Maailmalõpp tulekul – esiotsa õnneks paberil
Mati Õun
10.12.2008

Nooremad inimesed ehk ei teagi, kui lähedal oli maailm tuumahävingule kuuekümnendate aastate Kuuba kriisi ajal. Ning ka praegu on maailmas stardivalmis raketid, mille lõhkepead on võimelised hävitama elu kogu meie planeedil.
Tuntud sõjaajaloolaselt Mati Õunalt on Tehnikamaailma väljaandel ilmumas paarisaja illustratsiooniga raamat „Maailmalõpu relvad”, mis tutvustab lugejale apokalüptilist relvastust lähemalt. See on eesti keeles üldse esimene raamat, kus meid maailmalõpuga ähvardanud ballistilised tuumaraketid ning raketikandjad allveelaevad tüüphaaval üle vaadatud. Allpool esitab autor ise ilmuvat raamatut tutvustava kokkuvõtte.

Pea kogu eelmise sajandi teise poole rippus maailma kohal tuuma- ja raketisõja oht. Kandev roll selles maailmalõpu heitluses oli planeeritud ballistilistele tuumarakettidele, millistega tollased üliriigid – Nõukogude Liit ja USA – kavatsesid hävitada vastaspoole ning selle liitlased; sisuliselt aga vallapäästetava radiatsiooni ja järgneva tuumatalve kaudu inimelu kogu planeedil Maa. Meie kõigi õnneks on suure tuumasõja oht peaaegu lõppenud, kuigi viimaste aegade arengud Venemaal näitavad, et sealse riigitüüri juurde kipuvad jälle ammuste aegade tagaigatsejad.
Ida–lääne suure vastasseisu lõpust möödunud 20 aastaga on avalikku käibesse jõudnud hulk informatsiooni ka külma sõja aegsetest strateegilistest ballistilistest tuumarakettidest, milliste tehnilised põhiandmed olid läänemaailmas avalikud algusest peale, meid okupeerinud idaimpeeriumis aga kindlalt seitsme või isegi kümne luku taga.
Uue Venemaa sõjaajaloolaste andmeil katsetati sellist relva esmakordselt maailmas 2. veebruaril 1956. Sel kenal talvepäeval lasti Stalingradist (praegu Volgograd) sadakond kilomeetrit ida pool olevalt Kapustin Jari polügoonilt päikesetõusu suunas välja rakett R-5M. See lendas üle Volgamaa ja Kasahstani steppide 1200 km ning selle 80kilotonnise võimsusega lõhkepea lõi oma tuumaseene taevasse Araali mere kirdenurga lähedases kõrbes, Aralski ja Aralsulfati linnade lähistel. Juba samal aastal jõudis 24 sellist raketti Nõukogude armee nn inseneribrigaadide relvastusse, 1957. järgnes veel teist nii palju.
USAs hakkasid suure lennukaugusega ballistilised tuumaraketid relvastusse ilmuma 1958. aastast, mil Air Force raketieskadrillide käsutusse jõudsid antiikjumalate nimesid kandvad Thor ja Jupiter. Esimesel oli lennukaugust 2540 km ja teisel napilt alla 3000 km. Hulk aastaid hiljem, kui USA ja N. Liit pidasid läbirääkimisi strateegiliste relvade piiramise üle, lepiti termineina kokku, et lennukaugusega 800–2400 km on keskmaaraketid (Medium Range Ballistic Missile), lennukaugusega 2400–6400 km kaugmaaraketid (Intermediate Range Ballistic Missile) ja lennukaugusega üle 6400 km mandritevahelised ehk kontinentidevahelised raketid (Intercontinental Ballistic Missile).
Esimesed mandritevahelised ballistilised seeriaraketid Atlas D ilmusid USA õhujõudude relvastusse alates 1959. aasta lõpust. Lennukauguseks oli Atlastel 14 480 km ja selle vahemaa läbilendamisel oli nende 4megatonnise trotüülekvivalendiga lõhkepeade kõrvalekalle sihtpunktist vaid kuni 600 m. Olgu võrdluseks öeldud, et 1960. aastal lahinguküpseks saanud esimese nõukogude mandritevahelise raketi R-7 lennukaugus oli 8000 km ja lõhkepea kõrvalekalle selle vahemaa läbilennul kuni 10 km. Kusjuures Atlas D kaalus kütuse ja hapendajaga tangitult 118 t ja hoopis kehvemate näitajatega nõukogude analoog R-7 üle kahe korra rohkem – 283 t. Arvan, et need näitajad peegeldavad vabade inimeste ja orjade töö efektiivsust.
Aastast 1960 ilmusid tuumalõhkepeadega ballistilised kaugelaskeraketid ka allveelaevadele. Selle aasta 15. novembrist läks esimesele patrullretkele ameeriklaste aatomiallveelaev George Washington, mille šahtides oli 16 raketti Polaris A-1, igaüks lennukaugusega 2220 km.
Järgnenud aastakümneil ilmus uusi kaugelaskerakette ja raketiallveelaevu N. Liidu ja USA relvastusse juba hulgakaupa, nagu seeni pärast varasügisest vihma.
N. Liidus oli juba 1958. aastal masstootmisse läinud 2000 km lennukaugusega keskmaarakett R-12, mida ehitati ühtekokku 2300 eksemplari. Neist 36 jõudsid ka Eestisse ja paiknesid neljakaupa üheksas raketibaasis. Järgnenud 4500 km lennukaugusega kaugmaarakette R-14 pandi N. Liidu lääne- ja lõunapiiri lähistel šahtidesse sadakond; need kõlbasid juba kaugemategi Lääne-Euroopa ja Lõuna-Hiina soppide mahapõletamiseks.
Lisaks üliraskele, kuid ülimalt ebatäpsele mandritevahelisele raketile R-7 hakkas 1962. aastast vastasutatud nõukogude strateegilise raketiväe relvastusse tulema sama ebatäpseid, kuid poole kergemaid mandritevahelisi rakette R-16. Ühtekokku pandi neid 10 kilomeetriga möödalahmijaid positsioonidele 190 raketti.
Aastail 1964–1966 jõudsid N. Liidus relvastusse juba kaks korda täpsemad mandritevahelised raketid R-9A, R-36 ja UR-100. Neid rakette peideti ühtekokku 1341 šahti ja suur nõukogudemaa hakkas üha enam meenutama augulist juustu.
Aastast 1976 hakkas N. Liidu strateegilistesse raketivägedesse ilmuma 5000 km lennukaugusega liikurrakette Pioner, mis sõitsid ringi kogukatel 6teljelistel ratasveokitel. Viis aastat hiljem oli neid imemasinaid metsateedel ringi vuramas juba 216. Otse enne N. Liidu kokkukukkumist, aastail 1986 ja 1988, tulid relvastusse 7teljelistel hiigelmaasturitel ringi sõitvad mandritevahelised raketid Topol ja raudteevaguneis ringi veetavad mandritevahelised raketid RT-23. Väiksemais seeriais lasti N. Liidu arvukais sõjatehastes välja seninimetamatagi mandritevahelisi rakette ja siinkirjutaja arvestuste kohaselt oli aastaks 1990 „rahuarmastaval nõukogudemaal” relvastusse jõudnud (osalt muidugi selleks ajaks juba maha kantuina) 6600–6800 keskmaa-, kaugmaa- ja mandritevahelist ballistilist tuumaraketti. Samaks aastaks oli N. Liidu Põhjalaevastikku ja Vaikse ookeani laevastikku jõudnud 118 raketiallveelaeva 1259 raketiga; neistki olid esimesed mudelid (ehk nagu N Liidus öeldi – projektid) selleks ajaks juba vanarauaks saanud.

Jänkid hindasid kvaliteeti
USAs kuhjati tuumalõhkepeadega kaugelaskerakette ja raketiallveelaevu tunduvalt vähem, kuna seal tuldi juba 1966. aasta paiku sügavmõttelisele järeldusele, et vastasolevat sotsleeri ei ole mõtet mitmekordselt maha põletada, aitab ühestki korrast.
Eelnimetatud mandritevahelist raketti Atlas D ja selle järgnevaid mudeleid E ning F pandi lahinguvalvesse ühtekokku 129. Aastail 1962–63 relvastusse tulnud mandritevahelisi rakette Titan 1 ja Titan II ehitati juba ligi 300. USA strateegilise tuumajõu pealöögirusikaks aga said 1962. aastast relvastusse jõudma hakanud tahkekütusega mandritevahelised raketid Minuteman, mille nelja modifikatsiooni pandi maa-alustesse šahtidesse tuumasõda ootama ühtekokku 1850.
Viimased külma sõja aegsed USA strateegilised ballistilised raketid olid 1983 relvastusse ilmunud mobiilne keskmaarakett Pershing II ja 1986. aastast šahtidesse paigaldatud 10 lõhkepeaga Peacekeeper. Siinkirjutaja arvestuse kohaselt jõudis USAs kuni 1990. aastani relvastusse ühtekokku 2592 kaugelaskeraketti lennukaugusega 1770 (Pershing II) kuni 20 917 km (Titan II).
Ballistiliste rakettidega relvastatud aatomiallveelaevu ehitati USAs 1990. aastaks 52; neil paiknes ühtekokku 920 raketti.

Teised tegijad
Võrreldes N. Liidu ja USA „tuumarikkusega” jäi teiste riikide panus ballistiliste kaugelaskerakettide kuhjamisse tagasihoidlikuks. Külma sõja lõpuaegadeks oli Hiina relvastuses sadakond maismaal paiknevat ja 12 allveelaeva Xia šahtides olevat raketti. Prantsusmaal oli 18 kaugmaaraketti maismaašahtides ja 64 kaugmaaraketti neljal tuumaallveelaeval; Inglismaal vaid 64 kaugmaaraketti samuti neljal tuumaallveelaeval. Aastast 1990 sai tuumaraketiriigiks ka Iisrael, kui seal võeti relvastusse 1500 km lennukaugusega rakett Jericho 2.

Õhk on puhtam?
N. Liidu kokkuvarisemisest möödunud 17 aastaga on strateegiliste tuumarakettide arvukus maailmas tunduvalt vähenenud. USA on lubanud 2020. aastani hoida relvastuses vaid 500 kerget (kaal 35 t) mandritevahelist raketti Minuteman III. Venemaal on 7- ja 8teljelistel liikurseadmetel ning šahtides ühtekokku vast 750 mandritevahelist raketti Topol, Topol-M, R-36 ja UR-100. Need venelaste maailmalõpurelvad kaaluvad 45–211 t (punavene asjad kippusid sama tulemuse saavutamiseks ikka raskekaalulisemad olema ja sama traditsiooni jätkatakse ka uuel Venemaal).
Ballistiliste rakettidega relvastatud allveelaevu on USA laevastikul tänapäeval käigus 14. Kõik nad on tüübist Ohio ja igaühel neist on 24 raketti; ühtekokku siis 336 nn linnadehävitajat. Kosmosevaatlused näitavad, et tänapäevasel Venemaal on käigus veel vaid kümmekond ballistiliste rakettidega allveelaeva; neist 3 on tüübist Akula, millel igaühel on 20 raketti, seitse aga tüüpidest projekt 667 BDR ja BDRM, mis mahutavad à 16 raketti. Seega on Vene aatomiallveelaevadel ühtekokku vast 172 ballistilist tuumaraketti. Tänapäeval kannavad ka ballistiliste rakettidega allveelaevad mandritevahelisi rakette; Venemaal on nendeks raketid R-29 RM ja R-39 lennukaugusega 8300 km, USAs raketid Trident II lennukaugusega 12 000 km.
Seoses pingelõdvendusega maailmas likvideeriti Prantsusmaal maismaal baseerunud kaugmaaraketid ja tänapäeval moodustavad selle riigi tuumalöögijõu vaid neljal Le Triomphant tüüpi allveelaeval paiknevad 64 kaugelaskeraketti M 5 lennukaugusega 8000 km. Samaväärne tuumajõud on ka Suurbritannial, mille 64 raketti Trident II on peidetud nelja Vanguard-tüüpi allveelaeva šahtidesse.
Meie sõbra suure Hiinamaa raketiväel dierpaobinil on tänapäeval erinevail hinnanguil 70–100 mandritevahelist raketti Dunfõn-4, Dunfõn-5 ja Dunfõn-31 lennukaugusega 7000–13 000 km, aga ka 20–100 keskmaaraketti Dunfõn-21 lennukaugusega 1700 km. Raketikandjaid tuumaallveelaevu on Hiinal jätkuvalt üksainus – „Xia” –, kuid see on saanud esialgsete 1700kilomeetrise lennukaugusega rakettide Ju-Lang-1 asemele oma šahtidesse 8000kilomeetrise lennukaugusega raketid Ju-Lang-2.
Hüppe oma tuumarelvastuse paisutamisel on teinud Iisrael. Sealsete tuumalõhkepeadega keskmaarakettide Jericho 2 arvu hinnatakse tänapäeval sajale. Oma piiratud võimalustega tuumaväed on ka Indial ja Pakistanil.

Sarnased artiklid