Made in Haapsalu
Glen Pilvre
01.07.2007

Ühel ilusal päeval helises telefon ning küsiti, et kas TM kõlaritest ei tahaks kirjutada. Täpsemalt siis isetehtud ja küllaltki unikaalse konstruktsiooniga kõlaritest. Mis seal ikka, kuulame kõigepealt ära, oli lihtne vastus. Kuulasime, ja nagu näha, kirjutasimegi.

Kus mujal saaks kõlareid paremini kuulata kui helistuudios – niisiis kutsusime Haapsalu mehed koos kõlaritega RockHouse’i stuudiosse Tallinnasse. “Testkõrvadena” olid abiks ka Elmar Liitmaa ning Johannes Lõhmus. Aga enne kui kuulama asume, vaatame helikaste väljast ja piilume sisse.
Tegu on ehituselt lairiba tüüpi ruuporkõlariga, see tähendab, et kogu kuuldavat sagedusvahemikku esitab üks valjuhääldi. Täpselt nii nagu vanemates raadiotes ning ka paljudes tänapäevastes stuudiomonitorides. Enamasti oleme harjunud nägema vähegi suuremates kõlarites mitut valjuhääldit vastavalt sagedusvahemikele (nn mitmeribalised kõlarid), kuid see näiliselt “õige” konstruktsioon jätab kahjuks oma jälje ka helipilti. Mitmeribalistes kõlarites on kasutusel filtrid ning kõlarite takistus ei pruugi olla stabiilne, see kõik võib tekitada summaarses helipildis faasinihkeid, mida kõrv tajub. Tegelikult peaks ideaalne kõlar esitama kogu spektri võimalikult väheste omapoolsete lisanditega, aga see pole praktikas üldse lihtne ülesanne. Siiski, tänu vähemalt teoreetiliselt lihtsale ehitusele, on just lairibakõlar selle eesmärgi jaoks sobivaim.
Väga suurt rolli helipildi lineaarsuses mängib ka kõlakasti anatoomia. “Haapsalud” koosnevad valjuhääldi taga olevast ülemisest kambrist, mille allosas on spiraalikujuline tunnel. Läbi selle tunneli liigub kambris tekkiv ülerõhk suure kiirusega alumisest avausest välja. Spiraal toimib sealjuures filtrina, sinna jäävad kinni nii kõrg- kui kesksagedused ning madalsagedus tekib alles ruumis, n-ö väljaspool kõlarit. See tähendab, et madalad helid on väga täpsed ja puhtad ning ei kumise. Eelkambri suurus pole samuti juhuslik, see on seotud nii kõlari resonants-sagedusega, läbimõõduga kui ka liikumisulatusega. Kõrgsagedusvaljuhääldid dubleerivad lihtsalt ülemist sagedusriba, mingeid filtreid seal kasutatud pole.
Lairibakõlarite tootjaid pole palju, enamik tuntumatest kõlarivalmistajatest kasutab kodukõlarites traditsioonilist mitmeribasüsteemi. Hinnad on eksklusiivsematel firmadel aga kohati päris kosmilised – näiteks Jamo valikus olevad lahtised lairibakõlarid maksavad ca 130 000 krooni!

Hääled sisse
Häält paberile panna pole eriti tulemuslik, aga proovime. Tegelikult tuleks enne teha veel väike kõrvalepõige teooriamaailma. Kõlar peab esitama heli võimalikult loomutruult… aga stopp! Kuidas me teame, milline on “loomutruu” heli? Iga muusikakonserv on ju kellegi poolt kusagil stuudios tehtud ning sealjuures on kasutatud lugematul hulgal seadmeid ja muidugi ka kõlareid (ja/või kõrvaklappe). Järelikult sõltub palju sellest, millised on olnud need algtingimused ning kuidas on lugu kõlanud tegijate arvates – aga seda ei tea me ju tegelikult kunagi.
Õnneks on ka helide maailmas siiski mõned pidepunktid. Hea helipilt on selline, milles kõik sagedused on kenasti tasakaalus. Kui kuulata lugu, milles keskmised sagedused on näiteks liiga tugevad, kõlaritega, mis taasesitavad keskriba nõrgemalt, siis tundub selline heli läbi nende kõlarite väga hea, sest lõpptulemus on ühtlasema karakteristikuga. Sama lugu kuulata läbi tõeliselt heade ja objektiivsete kõlarite on aga nigel, sest viga on hoopiski loo helipildis endas. Seega peaks enne järelduste tegemist teadma, kuidas materjal TEGELIKULT kõlab ning selleks võtsime appi legendaarsed stuudiomonitorid Yamaha NS-10M ning kõrvaklapid Sony MDR 7506. Muidugi, unikaalse kõlavärvi lisab helile absoluutselt iga kõlar, ka stuudiomonitor, aga objektiivsuse võti on siinjuures just viimati mainitud kõlarite/klappide kõlavärvi heas tundmises.
Kuulasime erinevat materjali, sealhulgas ka lugusid, mis sisaldasid helipildi praaki. Saab öelda, et “Haapsalud” sobiksid peaaegu stuudiomonitorideks. Kõlapilt on läbipaistev ja selge, kuid isegi “liiga ilus” – see tähendab, et silub mõnevõrra vigu, mida üks hea stuudiomonitor siiski teha ei tohiks. Kuid selleks ju “Haapsalu” ei pretendeerigi. Nii on tegu vaat et ideaalse kodukõlariga, mis võimalikku helipraaki vähendab, kuid jätab siiski alles väga täpse ja meeldiva taasesituse. Veidikene tugevamad tundusid olevat keskmised sagedused, vahemikus ca 700–1200 Hz, kuid sugugi mitte häirivalt. Oluline oli kuulaja asend kõlarite suhtes – parim bass tekkis suhteliselt lähedal kõlarite ees. Märkimisväärselt õhuline, hea ja avatud oli just kõrgemate keskmiste ala (ca 3–6 kHz), seal ei tekkinud mingit “määrdumist”, mida võib tihti kohata mitmeribaliste kõlarite juures. Muidugi, nagu kõlarite puhul ikka, mängib reaalsuses olulist rolli ruumi akustika ning loomulikult ka võimenduse kvaliteet.
Haapsalu kõlarites on leitud üllatavalt hea kompromiss kodukõlari meeldivuse ja stuudiomonitori täpsuse vahel, ohverdamata sealjuures helipiiskagi. Kõigi üksmeelne arvamus oli, et just sellised võiksidki olla ideaalsed kodukõlarid.
Mis muud, kui et soovime eestimaistele tegijatele tuult tiibadesse!

Kõlareid kuulasid:
Glen Pilvre – kelle igapäevatöö on lugude-plaatide mastering ja miksimine ning kel kogemust saundi alal üle kümne aasta. (www.mastering.ee)
Elmar Liitmaa – tuntud kitarrist-laulukirjutaja-produtsent ning RockHouse’i stuudio üks omanikke. (www.rockhouse.ee)
Johannes Lõhmus – mees, kel samuti aastatepikkune kogemus nii produtsendi kui miksijana. (www.jaylow.ee)

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid