Made in Japan
Tiit Kaljuste
04.03.2018

Möödunud sajandi kaheksakümnendad märkisid analoogtehnoloogia arengu tippu. Oma kõrghetke nautisid nii helikassett kui ka vinüül. Videotehnika alles ootas oma tulemist ja jõudis analoogformaadis oma kõrghetkedeni järgmisel kümnendil. Digitehnika oli veel lapsekingades. Juhtivaks tarbeelektroonika tootjaks kujunes tollal Jaapan. Miks? Sellele otsimegi vastust.

Teise maailmasõja järel oli riike, kes olid kaotajad, ja riike, kes olid võitjad. Oli riike, mille majandus oli kokku kukkunud, ja riike, kes jäid sõjast peaaegu puutumata. Majanduslikult olid eelisseisus need, kes olid nautinud rahulikku elu. Pärast sõda muutus ülemaailmseks majandusjõuks ja kvaliteediliidriks USA. Seevastu sõjas kannatanud Jaapani toodangul oli kehv maine, mistõttu eksport kannatas. See viis Jaapani majandustegelased uute lahenduste otsingutele. Jaapan otsustas keskenduda „totaalsele kvaliteedile“. Tarbeelektroonikas asuti usinalt kopeerima USA ja Lääne-Euroopa tooteid. Kusjuures tootearenduse käigus paranesid nende seadmete kvaliteet ja omadused.

Juba 1970ndate keskel ületas Jaapani toodete kvaliteet USA oma. 1980ndatel aastatel saavutas Jaapan koduelektroonikas ja autotööstuses maailmas liidripositsiooni. Majandusbuumi nautinud tarbijad olid nõus maksma toodete ja teenuste eest kõrgemat hinda. Rahvamajanduse kogutoodang elaniku kohta kasvas kümne aastaga (1980–1990) ligikaudu 2,5 korda.

USAs ei saadud esialgu arugi, milles seisnes probleem, et tarbija eelistab äkki Jaapani tooteid. Arvati, et Jaapanis suudeti efektiivsemalt ja odavamalt toota ja tootjad lepivad vähema vaheltkasuga, kuid süüdi oli hoopis kvaliteet! Arenenud riikide turu ujutasid kvaliteetsete toodetega üle sellised Jaapani elektroonikafirmad nagu Sharp, JVC, Panasonic, Sony, Akai, Pioneer, Hitachi, Sanyo, Aiwa, Toshiba ja paljud teised. Jaapani tehnikast sai moekaup. Vähetähtis polnud, nagu eespool öeldud, ka sõjast räsitud riikide elanikkonna elatustaseme järsk tõus. Loomulikult pakkusid Jaapani tehnikale konkurentsi mitmed Euroopa firmad, esmajoones Philips ja Grundig. Skandinaavias olid tegijateks näiteks Finlux ja Luxor.

Buumi lõpp
Jaapani majandusbuum kestis 1992. aastani, siis hakkasid riigi halvenevad demograafilised näitajad, eelkõige elanikkonna vananemine, mõju avaldama. Lisaks andsid buumile hoobi digiajastu pealetung, kaasaskantavate miniatuursete seadmete levik ja ülemaailmne majanduskriis. Jaapani tehnika müük vähenes ja tootmiskulude kokkuhoidmiseks viidi tootmine Jaapanist välja. Kõrvale astusid tunduvalt odavamad tootjamaad nagu Hiina, Korea ja Taiwan, kes tulid välja sarnaste odavate, kuid kvaliteedilt tunduvalt viletsamate koopiatega. Nii ei näe me enam 1990ndate elektroonikal sellist koostekvaliteeti nagu eelneval kümnendil.

Päris suur osa 1980ndate tipptegijaid on läinud tänaseks päevaks pankrotti või on oma brändi maha müünud teistele tegijatele. Näiteks Türgi firma Vestel toodab elektroonikat ülesostetud brändide nime all (Finlux, Luxor, Telefunken jt) või litsentsi alusel (Akai, Hitachi, Toshiba, JVC, Panasonic, Philips jt). Esile on tulnud sootuks uued tegijad nagu Samsung, LG ja Hisense.

Jaapanisse on kuuldavasti jäänud ainult kõrgklassi hifi-tehnika tootmine, odavamat koduelektroonikat toodetakse ammu odavamates maades. Kui väga otsida, võib ka praegu kaupluselettidelt leida Jaapanis valmistatud kaupu. Hind on kaks-kolm korda kõrgem kui Hiina päritolu toodetel, kuid kvaliteet on see-eest tagatud.

Kui kaua on liiga kaua?
Kõrgel kvaliteedil on ka üks varjukülg, mida turumajanduses ei saa eirata – väga kvaliteetsed tooted kestavad liiga kaua. Hea toode tuleb maha müüa ja ärgitada tarbijat aasta-paari pärast uuemat ja paremat mudelit ostma. Kui toode töötab laitmatult mitukümmend aastat, siis võivad tekkida uued probleemid. Ka Jaapani majandusime taandumisel võis üks põhjustest olla liiga hea kvaliteet.

