Maailmalõppu ei tule(gi)
Ülo Vaher
08.09.2011

Kell tiksub halastamatult ja peagi on käes 21. detsember 2012. Kas siis saabubki paljuennustatud maailma lõpp või üleminek mingisse teisse seisundisse? Veendume üheskoos, et erinevatel väljapakutud stsenaariumidel puudub tõepõhi. Välja arvatud magnettorm, mis võib saabuda igal ajal. Kui tugev see on, seda me veel ei tea. Arvukad observatooriumid ja satelliidid jälgivad pingsalt Päikesel toimuvat ja küllap informeerivad meid õigel ajal.

Puhkenud on seninägematu maailmalõpu ennustamise ja kirjeldamise buum. Sellele on pühendatud lugematuid artikleid, raamatuid (ainuüksi Amazon. com’is võite neid leida üle tuhande), raadio- ja telesaateid ning veebilehti. Miks?
Maailmalõpu ennustusi on inimkonna ajaloo vältel aeg-ajalt ikka esinenud ning neil on enamasti olnud religioosne tagapõhi. Tänapäeva iseloomustab üleminek religioonipõhiselt maailmavaatelt teaduspõhisele. Seepärast püütaksegi lõpuennustusi üha enam justkui teadusega rüütada, kahjuks siiski vaid ebateadusega. Kuid peamine – tänapäeval valitseb inimeste mõttemaailma üle enneolematult võimas (sh elektrooniline) meedia koos selle kasvava kasuhimuga. Suuri kasumeid teenisid näiteks IT-firmad, „kõrvaldades” miljonitest arvutitest neid varitsenud „ohte” 2000. aasta saabumisel. Aastatuhande vahetus oli loonud üldise soodsa pinnase katastroofiteooriate levitamiseks. Juba 1981. aastal ilmus Ch. Berlitzi raamat „Doomsday: 1999 A. D.”, kus on erinevate katastroofide kirjeldused. Kui 1. jaanuaril siiski midagi ei juhtunud, muudeti saatuslikuks kuupäevaks 05.05.2000, mil pidanuks toimuma planeetide ohtlik joondumine Jupiteriga. Berlitzi raamatu mõjul tekkis 1990ndail isegi vastav liikumine „Earth Changes”.

