Lusitania hukk: uued ja vanad teooriad
Sander Kingsepp

Paarkümmend kilomeetrit Iirimaa rannikust lõunas puhkab Briti luksuslaineri RMS Lusitania vrakk. Vettelaskmise ajal 1906. aastal oli Lusitania suurimaid laevu maailmas, hiljem Atlandi ookeani kiireim alus ja Sinise Lindi omanik. Tema uputamise asjaolud on tänapäevani mereajaloolaste ja allveearheoloogide tüliõunaks.

Reedel, 7. mai pärastlõunal 1915 oli New Yorgist naasev Lusitania vähem kui päevatee kaugusel oma kodusadamast Liverpoolist. Iirimaa rannikut oli silmatud juba hommikul ning vahepeal paistsid kaldalt koguni majad kätte. Udu tõttu oli laeva kapten William Turner käskinud kiirust vähendada, sest Lusitania pidi enne sadamasse jõudmist kohtuma talle vastu saadetud sõjalaevadega. Viimase ööpäeva jooksul oli Turner saanud mitu hoiatust Saksa allveelaevade kohta, kuid samas ei muretsenud ta üleliia, sest Lusitania oli ohtlikust piirkonnast juba välja jõudnud.

Kella 13.40 paiku udu hajus ning nähtavale ilmus Old Head of Kinsale’i neem tuttava musta- ja valgetriibulise majakaga. Vähem kui pool tundi hiljem sattus Lusitania allveelaeva U 20 vaatevälja, mis Iirimaa vetest saaki otsis. U 20 oligi seesama allveelaev, mille eest Turnerit hoiatati, sest viimase kahe päevaga oli ta samas piirkonnas põhja lasknud kaks aurikut ja ühe kuunari. Kolmekümneaastane kaptenleitnant Walther Schwieger nägi periskoobist umbes 20 000tonnist nelja korstnaga alust, mis sõitis tema arvates 22 sõlmega.

Briti laevastikku kirjeldavate teatmike põhjal selgus peagi, et tegemist on Cunardi laevafirma reisiauriku Lusitania või Mauretaniaga. Kõik teatmikud kinnitasid, et pärast sõja puhkemist kasutatakse neid relvastatud abiristlejatena. Seda kinnitas kaudselt ka auriku välimus – laevafirma logoga korstnad olid hoopis mustaks värvitud, kere ja pealisehitused olid maskeerimisvärvi hallid ning ahtris puudus lipp. U 20 oli oma sihtmärgist aeglasem ja poleks suutnud talle kuidagi järele jõuda. Kuid siis tegi Lusitania saatusliku pöörde, nii et sattus otse allveelaeva sihikule. Kell 14.10 andis Schwieger käsu välja lasta G6-tüüpi torpeedo, mis oli reguleeritud kolme meetri sügavusele.

Torpeedo tüürpoordi suunas!

Lusitania reisijad olid parajasti lõunasööki lõpetamas. Kiiremad olid juba lauast lahkunud, et enne maaleminekut asju pakkida. Kapten Turner oli laeva täpse asukoha välja selgitanud ja selle logiraamatusse kandnud, kui üks vaatleja märkas tüürpoordi suunas kurjakuulutavat vahujälge. Manööverdada oli liiga hilja ning torpeedo tabas Lusitaniat komandosilla taha otse päästepaadi nr 1 alla, kus asus vööritrümm. Plahvatus rebis keresse ava mõõtmetega kuus korda kolm meetrit. Laeva kõrval paiskus õhku ligi 18 meetri kõrgune vee- ja tulesammas, mis purustas omakorda päästepaadi nr 5.

Kapten Turneri arvates oli plahvatus üllatavalt vaikne, meenutades tuule poolt kinnilöödud ukse paugatust. Paljud siseruumides viibinud reisijad ei kuulnud sedagi. Mõni sekund hiljem toimus samas kohas hoopis võimsam plahvatus, mis raputas kogu laeva. Turner ja veel mitu komandosillal viibinud ohvitseri pidasid seda järgmiseks torpeedotabamuseks.

Kaptenleitnant Schwieger, kes oli üheainsa torpeedo välja lasknud, kirjeldas juhtunut U 20 logiraamatus järgmiselt: „Torpeedo tabas tüürpoordi otse komandosilla taga. Järgnes ebatavaliselt võimas plahvatus, millega kaasnes suur suitsusammas, mis kerkis kõrgemale kui esimene korsten. Ilmselt tekitas torpeedo veel teise plahvatuse (katlad, süsi või püssirohi?). Tabamuse kohal asuvad pealisehitised ja komandosild lendasid tükkideks, puhkes tulekahju ning kogu kaptenisild mattus suitsu sisse.”

Juba enne rünnakut olid Lusitanial kõik veekindlad vaheseinad suletud, kuid sellest hoolimata tekkis otsekohe järsk kreen paremale pardale. Võrreldes kolm aastat varem jäämäega kokkupõrganud Titanicuga oli Cunardi reisilaeval vaheseinu märksa rohkem ning üheainsa torpeedo tabamus poleks pidanud uppumisohtlikke vigastusi tekitama. Ometi kreen aina kasvas ning lisaks tekkis süvenev kalle vööri. Kapten Turner andis käsu võtta kurss otse maismaale, et laev vajaduse korral kuivale ajada. Iiri rannik oli endiselt nägemisulatuses ja tundus, et pääsemine on käeulatuses.

Õnnetuseks selgus kohe, et laev ei kuula enam rooli – plahvatus oli roolimasina aurumagistraali vigastanud, nii et süsteemis polnud enam rõhku. Turner otsustas, et on aeg päästepaadid vette lasta, kuid ka see polnud võimalik, sest Lusitania liikus endiselt 18 sõlmega (Schwieger oli auriku kiirust hinnates eksinud). Et laeva kiiremini peatada, andis ta käsu kaks sõukruvi neljast tagasikäigule seada. Auruturbiine ümber lülitades läks jälle midagi viltu, nii et üks madalsurve kondensaatoreid plahvatas. Õhkupaiskunud aurupilv oligi ilmselt see „tulekahi”, mida allveelaeva komandör periskoobist nägi.

Kell 14.11 andis Lusitania eetrisse SOS-signaali: „Tulge otsekohe appi, tugev kreen, asukoht Old Kinsale’ist kümme miili lõunas.” Viis minutit pärast tabamust lühistas tõusev vesi auriku elektrisüsteemi ning alumistel tekkidel kadus valgus. Ühtlasi peatusid ka liftid, millega kajutites viibinud reisijad püüdsid paaditekile jõuda. Kreen oli kasvanud 20 kraadini, nii et laeval ringiliikumine muutus aina raskemaks. Kolme kilomeetri kaugusel tabamuse saamise kohast jäi lainer viimaks seisma.

Kaheksateist minutit põhjaminekuni

Lusitania pardal oli kokku 1962 inimest. Pärast Titanicu hukkumist oli ka Lusitania päästepaatide arvu suurendatud, nii et kokku oli neis ruumi 2605 inimesele. Lisaks oli aurikul 2325 päästevesti ja 35 päästerõngast, nii et pardalviibijate šansid maale jõudmiseks tundusid vähemalt paberil üsna soodsatena.

Tegelikkuses nägi olukord märksa süngem välja, sest kasutada sai üksnes parema parda paate. Sõjaaja tõttu olid Lusitania meeskonna kogenumad liikmed mobiliseeritud ja asendatud maarottidega, kellest paljud olid esimest korda merel. Koos jalgealusega kadus ka distsipliin ning peagi võitles igaüks iseenda eest. Laeva kreeni tõttu õnnestus 48 päästepaadist vette lasta ainult kuus. Ülejäänud purunesid veeskamise ajal või jäid ka pärast vettelaskmist talidega taavetide külge, nii et vajuv laev kiskus need endaga koos põhja. Kaks merehädalist said vigastada liikuvate sõukruvide poolt ning ühe paadi oleks peaaegu kaasa viinud laeva raadioantenn. Kapten Turner uhuti kaptenisillalt minema, kui vesi selle üle ujutas. Kell 14.28, kõigest kaheksateist minutit pärast tabamuse saamist kadus Lusitania vee alla.

Täiesti fantastiline lugu juhtus värskelt abiellunud kirikuõpetaja abikaasa Margaret Gwyeriga. Margaret sattus laeva poolt tekitatud keerisesse ja imeti koos veega uppuva laineri korstnasse. Hetk hiljem plahvatas üks katlaid, nii et naine lendas sealt jälle välja nagu šampanjapudeli kork. Nõgine daam maandus päästepaatide lähedal, kuid sellega polnud tema katsumused veel lõppenud. Kuna naine oli vahepeal osa riideid kaotanud ja uue nahavärvuse omandanud, sõitsid kaks paati temast rahumeeli mööda ja alles kolmas, kus viibis ka tema abikaasa, pidas kinni, et uppujat aidata. Missis Gwyeri pitsist alussärk kuulub praegugi Londonis asuva Imperial War Museumi eksponaatide hulka.

Laskemoon reisilaeva trümmides

Lusitania uputamine põhjustas ägeda infosõja brittide ja sakslaste vahel, mille järellainetust võib näiteks Wikipediast tänapäevani jälgida. Inglased süüdistasid sakslasi süütu reisilaeva põhjalaskmises ja sakslased neid omakorda sama reisilaevaga salaja sõjamoona transportimises. Veidi hiljem ilmus teooria, et salajane last oligi põhjustanud teise plahvatuse, mille tulemusena Lusitania nii kiiresti põhja läks.

Tegelikult pole Inglise valitsus kunagi eitanud, et Lusitaniat (ja veel mitut reisilaeva) kasutati sõja ajal Ameerikast ostetud laskemoona kohaletometamiseks. Kohe pärast laineri hukkumist avaldati New Yorgi ajalehtedes tema lasti nimekiri, kus muu kraami hulgas leidus 18 kasti sütikuid fugassmürskude jaoks, 1248 kasti kolmetolliseid šrapnellmürske ja 4297 kasti 7,7 mm padrunitega. Sütikud, mürsud ja padrunid kaalusid kokku 37,6 tonni. Samas polnud käsitulirelvade laskemoona vedu reisilaevadel tol ajal otseselt keelatud ning padrunid asusid Lusitania tagumises trümmis torpeedotabamuse piirkonnast 46 meetrit tagapool. Mürsud asusid küll vööritrümmis, kuid neil puudusid sütikud ja mürskudes polnud piisavalt lõhkeainet, et suuremat kahju tekitada.

1970. aastatel uuris BBC ajakirjanik Colin Wilson vööritrümmis veetud kaupade nimekirja veidi põhjalikumalt ja avastas sealt 349 karusnahapalli, mille saatjaks oli märgitud firma B. F. Babcock and Co. Babcock polnud karusnahatootjana kunagi tuntud, kuid Esimese maailmasõja ajal oli see firma varustanud USA laevastikku püroksüliini-nimelise lõhkeainega. Veelgi kahtlasemana tundusid 3863 kasti juustuga (kokku üle 70 tonni), mille adressaadiks oli Briti laevastiku suurtükipolügoon Shoeburynessis. Mida nendes tegelikult veeti ja kas kastide sisu võis torpeedoplahvatust võimendada, pole tänini selge.

Kuld, hõbe ja juveelid?

Varanduseotsijate jaoks on hoopis suuremat huvi pakkunud Lusitania laevaseifis hoitud kraam, mille täpset väärtust pole samuti õnnestunud välja selgitada. Pärast Esimest maailmasõda väideti, et laineri pardal olevat transporditud nelja miljoni dollari väärtuses kulla- ja hõbedakange ning ühe miljoni väärtuses juveele. Lisaks sellele kuulus tema reisijate hulka Dublini kunstigalerii omanik Sir Hugh Lane, kes oli käinud Ameerikast kunstiteoseid ostmas. Ühe legendi kohaselt olevat Lane laeva hukku ette näinud ning kaks tosinat kõige väärtuslikumat maali pakkinud spetsiaalsetesse tina ja tsingiga suletud veekindlatesse konteineritesse. Maalide väärtust hinnati koguni kuuekümnele miljonile dollarile. Veel 1995. aastal tundus see lugu nii usutavana, et Iirimaa valitsus võttis Lusitania vrakis leiduvad objektid muinsuskaitse alla.

Vrakk ise kuulub Texase miljonärile F. Gregg Bemis nooremale, kes on tuntud ka ühe teise, meile hoopis lähemal asuva põhjaläinud laeva uurijana. Esimesena jõudis Lusitania vraki juurde oktoobris 1935 sukelduja Jim Jarrett, kelle käsutuses oli täiustatud tuukriülikond. Jarretti palkasid Glasgow’ aareteotsijad ning tema baaslaeva Orphir pardal viibis ka kolm Lusitania meeskonnaliiget, nende seas kapteniabi Albert Bestic.

1960. aastatel uuris lainerit endine USA mereväe tuuker John Light, kes väitis, et avastas vööritrümmi kohalt augu, mille pidi tekitama seal olnud laskemoona plahvatus. Hiljem liitus temaga Bemis-noorem, kes lõpuks vrakile ainuõiguse omandas. 1982. aastal korraldas tema firma Oceaneering International Limited laineri juurde esimese põhjalikuma ekspeditsiooni, mille tulemusena tõsteti pinnale kolm 23tonnist pronksist sõukruvi, kaks vööriankrut, laevakell, lauahõbedat, portselani ja mitu paljutõotava välimusega kasti, mis sisaldasid siiski traksikinnitusi.

1993. aasta suvel tegi kuulus okeanograaf Robert Ballard uurimislaeval Northern Horizon järjekordse ekspeditsiooni, kasutades vraki kaardistamiseks allveeroboteid ja süvasukeldit. Ballard selgitas välja, et eelmised uurijad olid Lusitania vööri ahtriga segi ajanud ja tegelikult lebas laev hoopis paremal pardal, vöör kirde suunas. Vrakk ise oli väga viletsas seisukorras ning kere kokku varisenud, nii et selle laius on praeguseks kahanenud ligi poole võrra. John Lighti kirjeldatud auku ei õnnestunud avastada, sest torpeedotabamuse koht asus hoopis kere all. Ballard esitas omakorda uue teooria, mille kohaselt teise plahvatuse võis tekitada pärast torpeedotabamust söepunkrites õhkupaiskunud tolm. See väide lükati üsna kiiresti ümber, sest kütjad niisugust nähtust ei täheldanud ning lisaks sai süsi kohe pärast torpeedotabamust liiga märjaks, et pauku teha. Ballardi kirjeldatud söekamakatest rada, mis olevat alguse saanud torpedeerimise kohast, pole hilisemad ekspeditsioonid samuti avastanud.

1996. aastal vastuvõetud Iiri Ülemkohtu otsusega kuulub vrakk endiselt Bemis-nooremale, kuigi selle sisu on kohaliku omavalitsuse omand. Pärast seda on toimunud veel kaks ekspeditsiooni, mille käigus avastati ahtritrümmidest rohkesti lõhkemata padruneid. Ülejäänud ruumidesse jõudmist takistab vraki vilets seisukord.

Sarnased artiklid