Jaapani koduelektroonikat võib leida laitmatult töötamas ka 30–35 aastat hiljem. Tehnikaparandajate sõnul elektroonikakomponentide poole pealt probleeme peaaegu ei esine. Tehnikute silmad löövad särama kui avavad 1980ndate seadme korpuse – kõik on eeskujulikult organiseeritud, mitte nagu kümnend hiljem, kus juhtmed jooksevad pilla-palla ja kõik detailid on üritatud valmistada plastist.

Peamiseks mureks on olnud veorihmad, mis aastakümnetega lihtsalt ära lagunevad. Õnneks on paljudel juhtudel võimalik osta tagavarakomplekte. Samuti on aastakümneid vanadel seadmetel probleemiks funktsioonilülitid, ON/OFF-nupud ja helinupud, mis pika kasutuse peale üles ütlevad. Viimaste parandamine on juba keerukam, sest lüliteid-nuppe tagavaraosadena saada pole. Siin võib abiks olla mõni samast ajastust pärinev doonorseade.

Tänapäeva üha kiireneva elutempo juures on tarbeelektroonika oodatav eluiga muutunud üha lühemaks. Uuringute kohaselt on nutitelefoni elueaks arvestatud vaid 4,7 aastat, trenditeadlikud vahetavad telefone iga paari aasta tagant. Väga lühike on ka arvutite eluiga – 3 kuni 5 aastat. Digikaamera peaks kestma 6 ja telerid 7,4 aastat. Kodumasinad (mikrolaineahjud, pesumasinad, külmikud) peaksid vastu pidama 10–13 aastat. Sõiduautode tootjad on samuti otsinud kompromissi autode kestvuse ja mudelivahetuse vahel. Praegu loetakse optimaalseks ca 360 000 km või 200 000 miili läbisõitu varasema 100 000 miili asemel 1980ndatel aastatel.

Võrguühendusega seadmete puhul on viimasel ajal kerkinud esile murettekitav trend – tootjad üritavad vanade, kuid töökorras seadmete jõudlust tarkvaraliselt vähendada, et kliendid ostaksid uuemaid mudeleid. Esimesi ohumärke on märgatud nutitelefonide, arvutite ja elektriautode vallast.

SIIS JA PRAEGU
Uurime pisut lähemalt Jaapani koduelektroonikat – kui kättesaadav oli see keskmisele eestlasele ja mis on sellest tänaseks saanud.
Mida siis tollal hinnati? Esmajoones olid peamisteks näitajateks heli kvaliteet ja võimsus, funktsioonide paljusus ja nägus välimus. Funktsioonid olid seadme esipaneelil ja puldil dubleeritud. Seadme kaal ei olnud tähtis, pigem vastupidi. Kvaliteetne seade pidigi palju kaaluma.
Eestisse jõudis 1980ndatel aastatel erinevaid teid pidi Jaapani koduelektroonikast peamiselt kaasaskantav kassettmakk ehk „sang“. Muu tehnika oli sedavõrd kallis, et tavainimesel selle ostmiseks raha ei jätkunud. Mõned näited. Võttes keskmise eestlase palgaks 1980ndatel 150 rubla (miinus maksud), siis kassettmakk maksis mustal turul 1500–2000 rubla (ehk aastapalga), videomakk või fotokaamera 3000–4000 rubla (mitu aastapalka ehk pool auto hinda). Isegi jõukam pere ei suutnud osta rohkem kui ühe Jaapani seadme. Hankida sai selliseid seadmeid välisreisil olles, komisjonikauplusest, meremeeste kaudu või nn ärikatelt. Maksti rublades, mis vahetati valuutaks. Valuutaga hangeldamine oli tollal keelatud. Samas polnud ka NSV Liidus toodetud vähetöökindlad seadmed sugugi odavad. Näiteks hiliste 80ndate nõukogude boombox maksis ametlikult 600 rubla ja videomakk 1200 rubla ning saada polnud ikkagi.

Foto- ja kinokaamerad
Digiajastu tulek lõi foto- ja filmimaailma segamini. Tollaste tippkaamerate koht on täna vaid kollektsionääride riiulil. Ühena vähestest leiavad tänapäeval kasutust Minolta esimese põlvkonna AF-objektiivid, mis on täisfunktsionaalsed Sony digikaamerate ees. Alumiiniumist korpusega objektiivid ei jää kvaliteedilt ega töökindluselt alla parimatele tänapäevastele. Pildil olev objektiiv on teeninud loo autorit üle 30 aasta.

