Madseni kuulipilduja
Toe Nõmm
04.04.2010

Iga uue leiutise sündi tähistab esimene näidis. Kuid harva saab sellest kohe tunnustatud ja teedrajav seeriamudel. Üks taolistest „edutähe all sündinuist” oli maailma esimene kergekuulipilduja Madsen. Ja kahtlemata lisab Madsenile meie jaoks tähtsust Eestis üheks põhirelvaks olemine.

Esimene „iselaskja” ehk tõeline kuulipilduja loodi ameeriklase Hiram Maximi poolt 1883.–1884. aastal. Maximile eelnenud mitrailleused, gatlingid ja nordenfeltid polnud automaatrelvad, sest neid „aeti ringi” käsitsi vändast või kangist. 1914. aastaks, I ilmasõja alguseks, jõuti maailmas toota mõnikümmend tuhat kuulipildujat. Pea kõik nad olid rasket tüüpi, kaaluga 40–65 kg (lisaks 3–4 liitrit jahutusvett) ja nõudsid vedamiseks-kasutamiseks tervet meeskonda. Samas jäid rasked Maximid-Vickersid, Hotchkissid, Schwarzlosed ja Browningud kauaks ületamatuks tõhusa laskekauguse, stabiilsuse, täpsuse ja tulekestuse poolest ning püsisid põhirelvastuses II maailmasõjani ja osalt kauemgi. Madseni loomine Kuid jalaväe väikeüksustele rasked kuulipildujad ei sobinud. Laskurjao ja -rühma relv pidi olema käsitsetav ka ühe mehe poolt. Raskekuulipildujate suured ja rasked, pika liikumisteega ja sundjahutusega osad olid juba loomult töökindlad. Hoopis keerukam oli saavutada sedasama väikeses kokkusurutud mehhanismis ning pealegi veel sama võimsa püssipadruni puhul. Ja ometi õnnestus see juba maailma esimese tõelise kergekuulipilduja – Taani Madseni – juures, mis kaalus laetult vaid 9–10 kg, oli lühemgi kui tavaline vintpüss ning kantav-kasutatav ka ühe mehe poolt, samas tulejõult asendav tervet jagu püssimehi. Madseni kuulipilduja algne looja oli Taani leitnant ja relvakonstruktor Jens Torring Schouboe, kes arendas selle oma 1890. aastate automaatpüssist. 1901. aastal sai Scouboe kuulipildujale esimese patendi ja 1902-1903 võeti see Taanis relvastusse ning algas tootmine. Relva arendamisel ning tootmisse juurutamisel olid tähtsad veel relvameister Julius Rasmussen ja tolleaegne Taani sõjaminister Vilhelm Herman Oluf Madsen, kellelt kuulipilduja sai ka nime. Eesti Madsenid Esimese ilmasõja ajal tellis Briti valitsus Taanist 900 Madsenit, kuid neutraalne Taani nõustus inglastele relvi tarnima alles sõja lõppemise järel novembris 1918. Suurema osa neist tõid inglased kohe eestlastele. Vabadussõja lõppemise järel 1920 oli Eestil üle 600 inglastelt saadud Madseni ja üle 350 Lewis’i. Võrreldes teise Eesti kergekuulipilduja, Lewis’iga, olid Madseni töökindlus ja praktiline tulejõud selgelt suuremad ning 1926. aastal tunnistas Eesti Madseni lõplikult põhiliseks kergekuulipildujaks ning arendas selle kui relvasüsteemi täielikult välja. Et Tallinna Arsenalis toodeti peaaegu kõiki Madseni osi ning viimistleti mehhanismi, pole mõiste „Eesti Madsen” väär. 1925–1927 osteti Taanist juurde 310 Madsenit (sh 64 lühikest ratsaväemudelit Gamma) ja Lätist vahetati 110 pruugitud relva sama arvu Lewiste vastu. Kõik senised Madsenid töötasid Inglise 7,70 mm laskemoonaga. 1937. aastal ostis Eesti Soomelt 612 Vene 7,62 mm kaliibriga Madsenit koos rohke lisavarustusega, et ühtlustada laskemoona vene-tüüpi püssidega varustatud üksustes. 1939. aastal oli Eestil kokku 1676 Madsenit, 114 000 salve (ca 60 salve relva kohta!), üle 3000 varuraua, igale relvale salvelaadimismasin ja rohkelt varuosi. Madseni tööpõhimõte Mitte miski eriti keerukas polnud vanadele relvakonstruktoritele võõras ning esimese põlvkonna kuulipildujate ehituses prooviti ära vist kõik mõeldavad töötamispõhimõtted. Näiteks võiks tuua Maximi nn surnud punkti lukustuspõhimõte oma kepsude-väntrike süsteemiga ja I ilmasõja ühe peamise Prantsuse kuulipilduja, St. Etienne’i, lummava lukumehhanismi, mis meenutas pigem vanaaegset taskukella. Madseni ehitus oli üldse ainulaadne. Lasu mõjul