Magdeburgi hukk
Tiit Kaljuste
27.06.2015

Esimese maailmasõja üks tuntumaid laevahukkusid meie lähivetes oli kahtlemata Saksa kergeristleja SMS Magdeburgi karilesõit Osmussaare all ööl vastu 26. augustit 1914. Sellel seigal oli palju suurem tähendus kui esmapilgul võiks arvata.

SMS Magdeburg oli esimene uut tüüpi moodne kergeristleja, mis Saksamaal keiserliku sõjalaevastiku jaoks möödunud sajandi alguses ehitati. Tema järgi hakati kõiki seda tüüpi kergeristlejaid nimetama Magdeburg-klassi kuuluvaiks. Lühend SMS tähendas Seiner Majestät Schiff (Tema Majesteedi Laev). Laev võeti kasutusele 1912. aastal. Pärast valmimist arvati ta avamerelaevastiku (Hochseeflotte) koosseisu. Laeva pearelvadeks olid kaksteist 105 mm mereväesuurtükki. Algselt kasutati Magdeburgi torpeedode testimiseks (nende väljatulistamiseks), kuid pärast Esimese maailmasõja puhkemist võeti ta augustis 1914 aktiivsesse teenistusse ja paigutati Läänemerele. Magdeburg tegi sõjas oma esimesed lasud 2. augustil 1914 Liepāja sadama pihta, mis oli Saksa piirile lähim sõjasadam. Augusti jooksul pommitas ta veel mitmeid Vene sihtmärke, muu hulgas ka Ristna tuletorni. Soome lahe suudmes Vene laevu otsides jooksis Magdeburg 26. augustil (uue kalendri järgi) Osmussaare juures madalikule. Karilesõit Sakslased plaanisid väikese laevastikukoondisega Osmussaare ja Pakri poolsaare vahel valvavatele Vene ristlejatele torpeedorünnaku korraldada. Koondise lipulaevaks oli SMS Augsburg, lisaks kuulusid rühma veel Magdeburg ja torpeedopaadid. Laevad jõudsid 25. augusti õhtuks Hanko-Osmussaare joonele, kuid siis langes Soome lahele tihe udu. Kuna muud navigeerimisvahendid olid pimeduses ja uduga kasutud, asuti miiniväljade vältimiseks laevade kursse muutma šifreeritud telegrammide abil. Õnnetuseks võttis šifreerimine liiga kaua aega ja kursimuutmised jäid hiljaks. Ristleja sõitis ettenähtud pöördekohast 11 km mööda ja jooksis mõnesaja meetri kaugusel Osmussaare rannikust karile. Laeva vöör tõusis normaalsest 1,5 meetrit kõrgemale ning kahjude hindamisel leiti, et laeva kahekordse põhja väliskiht oli ilmselt katki. Kapten Richard Habenicht käskis kõik raskemad esemed ahtrisse viia, kuid laev istus põhjas tugevalt kinni. Siis kästi üle parda heita kõik, mis võimalik, sealhulgas lahingumoon, kuid seegi ei aidanud. Ka appi rutanud torpeedopaat ei suutnud ristlejat lahti tõmmata. Nüüd käskis kapten laeva õhku lasta, et see tervelt vaenlase kätte ei langeks. Hommikul kell 9.10 süüdati süütenöör. Plahvatus purustas vaid laeva vööri ja esimese korstna. Kuna suurem osa laskemoonast oli juba üle parda heidetud, ei jätkunud järelejäänud varust laeva täielikuks purustamiseks. Osmussaarelt, kus asus venelaste vaatluspost ja oli telegraafiühendus mandriga, saadeti häire Tallinna. Hommikul kell 7 oli Tallinnast Osmussaare poole teele saadetud kaks Vene hävitajat, kuid kommunikatsioonihäire tõttu ei tundnud laevad üksteist ära ja hakkasid vastastikku tulistama. Ent siis udu hajus ja olukord lahenes. Peagi ilmusid nähtavale karilejooksnud