Mäng kestab veel…
Glen Pilvre
03.08.2007

Telefonid pildistavad, printerid skaneerivad, fotoaparaadid filmivad ja arvutid helistavad. Multifunktsionaalne saatus on tabanud ka koduseid videomängumasinaid, täna pretendeerivad mõned neist juba asendama seadmete virna teleri all. Aga on ka konservatiivsemaid isendeid, kes pole sugugi vähem edukad.

Osalevad:
Sony Playstation 3
Microsoft Xbox 360
Nintendo Wii

Selle aasta kauaoodatud staar on Sony Playstation 3. Playstation on olnud üks edukas projekt, kui mitte kõige edukam firma ajaloos – kokku on tänaseks omaniku leidnud rohkem kui 200 000 000 konsooli. Kui üheksakümnendate keskel ilma teinud PS1 oli vaid mängumasin, mis sai legendiks mõne erakordse mänguga, siis PS2-ga õnnestus Sonyl panna täpp i peale. Selle sajandi algul oli esimesi samme tegemas formaat nimega DVD ning lettidelt võis leida esimesi ja kalleid pleiereid rohkem kui kümne tuhande krooniste hinnalipikutega. Ja siis ilmus müügile ca 9000kroonine Playstation 2, mille üks “väikeseid” lisaväärtusi oli ka DVD-de näitamine. Polnud saladus, et too hind oli väiksem kui seadme omahind, tulu pidid tootma eelkõige mängud. Ja see stsenaarium töötas, PS2-st tuli täielik hitt. Näiteks juba PS1 ajal legendiks saanud ringrajamäng “Grand Turismo” uus täisversioon oli saadaval koos uue konsooliga ning ainuüksi selle mängu pärast oli PS2 fännidele kohustuslik ost. Aastate möödudes langesid ka DVD-mängijate hinnad ning ilmselt täna ei kasuta enam keegi Playstationit DVD-de vaatamiseks. PS2 edu suurust iseloomustab ka fakt, et see olevat vähemalt igas viiendas Euroopa kodus. Ja Sony pole PS2-te kaugeltki nurka visanud, septembris peaks müügile saabuma selle konsooli uusim versioon, mis on kõigest keskmise discmani suurune.
Nüüd proovib Sony uue Playstationiga korrata sama trikki, kuid maailm on sellest ajast palju muutunud. Siiski tundub, et lõpututena näivatest viivitustest hoolimata pole vähemalt “hiljaks” uus konsool kaugeltki jäänud, olgugi et teised firmad (eelkõige põhikonkurent Microsoft) tulid oma toodetega välja varem. Pigem on tunne, et kes viimasena naerab, teeb seda vaat et pareminigi. Kui PS2 trumbiks olid vaid DVD-d ja mõned super-mängud, siis PS3 puhul on analoogne nimekiri palju pikem ja vähemalt esialgne põhirõhk polegi ainult mängudel – kõrgterav meediaformaat Blu-ray, (juhtmevaba) netiühendus, spetsiaalne netikeskkond konsooliomanikele, 60gigabaidine kõvaketas, kõigi peamiste mälukaartide tugi, USB2 ja Bluetooth, võimalus installeerida erinevaid operatsioonisüsteeme – ainult mängukonsool pole sellise aparaadi kohta kindlasti enam kohane nimetus, mänge saab lihtsalt KA mängida. Aga nagu öeldud, on rikkalikest võimalustest hoolimata PS3 ülesanne läbi lüüa võrreldes oma eelkäijatega palju raskem mitmel põhjusel:
1. Hind – makstes pea 11 000 krooni, pole kindlasti tegu odava kastiga, seda vaatamata faktile, et eraldiseisvad Blu-ray-pleierid on kallimad.
2. Kui üleminek VHS-ilt DVD-le ei esitanud mingeid nõudmisi telerile ja hüpe kvaliteedis toimus kõigi pildikastidega vaadates, siis Blu-ray puhul pole see enam sugugi nii – tavalise kineskoopteleriga pole olulist vahet näha. Ka paljud nn HD-Ready-paneeltelerid omavad tegelikkuses hoopis resolutsiooni 1360 x 768, kuid teoreetiliselt parima HD-pildi näitamiseks peaks olema ridade arv 1080 või 720 (sellisel juhul ei kuvata igat kolmandat rida). 1080-realist pilti 768 rea peale mahutades peab aga teler läbi viima skaleerimise, mis pildikvaliteedile kaugeltki kasuks ei tule – tulemuse kvaliteet sõltub telerist. See viimane nüanss ei ole tegelikult üldse Blu-ray ega PS3 puudus, vaid seostub HD-standardiga. “Süüdistada” saab n-ö ajast ette rutanud teleritootjaid, sest aastapäevad tagasi vaevalt paneelteleri ostja väga HD-maailma tagamaadesse süvenes ning viis rõõmsalt 768realise “peaaegu kõrgterava” ekraani koju.
Ühesõnaga, moraal on lihtne – selleks, et nautida maksimumi, milleks PS3 on võimeline, peaks omama HD-resolutsiooniga telerit või videoprojektorit.
3. Hoolimata heast pildikvaliteedist pole PS3 mängude valik veel kuigi lai – näiteks ka legendaarsest GT-st on hetkel olemas vaid ühe ringrajaga n-ö demoversioon, täisversioon võib jääda alles järgmisse aastasse.
4. Konkurendid pole maganud – aastapäevad tagasi tuli Microsoft välja Xbox 360-ga ning sel aastal on eelkõige mängumasinana loorbereid lõiganud Nintento Wii.
5. Kahjuks pole PS3 omanikele mõeldud veebikeskkonnas Playstation Store veel võimalik end eestimaalasena registreerida – ja see tähendab, et siinseid pangakaarte ei saa ostudeks kasutada. Lisaks Eestile on puudu veel teisigi maid. Sony on siiski lubanud, et kauaks nii see kindlasti ei jää, kuid täpseid tähtaegu siiski ei nimeta.