Digitaalsed käekellad
Kuigi esimese elektronkäekella loojaks oli USA firma Hamilton 1972. aastal, jõudis see massidesse just tänu Jaapani firmadele Seiko ja Casio. Auto hinnaga võrreldav kell muutus kümnendiga vaid 10 dollarit väärt olevaks vidinaks. 1980ndate kalkulaatorkelli toodetakse veel tänapäevalgi. Tundub, et käekell ei olegi päris surnud.

Vinüülimängijad
Vinüülimängijate tippaeg langes 1980ndate esimesse poolde. Vahetult enne digiheli saabumist ilmusid müügile tehniliselt kõige keerulisemad plaadimängijad. Tänapäeval on vinüül teinud pisikese uuestisünni ja mängijad on tagasi poelettidel. Tehniliste andmete poolest on need aga kaugel sellest, mida toodeti 35 aastat tagasi.
Fotol JVC programmeeritav vinüülimängija aastast 1983.

CD
CD formaati esitleti esmakordselt 1982. aastal. Esimesed mängijad olid suured ja kohmakad. Kui 1984. aastal tuli Sony välja väikese kaasaskantava Discmaniga, võitis see kohe noorte poolehoiu kuni iPodi ja MP3-mängija tulekuni. Statsionaarsete CD-seadmete kuldaeg langes 1990ndate esimesse poolde. Seevastu on kaasaegsed DVD- ja Blu-ray-mängijad CD mängimiseks üsnagi ebamugavad, nõudes teleriga ühendamist. Fotol multifunktsionaalne Sony CD-mängija aastast 1991.

Teler
Kui muu elektroonika pidas vastu, siis teleri eluiga oli piiratud kineskoobi elueaga. 1980ndatest pärit töötav teler on juba haruldus ja tasuks nimme üles korjata! Fotol Sharpi stiilne monitor-tüüpi teler aastast 1984.

Videomakk
Esimesed VHS-makid 1980ndate alguses olid tõelised monstrumid, mis kaalusid 10 kg, hiljem muutusid mitmeid kordi kergemaks. Eestis ilmusid videomakid eraisikute kasutusse 1980ndate keskpaiku, hind oli röögatu. Kvaliteedilt kesine formaat pidas visalt vastu kuni digitelevisiooni tulekuni. Viimane VHS-makk toodeti 2016, kuid kassette leidub Lääne suuremates elektroonikakaubamajades tänini. Vanade salvestiste vaatamiseks tasub hankida S-VHS mängija, mis annab kõvasti parema tulemuse kui tavaline VHS-makk. Parimateks peeti Panasonicu ja JVC mängijaid. Fotol Panasonicu VHS-makk aastast 1987.

Videokaamera
Kuni 1980ndate keskpaigani oli kaasaskantav videokaamera salvestajast eraldi. Esimese all-in-one seadmega tuli välja JVC 1985. aastal – mudel GR-C1, millele andis tublisti tuult tiibadesse kultuslikuks tõusnud film „Tagasi tulevikku“. Eestis oleks taoline riistapuu uuena maksnud maja hinna, seepärast ilmusid esimesed videokaamerad rahva käsutusse alles Laulva revolutsiooni paiku, kui kaamerate hinnad oluliselt langesid. Autori omanduses olev JVC GR-C7 on esimese mudeli edasiarendus 1986. aastast. Videokvaliteet õige pisut parem kui YouTube 240 resolutsioon.

Boombox
Lintmakkide aeg sai Läänes ümber 1980ndate aastate alguses. Omaette kategooriaks tõusid 1980ndatel kaasaskantavad kassettmakid ehk „sangad“ – inglise keeles boombox, USA mustade ja latiinode tänavakultuuris ghetto blaster, NSV Liidus magnetoola.
Boomboxidest sai moekaup ja iga vähegi endast lugupidav elektroonikafirma tuli välja oma mudeliseeriaga, isegi Skandinaaviamaad. Välimuselt olid sama ajastu „sangad“ suhteliselt sarnased, suuremad erinevused olid Euroopa ja USA turule suunatud toodetel. Euroopa mudelid eristusid lahtikäivate kõlaritega, USA-s valitsesid peamiselt nn Conioni-tüüpi (kõlarid allosas) seadmed. Boombox oli odavam alternatiiv hifi-tehnikale.
Ülemaailmselt tuntuim „sangade“ valmistaja oli Sharp. Raskeimad mudelid kaalusid 10 kg, rekordiomanik oli Sharp HK-9000 (15 kg). Boomboxi kõige võimsam müügiargument oli võimsus. Võimsaim seade oli ilmselt Sharp GX-88 Z aastast 1988, mille nominaalvõimsuseks märgiti 300 W PMPO.
Boomboxist on saanud kultus- ja kogumisobjekt. Fotol olev Conion C-100F oli mustanahaliste tänavakogukondade ikooniline ghetto blaster. Heas korras seadme eest küsitakse praegugi 1000 dollarit.

Sarnased artiklid