega – näiteks „nuti-drooniga”? Mõeldud-tehtud – viis aastat kestnud arendustöö neelas Parrotil 13 miljonit eurot ja droon oligi valmis. Suurem avalik esitlus toimus juba mullu CESil, ent „lumepall” on Euroopa mastaabis hakanud kasvama just läinud aasta teises pooles – kokku on maailmas ringi sumistamas juba üle 150 000 AR.drooni. Sügisel Berliinis toimunud IFAl nägid paljud eurooplased küberpõrnikat oma silmaga esmakordselt ning alles hiljuti jõudis droon ametlikult ka Eestisse (Audiocity kaupluse vahendusel).
Kõikvõimalikke RC-koptereid on ju tehnikapoodides laialt saadaval – mis siis Parroti niivõrd eriliseks muudab? Aus vastus oleks, et peaaegu kõik. Nimelt pole tegu mingi tavalise mängukopteriga, vaid eelkõige „täiendatud reaalsusel” (Augmented Reality) põhinevate mängude platvormiga.

Puldiks on …telefon
Parroti drooni juhtimiseks pole vaja spetsiaalset pulti, piisab iOS- või Android-nutiseadmest. Juhtimine toimub WiFi kaudu – droon loob oma juhtmevaba võrgu, millega tuleb vastav (juht)seade lihtsalt ühendada. AR.Freeflight-nimelise tasuta rakenduse leiab App-Store’ist või Android Marketist ning (lihtsalt) lendamiseks polegi algul rohkem vaja. Droon ei eelda „piloodilt” mitte mingisugust eelnevat kopterijuhtimiskogemust – mis on seda sorti lennumasina puhul märkimisväärne. Pärast „Takeoff” nupuvajutust kerkib droon äreva sumina saatel umbes meetri kõrgusele ning jääb ootavalt rippuma. See näiliselt igav käitumine peidab endas aga märkimisväärset elektroonikamüriaadi. Esiteks on Parrotil kolm güroskoopide komplekti, mis annavad täpse tagasiside asendi muutustest ruumis. Teiseks on droonil kaks kaamerat, millest üks „vaatab” pidevalt otse maha – alumise kaamera 176 x 144 resolutsioon pole küll teab kui suur, ent kaadrisagedus 60 fps on piisav, et droon oskaks selle abil ühe koha peal püsida. Kolmandaks on põhja all ultrahelil põhinev täpne kauguse (ehk siinses kontekstis kõrguse) mõõdik. Juhtida saab Parrotit mitmel eri viisil (sõltub rakendustest), aga kõige intrigeerivam neist on kahtlemata mobiili asendi-sensoritel baseeruv süsteem. Piisab, kui vasaku käe pöial ekraanile asetada ning telefoni kallutada. Täpselt sama teeb ka õhus sumisev droon, hakates loomulikult kalde suunas liikuma ning säilitades sealjuures sama kõrguse põrandast (või maapinnast). Ekraani paremal pool asub virtuaalne joystick, mille üles-alla liigutamine muudab kõrgust ning parem-vasak suund keerab drooni ümber oma telje. Kui alguses peakski miskit viltu minema (mida ikka juhtub), piisab lihtsalt sõrmede tõstmisest ekraanilt ning droon jääb kannatlikult paigale. Kaameraid, nagu öeldud, on kaks ning teine neist (VGA-resolutsioonis) vaatab ette. Mõlema kaamera pilti kuvatakse laivis mobiili ekraanile. Lisaks kaamera(te)pildile saab monitoorida (olenevalt rakendustest) muudki infot – nagu kiirus-kõrgus, kompass, aku olek jne.
Olgugi et Parroti drooni on alla kukutada märksa raskem kui tavalist RC-kopterit, juhtub seda teinekord ikkagi. Meiegi testsessioonil õnnestus kopter ligi kolme meetri kõrgusel seinaga kohtuma sundida ning sealt betoonpõrandale kukutada. Tulemus: vaid mõned kriimud korpusel! Kui aga midagi peakski järele andma, on varuosadest võimalik kas või terve uus droon kokku lappida.