Magdeburg ja appi rutanud Saksa torpeedopaat V-26. Torpeedopaat suutis pardale korjata (erinevatel andmetel) kuni 220 Magdeburgi meeskonnaliiget, enne kui märgati lähenevaid Vene sõjalaevu. Vene laevad avasid torpeedopaadi pihta tule ja kaks mürsku ka tabasid sihtmärki: üks neist lõhkes ahtri taga, paisates 8 meest üle parda, teine tungis läbi parema parda ohvitseride ühiskajutisse, tappes kõik seal viibinud viisteist meest. Siiski pääses torpeedopaat minema, sest venelased ei asunud jälitama. Magdeburgi juurde jõudnud venelased võtsid vangi 56 meeskonnaliiget, sealhulgas haavatud kapten Habenichti. Päästetud ja haavatud ning 14 langenud sakslast toimetati Gdanskisse. 11 uppunud sakslast leiti hiljem Osmussaare rannikult ja 2 Soome rannast. Hukkunud maeti Osmussaarele, tuletornist lõuna poole. Vangilangenud sakslased saadeti Paldiski ja Tallinna kaudu Peterburgi ja sealt Siberisse sõjavangide laagrisse. Huvitava seigana võiks märkida vangide konvoeerimist päevasel ajal läbi Peterburi, mis kutsus esile proteste sakslaste ja Punase Risti poolt. Tsaari-Venemaa esindajatel tuli selle peale vabandada. Magdeburgi üritasid karilt lahti saada ka venelased, kuid see ei õnnestunud. Seepeale hakati laeva kohapeal lammutama. Esmalt eemaldati relvad, seejärel mootorid. Vraki kere lammutamiseni jõuti alles Eesti vabariigi ajal. Lammutustööd nõudsid ka ühe inimelu – 1931. aastal uppus Saaremaalt pärit tuuker. Aastatel 2002-2005 uurisid Soome sukeldumishuvilised vrakke Osmussaare ümbruses. Magdeburgi hukkumiskohast leiti suur ankur, tsinkplaate ja hulk väiksemaid pronksdetaile. Põnevusfilmi süžee Magdeburgi koodiraamatute leidmist loetakse üheks kõige õnnelikumaks juhuseks krüptoloogia ajaloos, kuid nende väärtuslike dokumentide avastamisega on seotud ka palju müüte. Raamatute leidmine tuli avalikuks Vene emigrantide poolt ilmunud memuaaride kaudu juba 1920ndatel aastatel, kuid lugu jäi laiema tähelepanuta ning ununes pikaks ajaks. Alles Winston Churchilli memuaarid tõid Magdeburgi loo Euroopas uuesti avalikkuse ette. Saksa laevastikule oli antud karm käsk, et kõik salajased dokumendid tuleb enne laeva sattumist vaenlase kätte ära hävitada. Eelkõige kehtis see koodiraamatu (Signalbuch der Kaiserlichen Marine) kohta. Kuid Magdeburgi puhul läks kõik vastupidi. Pärast sakslaste põgenemist asusid venelased Magdeburgi läbi otsima. Suurem osa salajasi dokumente oli sakslastel õnnestunud hävitada, kuid laevatekilt meeskonna esemete seast leidis vene leitnant M. V. Hamilton koodiraamatu. Kolm päeva hiljem, kui tuukrid uurisid ristleja veealuseid vigastusi, leiti ühe surnukeha juurest teinegi koodiraamat. Lisaks koodiraamatutele saadi ristleja pardalt saagiks teisigi dokumente – mitmesuguseid juhendeid, Balti mere kaardid salajases koordinaatsüsteemis ning rahuaja šifreerimistabelid. Selleks et varjata koodiraamatute sattumist võõrastesse kätesse, võtsid venelased ette lausa põnevusromaani väärt operatsiooni. Sakslased ei teadnud, et laeva kapten Richard Habenicht oli saanud raskelt haavata