Maailma vanim spordivõistlus – America’s Cup
Kalev Vapper
01.07.2007

156 aastat purjetamisajalugu teeb sellest, vahel ka Vanaks Kannuks kutsutud karikast, mille võitmise nimel võistlus käib, vanima ja ihaldatuima sporditrofee maailmas. Vahest tuleb üllatusena, et tegu on ka maailma ühe menukaima spordisündmusega, mille vastu huvi tundvate inimeste arv ulatub sadadesse miljonitesse, jäädes asjatundjate hinnangul üksnes veidi alla olümpiamängudele ja jalgpalli MM-võistlustele. America’s Cupil konkureerivate sündikaatide kulutused jahtidele-purjedele, varustusele ja meeskonnale ulatuvad Eesti rahas kenasti üle miljardi krooni.

Lugu sai alguse 1851. aastal Inglismaal, kus puhkuse- ja purjetamislinnana tuntud Cowesi vetes toimunud purjeregatil võitis Ameerika kuunar America kõiki inglaste parimaid purjelaevu ja sai auhinnaks The Royal Yacht Squadron Cupi ning 100 gini auhinnaraha. Kroonikud teavad pajatada, et kui America ületas 15 osaleja seast finišiliini esimesena, olevat oma kuninglikult jahtlaevalt võistlusi jälginud kuninganna Victoria küsinud lipuohvitserilt, kes tuli teiseks. Vastuseks kuulis ta sõnu, mis nüüd juba enam kui poolteistsada aastat iseloomustavad selle võistluse vaimu: “Teie Majesteet, kedagi teist ei ole.”
Algul olevat võidukad ameeriklased plaaninud auhinnaks saadud 132untsise (4,1 kg) hõbekarika sulatada, et valmistada sellest võitnud aluse meeskonnaliikmetele medalid. Õnneks otsustati karikas 1857. aastal siiski loovutada New Yorgi Jahtklubile. Auhind nimetati võiduka jahi järgi America’s Cupiks ning kruviti poltidega jahtklubi vitriini, kus ta püsis väärikalt ja puutumatult järgmised 132 aastat.

Suured ja ilusad
19. sajandil võisteldi karikale üle kümne korra. Kõigi aegade suurimaks karikat kaitsnud ühemastiliseks jahiks oli 1903. aastal inglasest teeparuni Sir Thomas Liptoni Shamrock III vastu võistelnud 44meetrine Reliance, mille tegelik kogupikkus pukspriidist üle ahtri ulatuva grootpoomi soodinurgani oli koguni 66 meetrit. Aluse purjepindala oli 1500 ruutmeetrit ja meeskonda kuulus 53 meest. Reliance võitis tookord puhtalt tulemusega 3 : 0.
1930. aastal seilati esmakordselt ühtsete klassireeglite järgi ehitatud J-klassi alustel. Sir Thomas Lipton võttis viimast korda ette katse karikas Inglismaale tuua, aga kaotas seekord Harold Vanderbilti Enterprise’ile, mis esmakordselt kasutas ülikerget alumiiniummasti.
Pärast Liptoni surma sai väljakutsujana tema mantlipärijaks tuntud lennukimagnaat Sir T.O.M. Sopwith, kelle ehitatud hävituslennukeist on kuulsaimad Sopwith Camel Esimese maailmasõja päevilt ja Hawker Hurricane Teisest maailmasõjast. Just Sopwith oli inglastest kõige lähemal karika tagasivõitmisele, kui ta 1934. aastal võidutses oma Endevouriga kahes esimeses võistlussõidus. Võidulootused kustutas aga Endevouri protesti hülgamine neljandas sõidus, kus karikat kaitsev ameeriklaste alus inglaste meelest stardireeglite vastu eksis. Ameeriklastest koosnev võistluste kohtunikekogu otsustas nimelt, et inglased näitasid protestilippu valesti ning ameeriklaste sõiduvõit jäi kehtima.
1937. aastal võisteldi viimast korda võimsatel J-klassi jahtidel ja Sopwith kaotas seekord kindlalt ameeriklaste Rangerile, mille konstruktorite hulka kuulus ka noor ja andekas Olin Stephens. Esmakordselt katsetati jahimudeleid spetsiaalses basseinis ja sellise teadusliku lähenemise tulemuseks oligi kõigi aegade kiireim J-klassi alus.