Lendav videomäng
Kui lendamine käpas, siis tekib loomulikult küsimus „mis edasi?”. Nüüd jõuamegi selleni, miks reklaamib Parrot oma drooni kui lendavat videomängu. Nimelt annab WiFi-põhine rakendustega juhtimine ning kaamerate olemasolu unikaalse võimaluse ühendada n-ö ühte võrku mitu drooni (või nutiseadme omanikku). Täna on saadaval neli-viis mängu, ent uusi ja huvitavaid rakendusi lisandub pidevalt.
Mida need mängud siis endast kujutavad? Kui teil on olemas iPhone (või iPad), droon ja lisaks ka iPhone’iga sõber, siis on abiks mäng „AR.Hunter”. Hunt tähendab inglise keeles teatavasti jahti ning selles loomulikult point ongi. Kes keda jahib, saab ise valida. Ühel juhul tuleb lendavat drooni sihtida iPhone’iga – ekraanilt paistab kaamerapilt ning kui droon on sihikul, ilmub sinna peale roheline ringike. Nüüd saab virtuaalse ragulkaga tuld anda ning kui pihta saadakse, droon võpatab ning on järgnevate sekundite vältel raskesti juhitav. Piloot peab seega olema võimalikult osav, et tigeda iRagulka eest ära lipsata. Aeg jookseb ning kui mäng läbi, saab skoori teada. Rolle ümber vahetades on võimalus „maarotti” drooniga taga ajada – aga selleks peab jälitatav pähe panema punarohelise arbuusimustriga mütsi. Ikka selleks, et droon „ohvri” teistest eristaks. Siis tuleb piloodil müts sihikule saada ning virtuaalne veejuga teele saata.
Kui aga ka sõber on drooni omanik, võib proovida ehtsat õhuvõitlust nimega „AR.Flying Ace”. Üks on jälitaja, teine jälitatav ning kui esimesel õnnestub teisele virtuaalne rakett pihta põrutada, rollid vahetuvad. Võidab see, kes suutis enim aega jälitatav olla.
Kui virtuaalvägivald ei sobi, saab ka sportlikumalt oma lennuoskusi lihvida – näiteks mängu „AR.Race” õhuringrajal kihutada.
Muidugi eeldab taoline lõbu suhteliselt avaraid tingimusi – WiFi juhtimisraadius on umbes 50 meetrit. Sealt välja lennanud droon peaks jääma ootavalt õhku rippuma. Komplektis on kaks vahtplastist korpust – kaitsvam-kohmakam siseoludeks ning miniatuursem-kergem õues lendamiseks. Väljas tuleb kindlasti arvestada tuulega. Drooni maksimumkiirus on 18 km/h ning tuule kiirus peaks jääma sellest tunduvalt väiksemaks. Maapinna suhtes positsiooni hoidev kaamera toimib kuni 3 meetri kõrguseni, ultrahelimõõdikud kuni 6 meetrini – kui kõrgusepiiraja on maha võetud, saab lennata nii kõrgele-kaugele, kui julgust (ja WiFit) on.
Nii iOSile kui Androidile on ka saadaval videoid-fotosid (ning muid lennuparameetreid) salvestavad rakendused. Kelle jaoks aga Linux ja koodikirjutamise maailm võõras pole, saab drooni ise programmeerida – SDK on selleks vabalt saadaval. Ametlikud tarkvarauuendused saabuvad igakuise intervalliga – laadida saab neid juhtmevabalt rakenduste kaudu.
Palju maksab?
Kes vähegi teab, palju maksavad asisemad mudelkopterid, peaks siinkohal küll meeldivalt üllatuma – Eestis saab Parroti drooni kätte 329 euroga (võrdlusena: näiteks professionaalseks tööks mõeldud „iselendavate” nelirootoriliste Draganflyerite hinnad algavad umbes 8000st eurost).
Ega muud soovitada ei saa, kui et minge ja proovige ise järgi!

Sarnased artiklid