Kõik ühes
Nagu öeldud, pole PS1-l ja PS3-l peale nime ühist enam eriti midagi: kui, siis see, et ka PS1 mänge peaks versioon 3 sööma, vähemalt teoorias. PS1 sai legendiks ainult mängumasinana, PS2 paotas juba kõik-ühes ust ja PS3 lõi selle pauguga lahti. Blu-ray-mängija, mis taasesitab ka kõiki teisi formaate (v.a HD-DVD), sealhulgas ka näiteks SACD, sobiks kindlasti asendama tänapäevast DVD-mängijat. Pulti, tõsi küll, “stardikomplektis” pole, selle saab juurde osta, kuid pärast harjumist on küllalt mugav toimetada ka juhtmevaba mängupuldiga. Konsooli pilt on väga hea ning samuti on see kiire, seega kas või Blu-ray-filmide vaatamiseks on PS3 arukas (ja soodne) ost. Tavaliste DVD-plaatide puhul oskab PS3 resolutsiooni n-ö üles skaleerida ning HD-teleri ja HDMI-sisendi puhul on pilt veidi parem RGB-pildist (parim võimalik tavalise DVD-mängija pildiväljund).
Erinevalt teistest Sony seadmetest, on PS3-l Memory Sticki kõrval olemas ka pesad SD ja Compact Flashi jaoks. See tähendab, et fotoaparaadist saab pildid lihtsalt kõvakettale arhiveerida ning muidugi ka vaadata. Täis-HD-teleri vahendusel oleme lõpuks taas jõudnud peaaegu vanasse heasse diapositiivi-aega tagasi – fotod on ilusad, teravad ja detailirohked. Lisaks piltidele võib kõvakettale kopeerida ka kogu muusikakollektsiooni ning loobuda plaadivirnades sobramisest.
Nagu mainitud, on olemas netiühendus, nii kaabliga kui kaablita (WiFi) variandis. Esipaneelil on neli USB-pesa – see tähendab, et ühendada saab ka hiire-klaviatuuri ning veebis surfamine laabub võrdselt surfamisega arvutis. Tõsi, mõningate lehtedega võib esineda väikeseid probleeme, kuid see on ilmselt alguse asi – tarkvarauuendusi saab samuti läbi neti installeerida, hetkel ongi viimaseks avaldatud versiooniks 1.8 (see tasuks igal värskel konsooliomanikul kohe installeerida). Olgugi et veebi saab vaadata ka juhtmeta mängupuldi abil, sujub see hiirega palju mugavamalt. Mainimisväärt on näiteks selline väike nüanss – kui hoiate all hiire paremat nuppu ning liigutate seda vasakule (ehk tagasi), läheb brauser lehekülje võrra tagasi. PC-maailmas on see äärmiselt käepärane funktsioon õnneks olemas Maxthoni-nimelisel brauseril – pärast sellega harjumist enam IE-ga (Internet Explorer) väga tegemist teha igatahes ei taha.
Netiühendus on tegelikult oluline osa kogu konsooli olemusest – spetsiaalselt PS3 jaoks loodud keskkond Playstation Store sisaldab igasugust digitaalset kraami ning loodetavasti tulevikus ka muusikat ning filme. Muidugi saab neti vahendusel suhelda teiste pleikariomanikega ning ka online’is mängida. Netis “toimetab” konsool kogu aeg (kui ühendus olemas) – näiteks erinevaid mänge valides leitakse ja kuvatakse kohe selle mängu rekordid jne. Selle aasta lõpuks peaks avatama ka virtuaalne kolmemõõtmeline maailm, kus “kolmarid” saavad oma konsooli kaudu virtuaalset elu elada.
Kuna “raua” poole pealt vaadatuna ongi ju tegu võimsa arvutiga, siis pole suureks üllatuseks seegi, et võimalus on installeerida operatsioonisüsteem Linux, mis muudab konsooli tänapäevaseks Commodore 64-ks või Amigaks. Rohkem infot selle kohta leiab veebilehelt www.terrasoftsolutions.com. Kuulujutud räägivad, et tõsisemad arvutimehed olla spordi mõttes ka Windowsi käima tõmmanud...
USB-portidesse saab lisaks hiirele-klaviatuurile ühendada ka väliseid kõvakettaid, mälupulki ning muud.
Nii kurb kui see ka pole, on hetkel PS3 nõrgim külg just mängud, õigemini nende väike valik. Olemasolevad nimetused seavad konsooli enam-vähem ühele pulgale Xbox 360 või võimsa mänguarvutiga, kuid “kolmel” peaks olema jaksu enamaks. Eespool loetletud omadused aga teevad PS3-st tõelise tulevikuseadme sõna otseses mõttes ning kõiki võimalusi arvestades pole praegune hinnanumber üldse liiast.