132-aastane võidurida katkeb
Pärast Teist maailmasõda võisteldi juba senistest oluliselt väiksematel 12meetristel jahtidel. Ameeriklased võidutsesid Newporti vetes inglaste vastu 1958. aastal ja olid võidukad ka 70ndatel. Üheks edu aluseks oli vaieldamatult eelnev kodune konkurents, mis selgitas karikat kaitsvate jahtide-meeskondade seast parima. Väljakutsujate seas läks esmakordselt pingeliseks alles 1977. aastal, mil lisaks kahele Austraalia sündikaadile lisandusid parun Bich Prantsusmaalt ja Pelle Petterson Rootsist. Pettersoni Sverige jäi väljakutsujate finaalis aga alla autraallase Alan Bondi Australiale.
Oluline on karika ajaloos aasta 1980, mil esmakordselt võidutses “Mr America’s Cup” ehk Dennis Conner, kes muutis ka senist karika kaitsmise traditsiooni, tehes oma kahe jahiga 300 treeningpäeva purjede all ning jõudes seeläbi meisterlikkuseni, mis ei jätnud väljakutsujale vähimatki võidulootust.
1983. aastal konstrueeris Ben Lexcen Alan Bondi sündikaadile 12meetrise jahi Austalia II. Jahi veealust osa varjati kiivalt kõrvaliste pilkude eest ja sellest ajast saadik on sellest saanud omalaadne traditsioon.
Esmakordselt sai siis teoks väljakutsujate ametlik katsevõistlus, ehk Louis Vuitton Cup. Kindlaks võitjaks tuli seitsme väljakutsuja seast Alan Bondi meeskond, võites 54 võistlussõidust koguni 48. Karikat kaitsev Dennis Conneri meeskond oli taas kord võidule väga lähedal, olles sõitudega 3 : 1 ees ning juhtides ka otsustavas sõidus enne kaht viimast märgivahet. Otsustavaks said siiski Australia II paremad kiiruslikud omadused. Kui jaht pärast ajaloolist karikavõitu ja 132aastase võiduseeria purustamist kaldale tõsteti ning tema vee-alune osa kõigile nähtavaks sai, ilmnes oluline konkurentsieelis – tavapärasest teistsuguse konstruktsiooniga lisatiibadega kiil.
Neli aastat hiljem tegi Dennis Conner aga taas ajalugu, olles esimene, kes suutis kaotatud karika taas tagasi võita. Teoks sai see Austraalias Fremantle’s, kus tema roolitud Stars&Stripes võitis kõiki väljakutsujaid ning alistas tulemusega 4 : 0 ka karikakaitsjaid austraallasi. Seekord rändas America’s Cup aga mitte New Yorki, vaid San Diego jahtklubi karikakappi.
Järgnes karika ajaloo häbiväärseim episood, kus uus-meremaalasest pankur Michael Fay kutsus jänkid välja ülisuurel K-klassi jahil, Dennis Conner aga kaitses edukalt karikat katamaraanil. Tulemuseks olid rohked vaidlused ja kohtuskäik, mis jättis karika lõpuks ikkagi San Diegosse, ehkki vahepeal oli see kohtu otsusega kuulutatud juba austraallaste omaks. Pärast selliseid skandaale otsustati reformida regati reeglistikku ja nii sündis tänapäevane America’s Cupi jahiklass.

Red Star, Eesti lipp ja... KGB
Uues jahiklassis võisteldi karikale esmakordselt 1992. aastal San Diego vetes. Tookord plaanis väljakutsujana starti minna ka Tallinna–Leningradi ühisprojektina sündinud sündikaat Red Star, mille leningradlasest konstruktori Oleg Larionovi loominguna sündinud ja Pirital ehitatud alusele õmbles purjed Tiit Haagma purjetöökoda. Jahi ehitamisega paralleelselt käis tookord “sõda” väljakutse esitanud jahtklubi legitiimsuse ja järjepidevuse üle pärast 20. augustil 1991 toimunud riigipöördekatset ja Eesti väljaastumist NLiidust. Nimelt olid karikavõistlustel osalemisega seotud suurtest võimalustest huvitatud ka mitte just “kõige purjetamiskesksemad” ringkonnad Venemaal, kes lõid n-ö varisündikaadi Age of Russia ning, toetudes Venemaa viitsepresidendi Aleksandr Rudskoi patroonlusele, püüdsid America’s Cupi korraldajatele selgeks teha, et nemad ongi väljakutse esitanud jahtklubi esindajad ja järeltulijad.
Siinkirjutajal tuli seetõttu lennata San Diegosse ning kohtuda America’s Cupi orgkomitee juhtidega, kes alles pärast kohtuga ähvardamist nõustusid lõpuks tunnistama meie õigusi. Jaht sai valmis, mõõdeti America’s Cupi klassi, transporditi Tartu sõjaväelennuväljale ja laaditi spetsiaalselt selleks kohale lennanud Antonov-124 transpordilennukisse. Mootorid juba soojenesid õhkutõusmiseks ja kõik oli valmis, et jõuda õigeks ajaks San Diegosse ning startida America’s Cupil Eesti lipu all.
Paraku õnnestus tollasel Venemaa juhtkonnal eesotsas Aleksandr Rudskoi ja KGBga tegutseda nii, et lennuk, mis seisis Tartu lennuväljal laadituna pea kolm ööpäeva, õhku siiski ei tõusnud. Hiljem selgus, et selles segases loos osalesid peale varisündikaadi liikmete meie vastu ka Venemaa Ameerika saatkonna töötaja, vähemalt üks USA kongresmen jne. Sõnaga, terve kriminaalromaani jagu materjali. Kogu loost õnnestus mul kokku panna ka üks pooletunnine dokumentaalfilm, mida näitasid osadena või tervikuna ESPN, WTN, Tokyo Broadcasting Company jt välismaised telejaamad, ning mis kunagi väärib kindlasti näitamist ka mõnes Eesti telekanalis, meenutamaks võimalust, mis ilmselt iialgi ei kordu.