Superstaarid maailmalõpu ennustajate hulgas
Praeguse maailmalõpu-buumi üheks peamiseks käivitajaks sai enneolematute efektidega katastroofe kirjeldav 200 miljonit dollarit maksnud J. Cusacki film „2012”, mille esilinastus toimus reedel 13. novembril 2009 ning jättis vaatajate teadvusse sügava jälje. Kuigi 2012. a lõputeooriaid on mitmeid ja erinevaid, on üks meeliköitvaim jällegi seotud kalendriga, seekord küll maiade antiikse ajaarvamissüsteemiga, mis põhineb 20kordsetel perioodidel, millest suurim on 144 000 päeva pikkune Baktun (360 x 20 x 20). Maiade ettekujutuste kohaselt loodi maailm 11. augustil 3114 e.m.a ning nende kalender (Baktun 13) lõpeb kuupäevaga 21.12.12, kuid maiade tekstides puudub siiski otsene vihje, et sellel kuupäeval saabuks ka aja ja maailma lõpp. Meeltesegaduse peamiseks tekitajaks sai 1987. a ilmunud ulmekirjaniku J. Argüellese raamat „The Mayan Factor: Path Beyond Technology”, milles ta räägib Galaktika keskmest lähtuvast nähtamatust ja tunnetamatust kiirtekimbust, mille teele satub Maa just sellel kuupäeval (esialgu rääkis ta küll 24. detsembrist) ja millest maiad olid justkui teadlikud.
Üheks levinumaks teooriaks on ka Maa kokkupõrge planeediga Nibiru, mida sageli kutsutakse ka Planet X. On vast liigne koolis astronoomia algeid õppinud inimestele meelde tuletada, et sellist planeeti ei eksisteeri, kuigi sellest hakkas juba 1976. aastal rääkima Z. Sitchin oma ulmejutustuses „The Twelth Planet”, milles kirjeldab antiikset sumerite ühiskonda, kes olevat olnud teadlik planeedist Nibiru, mis teeb tiiru ümber Päikese 3600 aastaga, ning sumerite kontaktidest tulnukatega Anunnaki tsivilisatsioonist. Tegelikult ei teatud Sumeris midagi Nibirust. Seda nime kohtab alles muistse Babüloonia astroloogias, kus Nibirut seostatakse hoopis jumaluse Mardukiga.
Selle teema võttis üles N. Lieder, kes lisas sellele vürtsi ja põnevust, tuues sisse juba Nibiru kokkupõrke Maaga (tema kasutab küll nime Planet X e Planeet 10) ja ühendas niiviisi jõud maailmalõpu kuulutamisel maia-kalendristidega. Ta lõi oma ideede propageerimiseks eraldi veebilehe ja jututoa Zetatalk, mille ümber on kogunenud fanaatilised fännklubi liikmed, keda kutsutakse ka PXPdeks (Planet X people) ja kes usuvad, et nende planeet tiirleb ümber senitundmatu tähe Zeta Reticuli. Selle asukad olevat valinud N. Liederi oma vahendajaks Maa elanikega, kellele nad saadavad hoiatuse lähenevast kokkupõrkest. See pidi küll toimuma juba 2003. a mais, kuid pärast seda sätiti see ümber 2012. a talvisele pööripäevale. Oma väidete kinnitamiseks kasutavad nad osavalt ära veebilehele saadetud ja seal üles riputatud ufoloogide „fotosid Planeedist X”. On püütud ära kasutada isegi 1983. taevalaotust skaneerinud infrapunase kosmoseteleskoobi IRAS fotosid kaugetest galaktikatest, kus esialgu ei tuvastatud kolme tagapool olevat objekti. Hiljem osutus üks täpike neil fotodel lihtsalt artefaktiks (udulaigukeseks), kuid PXPlased pidasid seda planeediks X ja arvavad, et NASA tahab seda rahva eest varjata. Pimedal usul on inimeste üle ikka veel suur jõud.

Tähelepanu taotlevad ka väiksemad „tegijad”
Siia kuuluvad näiteks ennustused planeetide joondumisest ühele sirgjoonele või Maa liikumisest läbi Galaktika tasapinna. Planeetide ja Päikese ning ka komeetide ja suuremate asteroidide liikumisteed on astronoomidele täpselt teada ja ette arvutatavad. Samuti on loodud omamoodi kosmosevalve Spaceguard Survey, mis jälgib maalähedast kosmost ja avastab õigeaegselt Maale lähenevaid ohtlikke objekte. Selle vaatluse tulemused on avalikustatud NASA programmi NEO (Near Earth Object) veebilehel. Planeetide joondumist ei toimu ei 21.12.12 ega lähikümnenditel ja peale selle – kui see ka toimuks, ei juhtuks Maal midagi eriskummalist. Mis puudutab aga Maa, Päikese ja Galaktika joondumist, siis see toimub igal aastal detsembri lõpus meile täiesti märkamatult.
Omamoodi naljakas on kartus, et Maa poolused pöörduvad ümber ja seetõttu Maa hakkab pöörlema vastupidises suunas. See segadus on tekkinud arvatavasti sellest, et on midagi kuuldud Maa magnetpooluste ümberpöördumisest, mis toimubki aeg-ajalt, keskmiselt 400 000aastaste vahemike järel, kuid ei ole üldse seotud Maa tiirlemispoolustega (vt TM, 8/2009, lk 58).

Teadusele apelleerivad ennustused
Käibele on läinud ka ekslik väide, nagu oleks NASA ennustanud 2012. aastal Maad tabavat hävitavat päikesepurset. Suuresti on selles arusaamatuses süüdi Fox News veebilehel ilmunud pealkiri „Powerful Solar Storm Could Shut Down U.S. for Month”. Artiklis tõlgendati meelevaldselt NASA tellimusel rahvusliku uurimisnõukogu NRC poolt läbi viidud analüüsi magnettormide võimalike mõjude kohta ja kirjeldati ka seni registreeritutest tugevaimat 1859. aasta magnettormi, mis viis rivist välja paljud telegraafid. Artiklile pandi lihtsalt kõmulisem ja segadust tekitav pealkiri, mistõttu leviski arvamus, nagu oleksid teadlased ennustanud selle kordumist ka 2012. aastal. Tegelikult näitab teaduslik analüüs, et sellise suure tugevusega magnettorm esineb keskmiselt vaid kord 500 aasta jooksul, mistõttu selle võimalikkus 2012. a on kaduvväike. Et hinnata magnettormide ohtu, tuleb süüvida neisse sügavamalt.

Kosmoseilm ja selle looja
Nagu tuuled-tormid atmosfääris kuuluvad ilmanähtuste hulka, nii kuuluvad päikese- ja magnettormid koostisosana kosmoseilma, mis kujundab keskkonna seisundit kogu Päikesesüsteemis ning mille peamiseks käivitajaks on Päike. Päike on oma olemuselt maakerast miljon korda suurem tohutu kuum plasmaline vesinikukera, mille keskel asub ülivõimas termotuumarektor, mis „keedab” vesinikku heeliumiks ja toodab tohutul hulgal energiat, mis tõuseb pinnale ja eraldub sealt maailmaruumi nii elektromagnetkiirguse kui ka elektriliselt laetud osakeste, elektronidest ja prootonitest koosneva päikesetuulena. Päike on nagu pidevalt keev ja podisev katel, kus hiiglaslikud kuumad vood tõusevad konvektsiooni tulemusel pinnale ja pärast soojuse ära andmist langevad taas sisemusse. Kuna nii päikeseplasma kui elektriliselt laetud osakeste iga liikumine tekitab elektromagnetilise induktsiooni seaduse põhjal alati mingi magnetvälja, siis on Päikese tugev magnetväli pidevalt muutuv ja keerulise struktuuriga. Olulist rolli mängib siinjuures ka Päikese erinevate osade pöörlemine erineva kiirusega – näiteks on ekvaatoril periood 25 päeva ja pooluste lähedal 30 päeva. Seetõttu magnetvälja jõujooned keeratakse krussi ning surutakse kokku, mille tulemusena nad pressivad end Päikese pinnast välja, tekitades seal jahedamaid kohti, mida me näeme päikeseplekkidena ehk -laikudena ja ka kaarja kujuga kroonisilmuste e protuberantsidena. Päikese magnetvälja üks olulisemaid omadusi on see, et ta veab paratamatult endaga kaasa ka Päikese osakesi (päikesetuult) – peamiselt elektrone ja prootoneid, mis liiguvad tavaliselt piki jõujooni nende ümber spiraalselt keereldes. Magnetväljad võivad koguda endasse tohutuid energiahulki, mille tulemusena neis pinge aina kasvab ja kui see jõuab lõpuks teatud kriitilise piirini, toimub omapärane lahendus, mida nimetatakse ka magnetvälja restruktureerimiseks ja jõujoonte ümberühinemiseks (reconnection). Võiksime seda võrrelda näiteks äikesepilvedesse kogunevas elektriväljas toimuva lahenduse e välguga. Magnetvälja restruktureerimise korral antakse kogunenud energia üle selles viibivatele elektronidele ja positronidele, mis saavad erakordselt suure kiiruse, mistõttu on nad suutelised sarnaselt radioaktiivsete ainete kiirgusega ioniseerima näiteks atmosfääri ja inimkehasse sattudes tekitama surmavat kiiritustõbe.

Päike – tujukas ja šokeerivalt käituv superstaar
Kõik Päikesesüsteemi asukad peavad arvestama sellega, et kuigi ta jagab heldelt kõigile teistele vajalikku energiat – soojust ja valgust –, on ta ka väga tujukas, eriti siis, kui tal on „päevad”, täpsemini „aastad”, mis korduvad keskmiselt iga 11 aasta järel. Siis ilmuvad ta pinnale „viha”plekid ja ta saadab ümbritsevasse planeetidevahelisse ruumi sagedamini ja üha suuremaid vihapurskeid peamiselt loidete ja krooni massi pursete CME (Coronal Mass Ejection) näol, mis sageli võivad toimuda ka üheskoos. Populaarteaduslikus kirjanduses nimetatakse neid ka päikesetormideks. Päikesefüüsika seisukohalt on plekid oma olemuselt magnetvälja tugevamad/tihedamad kohad ja seetõttu ümbritsevast fotosfäärist umbes 1500 kraadi jahedamad ning näivad seetõttu nähtavas spektris tumedamatena. Päikese pöörlemise ja mööda meridiaane toimuva konvektsiooni tulemusena tekib Päikesel keerulise struktuuriga ja tsükliliselt muutuv magnetväli, mis iga 11 aasta järel tekitab jõuliste pursete ägenemise. Loidete puhul transformeerub Päikese krooni tunginud magnetvälja energia minutite või kümnete vältel peamiselt erineva lainepikkusega elektromagnetlaineteks, alates raadiolainetest ja lõpetades gammakiirtega, kusjuures maksimum kuulub röntgenkiirtele. Lisaks kiirgustele kiirendatakse kroonis leiduvad elektronid ja prootonid kuni valguse kiirusele lähedaste kiirusteni. Nii loidete tugevus kui ka toimumissagedus võivad tugevasti varieeruda. Tugevuse järgi jaotatakse loited klassidesse A, B, C, M ja X, kusjuures iga klass on eelmisest 10 korda tugevam. Seega on X klassi loited 10 000 korda tugevamad kui A klassi loited, mille energia võib olla 6 x 1025 džauli. Seniste uurimuste põhjal toimus ajaloo tugevaim loide 1. septembril 1859 (tuntud ka tema kirjeldaja nime järgi Carringtoni sündmusena), mis viis rivist välja paljud tolleaegsed algelised telegraafiliinid. Uuema aja tugevaimad loited leidsid aset 4. novembril 2003 (X45) ja käesoleval aastal 17. veebruaril (X2). Krooni massi pursete puhul võib Päike ümbritsevasse heliosfääri paisata umbes miljard tonni kaaluvaid plasmapomme/pilvi, mis liiguvad keskmiselt kiirusega 489 km/s, kuid see võib küündida ka 3200 km/s. See plasmapomm (pilv) on väga turbulentne ja veab endaga kaasa ka magnetvälja. Päikese aktiivsuse aastatel toimub purskeid sagedamini (3–5 korda päevas), nn passiivsuse perioodil aga harvemini (kord 5–7 päeva jooksul).

Maa kaitsevõime Päikese vihapursete vastu – selle tugevad ja nõrgad küljed
Päike ei pea muidugi oma vihavaenlaseks just nimelt Maad, vaid ta lihtsalt tulistab oma lõbuks loiteid ja plasmapomme nagu lapsed uusaastaööl rakette igas suunas ning mõni võib sattuda ka Maa lähedale, kuid mis siis juhtub? Tavaliselt mitte midagi erilist, näeme vaid meeliköitvaid virmalisi, sest enamikul juhtudel kaitseb meid Päikese rünnakunoolte eest magnetkilp – Maad ümbritsev magnetosfäär, mis kallutab ründavad elektronid ja prootonid kõrvale maailmaruumi. Ohtu võivad sattuda küll astronaudid, kes lendavad Kuule või Marsile. Aga üksikutel erandlikel juhtudel, kui ründavaid kiireid elektrilisi osakesi saatev magnetväli on lõunasuunaline, s.o Maa magnetkilbi välja suunaga vastupidine (mis teatavasti on põhjasuunaline), muutub nende vastastikuse koosmõju tõttu Maa magnetkilp nõrgemaks, õhemaks ning osa vaenlasest pääseb ionosfääri ja atmosfääri ning lisaks ilusale virmaliste vaatemängule tekitab ka magnetvälja muutusi ning sellega seotud nähtusi, mille üldnimi on (geo)magnettorm. Paljusid viib eksitusse selle sõna teine osa – „torm”, mis justkui seostub magnetvälja tohutu tugevnemisega, kuigi tegelikult leiab aset hoopis selle nõrgenemine ning sedagi enamasti alla 1% (!), mida inimesed ei tunneta.

Magnettormidega seotud ohud ja kahjud
Need on seotud hoopis kaasaegse tehnilise keskkonnaga, mis põhineb elektril ja elektroonikal, sest Päikeselt saabuvate kiirguste ja magnetväljade toimel indutseeritakse ionosfääris ja ekvaatori kohal ning ka maakoores elektrivoole ja magnetvälju, need aga omakorda sekundaarseid elektrivälju. Karmiks õppetunniks kujunes 13. märts 1989, mil geomagnetiliselt indutseeritud elektrivool ühendas Quebecis (Kanada) elektri ülekandevõrgu trafode maandusjuhtmed ning põletas läbi võrgu kaitseseadmed, mistõttu umbes 6 miljonit elanikku jäi 9 tunniks vooluta. Tänapäeval on raske leida seadet, mis ei vaja elektrit. Me ei räägi elektrilisest hambaharjast või föönist ja külmkapist, vaid transpordist, sidest (telefon, raadio, televisioon), internetist, pangandusest jne. Suurte elektrikatkestuste puhul muutub ka avariide endi likvideerimine ülimalt keerukaks. Magnettormide puhul muutuvad ionosfääri füüsikalised omadused, mistõttu saab häiritud ka lühilaineline raadioside, mis on veel laialdaselt kasutusel transpordi juhtimissüsteemides, samuti horisondi taha nägevate radarite töö. Peale elektri on tänapäevane tehnika tihedalt seotud arvukate satelliitide tööga, mis võib kahjustuda, sest magnettormide korral neeldub atmosfääri ülakihtides ja ionosfääris lisaenergiat, mistõttu atmosfäär soojeneb ning selle tihedamad kihid tõusevad kõrgemale. Tihedam atmosfäär tähendab satelliitide liikumisele tugevamat takistust ning need laskuvad oma orbiidilt madalamale. Eriti tundlikud on selles suhtes GPS-süsteemide satelliidid, millelt saabuvatesse signaalidesse tekivad vead. GPS-seadmetel põhinevad tänapäeval isegi geoloogilised uurimistööd, uute nafta-, gaasi- ja mineraalide leiukohtade avastamine, igapäevastest toimingutest rääkimata.

Päikese(magnet)tormide ennustamine ja nendest teavitamine
Nagu kõigi inimkonna jaoks potentsiaalselt ohtlike loodusnähtuste puhul (olgu selleks orkaanid, üleujutused, maavärinad ja tsunamid), nii on ka magnettormide puhul hakatud paljudes riikides välja töötama meetmeid kaasnevate ohtude ennetamiseks ja minimeerimiseks. USAs on selleks näiteks kosmoseilmaprogramm (Space Weather Program), mis hõlmab paljusid ametkondi ja asutusi. See on analoogne maapealse meteoroloogiateenistusega, mille heaks töötavad arvukad maapealsed observatooriumid, mis mõõdavad magnetvälju ja Päikeselt saabuvaid erinevaid kiirgusi ning raadiolaineid lainepikkusel 10,7 m, ning terve satelliitidepere arvuka tänapäevase aparatuuriga, mille abil hoitakse hoolega silma peal igal Päikesel toimuval protsessil ja muutusel. Sellekohased andmed edastatakse kohe Maale ning olulisem info, sealhulgas ka kosmoseilma mudelid ja arvutiprogrammide abil koostatud prognoosid lähiajaks tehakse kõigile kättesaadavaks interneti vahendusel. USAs tegeleb sellega näiteks ookeani- ja atmosfääriameti NOAA kosmoseilma prognoosimiskeskus (vt http://www.swpc.noaa.gov/). Päikesepursete mõjujõul kulub Maani jõudmiseks aega tavaliselt mitu ööpäeva. Selle aja jooksul on võimalik tarvitusele võtta vajalikud meetmed ning viia seadmete ja süsteemide töö ohutumasse režiimi. Moodsa tehnika muutmisel kindlamaks ka magnettormide tingimustes on ära tehtud üsna tõsine töö ning see jätkub pidevalt. Nii ei ole põhjust karta ka järgmist Päikese aktiivsuse maksimumi, mis prognooside kohaselt saabub alles 2013. aasta mais.
Maailmalõpp küll tuleb, kuid alles mitme miljardi aasta pärast – üha paisuv Päike kõrvetab algul Maa ära ja hiljem neelab endasse. Aga sinna on veel aega…

Sarnased artiklid