paiskusid vintraud, lukuraam, lukk ja hoovad koos pikalt tagasi ning siis taandurvedru jõul taas ette. Luku esiots ei eraldunudki kogu tsükli jooksul rauast, vaid liikus pendli kombel alul üles, avades padrunipesa kesta väljaheitmiseks, ja siis alla, uue padruni ülasalvest raudasöötmiseks, ning jäi lõpuks horisontaalsesse keskasendisse, lukustades padrunipesa. Luku sellist keerukat liikumist suunas eriline juhtplaat lukukoja paremal küljel. Lasu päästmine toimus liikuvate relvaosade tagaseisust, kui padrunit ei olnud rauas. Selle tänini üldlevinud põhimõttega välditi padruni isesüttimist ülekuumenenud rauas ehk soovimatut lasku. Kukk andis löökuri vahendusel padrunitongile löögi hetk enne liikuvate osade jõudmist äärmisse eesseisu. See pidurdas mehhanismi liikumisjõudu ning alandas lasketempot. Seda ennaksüüte põhimõtet on samuti kasutatud hiljem teistel automaarelvadel. Ülekuumenemise vastu aitas kiire rauavahetus, millele kulus mõnikümmend sekundit. Madsenil võeti esimesena kasutusele ka lihtsuselt ja kerguselt ületamatu karpsalv. Levik 20. sajandi algul Kergekuulipildujate üheks esimeseks kasutajaks oli Venemaa, kes ostis Taanilt 1904-1905 kokku 1250 Madsenit ning kasutas neid kohe Vene-Jaapani sõjas. Inglased pruukisid Madseneid enne I ilmasõda oma Aafrika kolooniates ja mehhiklased 1910. aastal puhkenud revolutsioonis. Madseni kergekuulipilduja valitses ligemale 10 aastat uhkes üksinduses. Järgmised sama liiki relvad – kerge Hotchkiss, Lewis ja Chauchat – ilmusid 1908–1915 ning neid kasutati alles I ilmasõja ajal. Nimetatud relvad jäid aga töökindluselt jt näitajatelt eakamale Madsenile alla ning viimasele kujunesid sõjajärgsed 1920ndad aastad leviku kõrgajaks. Madsenid jõudsid tol ajal suuremal arvul Ladina-Ameerikasse ja Hiinasse ning sealsetesse sõdadesse. Põhirelvaks võeti see peale Taani enda ka Rootsis ja Norras (M1914 ja M1922), Soomes (M1920), Ungaris (M1924) ja Eestis. Nii oli Madseni kuulipilduja mõnda aega eestlaste-soomlaste-ungarlaste ehk hõimuvellede kolme riigi ainsaks ühiseks relvamudeliks. Väiksemal arvul kasutati neid ka Lätis ja Leedus. Uued konkurendid Miski ei seisa paraku paigal. Madseni kõrgajal puhkes uute kergekuulipildujate loomise buum, et vahetada välja sõjas sadades tuhandetes toodetud, kuid tehniliselt ebarahuldavad Lewised ja Chauchat’d. Lühikese aja, kümmekonna aastaga sündis hulk uusi mudeleid, nagu Darne, Hotchkiss M1922, Chatellerault M1924-29, Vickers-Berthier, ZB-1926 ning hiljem Bren, LS-1926, DP-1927, Breda M1930, Knorr-Bremse, Jaapani mudelid jm ning USA-s, Belgias, Poolas ja Rootsis arendati edasi ja toodeti John Browningu 1918. a automaatpüssi BAR. Peaeesmärkideks olid uute mudelite juures töökindluse tõstmine, lihtsam-odavam ehitus ja võitlus ülekuumenemisega. Enamasti valiti automaatika põhimõtteks tavaline gaasimehhanism lukuraamiga, mis edasi-tagasi liikudes surus lihtsa liugluku tagaosa (või vahedetaili) üles, alla või küljele lukukoja vastava astme taha/tagant ära, lukustades/vabastades nii padrunipesa. Teistsugust töötamispõhimõtet kasutati harva – üldtuntutest vaid MG34 juures vintraua lühikest tagasijooksu. Relva ülekuumenemise vastu aitas tulise raua kiirvahetus ja lasu päästmine luku tagaseisust. Enamasti eelistati ökonoomseimat ülakarpsalve 25–30 padruniga. Allakäiva karpsalve maht jäi paratamatult piiratuks kuni 20 suure püssipadruniga (BAR, LS-26). Muud salvelahendid olid raskemad – näiteks Vene DP-27 üks ketassalv 47 padruniga kaalus 2,8 kg ehk umbes sama palju kui kolm Madseni 75 padruniga laetud karpsalve kokku. Saksa MG34 trummelsalv kaalus 75 padruniga juba 4,2 kg. Veel hinna- ja kaalusäästlikum oli ainult padrunilint, kuid see tegi relva enda keerukamaks ja kallimaks. Uute kuulipildujate mitmete tähtsaks peetud lahendite (kerge harkjalg, üla-karpsalv, parema jahutuse huvides soonitud raua kiire vahetamine, lasu päästmine tühja padrunipesaga ja padruni ennaksüüde jt) teerajajaks oli olnud Madsen. Kuid relva ehituse ning väljaõppe keerukuse ja hinna poolest jäi Madsen kaotajaks ning loovutas Teise maailmasõja eel mitmel pool koha uutele kergekuulipildujatele. Rootsi läks Madsenilt üle Browningu kergekuulipildujale BAR (Rootsi mudelid m/1921 ja m/1937) ja Ungari Solothurni relvale M1931. Soome arendas välja uue, koduvillase kergekuulipilduja Lahti-Saloranta LS-26 ning müüs enamiku oma Madsenitest 1937. aastal Eestile. Tõsi, nimetatud LS-26 polnud vaba puudustest ja Teises ilmasõjas kujunes soomlaste peamiseks rindekuulipildujaks hoopis hulganisti (kuni 9000) sõjasaagiks saadud töökindel Vene DP-1927. Teine maailmasõda Teise maailmasõja alul 1939. a võis maailmas relvastuses leiduda paarkümmend tuhat Madsenit. Madsenitele truuks jäänud Norral oli neid uue sõja alul 3500 ja Taanil vähemalt samapalju ning Eestil 1676. Vähemal arvul leidus neid veel tervel real riikidel, sh Bulgaarial, Hollandil kolooniates, Leedul (46), Prantsusmaal, Rootsil, Soomel (alla saja), Tšehhoslovakkial (171), Ungaril jm. Teises maailmasõjas langes Madsenite kasutusala veel järsult seoses Norra, Taani ja Eesti okupeerimisega 1940. aastal. Madsenit kasutati sõjas küll mitmel pool, sh isegi Punaarmees ja Wehrmachtis, kuid enamasti mitte põhi-, vaid juhu- või trofeerelvana. Tuhatkond Eesti Madsenit olid üheks põhirelvaks ka Punaarmee 22. laskurkorpuses 1940–1941 ning neid kasutati suvel 1941 lahingutes Porhovi–Staraja Russa all. Pärast sõda Pärast Teist maailmasõda tellisid aga Portugal ning mõned Ladina-Ameerika riigid Madseneid juurdegi. Madseni viimane mudel M1953 sündis Taanis ning seda valmistati 1957. aastani. Portugal kasutas Madseneid 1960.–1970. aastatel oma koloniaalsõdades Angolas ning Mosambiigis ja Brasiilia 7,62 mm NATO padrunile ümbertehtud Madseneid hiljemgi. Rio de Janeiro politsei eriüksuse käes nähti seda relva veel 1990. aastate keskel. Viimastena kanti Madsenid maha Brasiilia sõjaväes 1996 ning politseis 2008. Nii kujunes selle relva kasutusajaks tubli 100 aastat. Kokkuvõte levikust Madseneid kasutati 20. sajandi kestel rohkem või vähem ligemale 40 maal, sh enamikus Euroopa ja kümmekonnas Ladina-Ameerika riigis, Hiinas, Jaapanis, Türgis ja mujal. Aja jooksul valmis hulk Madseni eri mudeleid, kuid enamikus olid need ehituselt väga lähedased, erinedes padrunitüübi ja mõne väiksema täiustuse poolest. Taani relv oli ületamatult paindlik kohandamisel erinevale laskemoonale ja vastavalt tellija soovile tehti Madseneid vist kõigile tuntud padrunitele kaliibriga 6,5–8 mm. Erinevalt mitmetest teistest relvadest ei olnud Madsen kapriisne ka pudelja kujuga ja ääriskestaga Inglise, Prantsuse ja Vene laskemoona suhtes. 20. sajandi algupoolel (1900–1950) toodeti maailmas kokku ligemale 9 miljonit kõikvõimalikku jalaväe, tanki-, lennuki- jm kuulipildujat kaliibriga 6,5–12,7 mm. Kergekuulipildujaist enimtoodetu oli Vene DP umbes 800 000 eksemplariga. Järgnesid USA „poolkerge” Browning M1919, BAR M1918, ZB 1926 koos Breniga, MG34 ja MG42, mida toodeti igaüht poole miljoni kanti ja vanemad Lewis, Chauchat ja Chatellerault (igat 200 000 ringis). Madsenite kogutoodang jäi kindlasti tunduvalt alla 100 000. Kuid selle kuulipilduja jälg relvaajaloos on hoopis suurem kui näitab tootmisarv. Keeruka ehitusega, paljude osadega ja kallile ning põhjalikku väljaõpet nõudvale relvale on antud vastupidiseid hinnanguid. Kuid tema levik ja mitmete põhjapanevate tehniliste lahenduste esmakasutus räägivad enda eest.  

Eesti Madsenid seisuga 1.09.1939
M1902 (vana Vene mudel) 13
M1920 Soomelt 608
M1920 politseil 4
M1916 592
M1925 386
M1925 Gamma 64
M1925 soomusautodel 8
M1937 kolmjalgalusega 1
Kokku 1676

Sarnased artiklid