ja suri haiglas. Selle varjamiseks otsustasid venelased kasutada kapteni teisikut. Schlüsselburgis (endine Petrokrepost Peterburi lähistel) elas valve all I. I. Rengarten (TM, 5/2015) – Balti laevastiku raadioluure eest vastutav ohvitser. Ta rääkis vabalt saksa keelt ja nägi ka kapten Habenichti moodi välja. Nii nagu Vene väejuhatus eeldas, võtsid sakslased Rengarteniga, kes pandi etendama kapten Habenichti, kontakti. Seda tehti saksa ajalehtede kaudu, mida „kapten” tellis Rootsi saatkonnast. Ajalehe ühes artiklis märkas Rengarten vaevunähtavaid täppe. Märgitud tähed andsid kokku järgmise teksti: „Kus on raamatud? Kui te hävitasite need, teatage nii: kui viskasite üle parda, paluge ajakirja „Illustrierte Nachrichten” (illustreeritud uudised); kui põletasite, siis „Kagan's Neueste Schachnachrichten'i” (Kagani maleuudised) numbrit, mis vastab katla numbrile Magdeburgil.” Rengarten telliski Kagani maleajakirja nr 14. Just selles katlas põletasidki venelased võltsitud koodiraamatud ja nende autentsed pliikattega kaaned. Järgmisel päeval lähenes karilejooksnud Magdeburgile Saksa allveelaev. Allveelaevalt ristlejale suundunud grupp uuris katlas olevat tuhka ja leidis põlenud koodiraamatute jäänused. Venelased muidugi Saksa allveelaeva „ei märganud”. Nii veendusid sakslased, et koodiraamatud on hävitatud ning oma koode nad seetõttu ei muutnud. Mis muidugi oli suur viga. Koodiraamatute tähtsus Vene pool sai hästi aru leiu väärtusest ja kasutas seda edukalt ära edasises lahingutegevuses Balti ja Mustal merel. Paari päeva jooksul teavitati Briti Admiraliteeti leidudest ja soovist neid liitlastega jagada Moskvas asuva mereväeatašee kaudu. Salajaste dokumentide üleandmine toimus 7. septembril 1914 Poljarnojes Murmaski lähedal. Briti ristleja Theseus toimetas saadetise Inglismaale ja 13. oktoobril hoidis väärtuslikku koodiraamatut nr 151 oma kätes Winston Churchill ise. Nimetatud koodiraamat pani aluse Briti krüptograafiateenistusele, mida tunti hiljem nime Room 40 all. Sellest koodiraamatust tegid venelased kaks fotokoopiat, millest üks anti väidetavalt ka prantslastest liitlastele. 1914. aastal Magdeburgilt leitud koodiraamatud ei jäänud ainsateks, mis Esimese maailmasõja ajal vastase kätte langesid. Oktoobris 1914 õnnestus inglastel Austraalia-Saksa aurikult Hobart hankida „Handelsschiffsverkehrsbuch”, koodiraamat kauba- ja sõjalaevadele, tsepeliinidele ja allveelaevadele; novembris samal aastal tõsteti uppunud saksa allveelaevalt pinnale „Verkehrsbuch”, mida kasutasid mereväeatašeed, saatkonnad ja sõjalaevad kaugetel vetel. Märtsis 1915 leiti Saksa agendi arestitud pagasist Saksa diplomaatiline koodiraamat. Koodiraamatute leidmine võis sõja käiku oluliselt mõjutada. Nii õnnestus inglastel dešifreeritud sõnumeid kasutades korduvalt sakslaste laevu varitseda ja taktikalisi eeliseid saavutada. 1914. aasta sügisel hävitasid inglased Falklandi saarte lähistel Saksa eskaadri ja võitsid Doggerbanki merelahingu jaanuaris 1915 ning Jüüti merelahingu mais 1916.

Sarnased artiklid