Xbox 360
Xbox 360 on PS3 ainus otsene konkurent. Seniste summaarsete müüginumbrite põhjal Sonyle muidugi vastast pole, Xboxe on ostetud “vaid” 25 miljonit, aga arvestades Playstationi pikemat ajalugu, on see võrdlus muidugi ebaaus. Igatahes täna pretendeerivad mõlemad seadmed olema see üks ja ainus meelelahutuskeskuste kuningas. Xboxil oli pea aasta jagu aega ennast sellele positsioonile rahulikult sisse seada, kuniks Sony nõudlikult õlale koputas. Microsoft reageeris sellele tegelikult juba ennetavalt – üheks Xboxi puuduseks oli tavaline DVD-lugeja vs PS3 Blu-ray ning nii paiskas firma kibekiiresti müügile välise HD-DVD-seadme. Xboxi standardvarustuses pole ka WiFit, kuid selle saab juurde osta. Veel pole HDMI-liidest ning kõrgteravat pilti saab vaadata ainult läbi komponentväljundi. Ning ka kõvaketas on vaid 20gigabaidine. Seega tehnilisest aspektist on kõik trumbid PS3 käes. Sel kevadel tõi Microsoft müügile küll Xbox Elite, millel on 120 GB kõvaketas ning HDMI-väljund, kuid WiFi ja HD-draiv on endiselt põhivarustusest puudu. Seega näiliselt odavam Xbox võib samalaadse funktsionaalsuse korral päris kalliks osutuda, kusjuures riistvaraliselt on PS3 veidi võimekam masin. Praegu on Xboxi eeliseks peamiselt head mängud ning spetsiaalne netikeskkond. Sellised nimed nagu “Fight Night Round 3” ja “Elder Scrolls IV: Oblivion” on tõstnud mängulati vägagi kõrgele ning silmapiiril olevad releasid tunduvad seda veelgi kergitavat. Ka just ilmunud “Forza Motorsport 2” seab lati PS3 tulevase “Gran Turismo” jaoks kõrgele.
Üheks Xboxi paljukiidetud plussiks on ka toimiv netikeskkond. Xbox Live nimelises online-mängukeskuses saab organiseerida nn multi-player mängusessioone oma “sõpradega” vastavast listist, suhelda, leida uusi tuttavaid samalaadsete huvidega mängurite hulgast ja palju muud, samuti on seal palju huvitavat kübernänni – filmide tutvustused, mängude lisad ja uute mängude demod jne jne. Kõige selle osas on PS3 aastajagu maha jäänud ning peab pingutama. Playstationi tulevikku peaks ka kindlustama Blu-ray-pleier ning selle standardi loodetav võidukäik, kui Xbox on oma välise kettaseadmega edasi HD-DVD-usku – kumb võidab, näitab aeg. Praegu näib kaalukauss kalduvat Blu-ray poole, mis on ka tehniliselt “parem”, kuid jällegi kallim (HD-DVD-plaat mahutab maksimaalselt 30 GB, Blu-ray aga 50 GB). Siiski, vähemalt ühes tehnilises aspektis on võitjaks ka Xbox, vähemalt paljude mängurite arvates – see on mängupult, õigemini selle väline vorm. PS3 komplektis olev pult on küll juhtmevaba, aga kujult püsinud sisuliselt muutumatuna PS1 ajast. Seda on juba ära kasutanud näiteks Logitech, pakkudes PS3-le Chillstream-nimelist pulti, mis sisseehitatud ventilaatorite abil jahutab mängija käsi. Xboxi pult on tõepoolest veidi toekama konstruktsiooniga, aga eelistus on lõpuks ikkagi maitseasi.