Uued tegijad
1992. aasta võistlustel kaitses kindlalt karikat ameeriklasest miljonär Bill Koch, kes ehitas neli jahti, milliste seast kiireimal võitis karikafinaalis kindlalt parimat väljakutsujat, kelleks oli itaallaste Il Moro di Venezia.
Kolm suve hiljem oli kümnest väljakutsujast parim uus-meremaalaste Black Magic. Meeskonda kuulusid muu hulgas John Bertrand, Russel Coutts ja Sir Peter Blake. Dennis Conneri Young Americast saadi jagu tulemusega 4 : 0 ning Vana Kann rändas Aucklandisse.
Millenniumivahetusel üritasid ameeriklased koguni seitsme sündikaadiga. Taas oli väljas ka Dennis Conner, kuid seekord jäi ta finaalist kaugele. Väljakutsujaid esindas hoopiski itaallaste Prada sündikaadi Luna Rossa. Seega ei osalenud ameeriklased 149 aasta jooksul esmakordselt karika saatuse otsustamisel. Uus-meremaalased kaitsesid karikat puhaste paberitega 5 : 0.
Taas seilati karikafinaalis ilma ameeriklasteta eelmisel America’s Cupil 2003. aastal, mil Russel Coutts ja tema tiimikaaslased viisid uus-meremaalaste vastu _veitsi miljonäri Ernesto Bertarellile kuuluva Alinghi. Väljakutsujate finaalis oli Alinghi 4 : 1 üle Oracle’i bossi Larry Ellissoni Oracle BMW Teami jahist. Finaalis võidutsenud Alinghi tõi 153 aasta järel karika tagasi Euroopasse.

Kes võidab 32. korral?
Kohe pärast karikavõtu lõid šveitslased koos oma peakonkurendi Oracle’iga firma AC Management, mille ülesandeks on hoolitseda AC korraldamise ja majandamise eest. Valiti võistluskoht, milleks sai Vahemere-äärne Hispaania sadamalinn Valencia, ning hakati korraldama regulaarseid võistlusi America’s Cupi nimel võistlema sobivatele jahtidele. Louis Vuitton Act regatte oli kokku 13, millest osa olid America’s Cupile omaselt nn matchracingud, osa aga tavalised klassisõidud ühisstardiga.
Louis Vuitton Cup algas 16. aprillil Round Robini avaringiga, kus kõik jahid kohtusid üksteisega. Iga võit andis 2 punkti. Järgnes Round Robin 2 ning neli paremat veerandfinalisti said selgeks 7. maiks. Nädal hiljem algasid veerandfinaalid. Kokku startis Louis Vuitton Cupil 11 tiimi, kelle seast olid favoriidid vaieldamatult uus-meremaalaste Fly Emirates New Zealand, mis Act-sarjas eelmisel sügisel suutis edestada isegi Alinghit, ameeriklaste BMW Oracle Racing ja itaallaste Luna Rossa Team. Neljandana pääses veerandfinaali hispaanlaste suureks rõõmuks kohalik sündikaat Desafio Español.
Juunikuu 6. päeval sai selgeks, et _veitslaste Alinghi vastaseks saab karikafinaalis Emirates Team New Zealand, kes Louis Vuitton Cupi finaalis alistas kindlalt 5 : 0 itaallaste Luna Rossa Teami.
32. America’s Cupi finaalsõidud algavad 23. juunil ja võitjaks tuleb jaht, kes esimesena kogub viis võitu. Favoriidiks peetakse Alinghit, aga kindel seilamine Louis Vuitton Cup finaalis näitab ka uus-meremaalaste meeskonna valmisolekut anda võidu nimel endast kõik. Vana Kannu saatus selgub hiljemalt juulikuu esimese nädala lõpuks.
Kes maailma ühest vanimast ja vaadatuimast spordisündmusest alles nüüd teada saab ning sellele kaasa soovib elada, peab asuma vähemalt mõne järgnevalt loetletud telekanali levipiirkonnas: Viasat Sport, ZTV, Rootsi TV3 või 3+. Interneti vahendusel on mõistlik külastada saite www.americascup.com või www.sail.tv. Tänapäevane 3D-animatsioon ja jahtidel, kaatritel ja helikopteril olevad erinevad videokaamerad teevad võistluse teleülekannetest hästi jälgitava ja kergesti mõistetava sündmuse ka igale kuivamaarotile.

 

ACC (America’s Cup Class) jahi üldandmed
Pikkus, m 24
Laius, m 3,7
Süvis, m 4,1
Veeväljasurve, t 24
Kiilu kaal, t 20
Masti kõrgus, m 34
Masti kaal, kg 750
Grootpuri, m2 215
Genua, m2 140
Spinnaker/Gennaker, m2 500
Meeskond* 17

18. meeskonnaliige on külaline, kes ei tohi osaleda meeskonna töös. Tegu võib olla meeskonna külalise, sponsori esindaja või ajakirjanikuga.

Sarnased artiklid