Nintendo Wii
Nintendo on videomängude maailmas väärikas nimi, tegemist on ala tõelise veteraniga – firma asutati aastal 1889 ning tänaseks on müüdud rohkem kui 388 miljonit seadet. Üle-eelmisel sajandil ei alustatud siiski kohe mängukonsoolidega, vaid mängukaartidega. Kui eelmise sajandi kaheksakümnendatel oli Nintendo elektrooniliste mängude sünonüümiks, siis järgnevatel aastatel asjad muutusid – konkurendid Sony ja hiljem Microsoft tegid konsoolide alal puhta töö. Nintendo nime aitas vee peal hoida eelkõige taskukonsool Gameboy. Kuid nüüd tundub, et Nintendo “uus relv” Wii on osutunud gigantide vastu väga tõhusaks. Võib-olla ongi üheks põhjuseks see, et tegu pole otsese konkurendiga, vaid eelkõige mängukonsooliga selle algses tähenduses, kuid seejuures mõne uue nüansiga.
Kui Sony ei tee saladust PS3 aukartustäratavast arvutusvõimsusest, siis Nintendo on Wii puhul napisõnaline. Protsessor kasutab IBM PowerPC arhitektuuri ning graafika on pärit Ati-lt. Kõik. Ilmselt on firma hästi aru saanud, et pole mõtet hüpata sellega, mida ei ole, ning tehnoloogilise võidurelvastumise asemel on Nintendo valinud kavalalt teise tee. Wii teeb kõigist teistest konsoolidest erinevaks liikumis- ja infrapuna-anduritel põhinev mängusüsteem, st lihtsalt nuppude vajutamise asemel peab sõna otseses mõttes teleka ees vehkima. Iseenesest pole selles idees midagi uut, sest juba 1990ndate keskel pakkus ka Microsoft näiteks Sidewinder Freestyle’i nimelist kontrollerit, kuid Nintendo on selle kontseptsiooni palju kaugemale arendanud. Kaasasolevad kaks pulti – Wii Remote ja Nunchuk – sisaldavad liikumisandureid ja G-mõõdikuid ning suhtlevad Bluetoothi kaudu konsooliga, samuti on Wii Remote’is infrapuna-saatja, mille vastuvõtja tuleb asetada teleka peale või alla. See võimaldab pulti kasutada, olenevalt mängudest, näiteks sihtimiseks.
Wii edu võti seisnebki lihtsates ja kaasahaaravates mängudes, samuti on võimalik vähese raha eest laadida võrgust tõelist vana mänguklassikat, nagu “Altered Beast” või “Golden Axe”.
Nintendo Wii on omanäoline kooslus uudsusest ja retrost – olemas on WiFi-ühendus, 512 MB sisemist mälu seadete ning mängude tarbeks, SD-kaardi liides varukoopiate ning pildivaatamise tarbeks. Kuid pildipool on küllalt retrohõnguline – kaasas on vaid tavaline RCA-videokaabel ning selle värelev-hägune pilt meenutab tõesti läinud kümnendeid. Eraldi saab juurde osta nii SCART-juhtme (võimaldab RGB kaudu 576i pilti) või komponentkaabli (pildiresolutsioon 852 x 480p). Aga vaevalt HD-pilt ja seeläbi kopsakam hind Nintendo müüginumbreid tõstaks, edu on taganud just hea ajastus ning “treeningmängud” (füüsilises mõttes) teleka ees – eriti lõbus on neid mängida siis, kui vastaseks samuti inimene.

Raske on anda soovitusi “õige” konsooli valikul. Suhteliselt vähese raha eest oleks igal juhul mõistlik osta “seltskonnakonsool” Nintendo Wii, mis ei konkureeri otseselt millegagi ja garanteerib lõbusa (ja tervislikuma) ajaviitmise.
Kas PS3 või Xbox, on juba raskem valik – nagu öeldud, on PS3 tänase seisuga rohkem tulevikumasin ning maksab ka Xboxist enam, samas on praegu Xboxile saadaval rohkem mänge ning olemas mitmekülgne netikeskkond. PS3-st on tulemas ka veidi nuditum versioon (40 GB kõvakettaga, puudub WiFi), mis peaks Xboxile sarnast hinda võimaldama. Kuid kindlasti tasub kuulata “südame häält” – kel ikka praegu kodus PS2 või lihtsalt Sony meeltmööda, saab PS3 näol endale väga väärika “kübersõbra” pikkadeks aastateks ning ei pea tehtud kulutust mingil juhul kahetsema.

Sarnased artiklid