Lola – 50 võidukat aastat
Rein Luik
10.11.2008

Hiljaaegu tähistati meil vormel-Estonia 50. sünnipäeva, kuid pool sajandit tagasi sündis ka maailma üks kuulsamaid ja vanemaid, tänaseni Inglismaal võidusõiduautosid tootev ettevõte – Lola Cars.

Maailma autosport tunneb paljusid kuulsaid võistlusautode tootjaid, nagu Cooper, Lotus, March, Reynard, kuid ühel või teisel põhjusel on need kõik tänaseks tootmise lõpetanud. Kuid tootnud poole sajandi jooksul kõikvõimalikke võidusõiduautosid, tagasihoidlikest klubiklassidest kuni F1-autodeni, sportautodest kuni Indy-autodeni ja võitnud pea kõigis klassides lugematul arvul tiitleid, on Lola suutnud püsima jääda tänaseni. Ja kõike seda tänu asutaja Eric Broadley ning tänase omaniku Martin Birrane’i entusiasmile.
Eric Broadley on kindlalt üks tuntumaid ja parimaid konstruktoreid, keda autospordi ajalugu tunneb. On olnud paljudele eeskujuks ja esimeseks tööandjaks. Nii näiteks on Eric Broadley käe all Lolas alustanud oma teed F1-konstruktorite koorekihti ka tänane Williamsi konstruktor ja osanik Patrick Head ning üks andekamaid, John Barnard.
„Noorena polnud mul võidusõidu vastu mingit huvi,” tõdes hiljaaegu 80aastaseks saanud Eric Broadley, kes hariduselt tegelikult arhitekt. „Ükskord kutsus mu onupoeg Graham mind endale appi, et ehitada võistluseks Austin 7 Special autot. Proovisin seda ka ise korra Silverstone’i rajal. Olin lootusetult aeglane, aga pisiku sain külge ikkagi. Siiski olin rohkem huvitatud autode konstrueerimisest kui võidukihutamisest ja nii otsustasingi sel alal kätt proovida.”
Esimeseks linnukeseks sai 1172kuubikuline vormel Broadley Special, mis hiljem sai aluseks ka esimesele Lola nime kandnud autole. 1957. aastal kihutas Eric selle roolis ise ja võitis peaaegu alati antud klassis seni ilma teinud Lotuseid. Järgmisel, 1958. aastal võttis Eric kõik oma säästud (2000 naela) ja asutas ettevõtte Lola Cars Ltd. Tänaseni on aga Eric Broadley kidakeelne selles osas, miks sai nimeks just Lola. Kõigis ajalooraamatutes seisab kindlalt, et Lola anti automargile nimeks tolleaegse ansambli Damn Yankees populaarse laulu „Whatever Lola wants, Lola gets” järgi, kuid Eric Broadley lükkab selle siiski oma 80nda sünnipäeva puhul antud intervjuus ümber.
„Graham pakkus selle nime välja, kuigi mulle see eriti ei meeldinud,” meenutab Eric Broadley. „Nagu paljude muude asjadega tol ajal, polnud see mitte mingil moel planeeritud nimi, aga see jäi kuidagi pidama, ja ega mul polnudki aega sellega tegeleda. Ma arvan, et tegelikult oli sellel nimel pistmist ühe Grahami tüdruksõbraga…”
Lola Mk1 oli sportauto, mille jõuallikaks Climaxi 1098kuubikuline mootor, osutus edukaks kohe ringradadele saabudes ja järgmise nelja aasta jooksul toodeti mudelit koguni 35 eksemplari erinevates variantides, kuidas aga kliendid soovisid. Lola Mk1 autoga saavutati muuseas klassivõidud kuulsatel Sebringi 12 tunni ja Nürburgringi 1000 kilomeetri võistlustel.
1960. aastal otsustas Eric siseneda ka vormelite maailma ja sündis vormel-Junior klassi Lola Mk2, mis oli veel esimootoriga vormelauto. Peagi järgnes ka Mk3, esimene tagamootoriga Lola vormelauto.
Järgmise aasta lõpus pöördus omaniku palvel Eric Broadley poole hilisem F1-maailmameister John Surtees, kes tol ajal sõitis Bowmakeri F1-tiimis, sooviga konstrueerida nende jaoks F1-auto. Sündis Climax V8-mootoriga Mk4, mille rooli 1962. aastal hoidsid John Surtees ja Roy Salvadori. Ja kohe esimesel F1-etapil saavutas John Surtees Lola roolis parima stardipositsiooni! Järgnesid poodiumikohad Briti ja Saksa etappidel ning John Surtees lõpetas MM-võistlustel 4. kohaga. Sama kõrge koha teenis Lola ka konstruktorite arvestuses. Pole just paha harrastussõitja kohta, kes vaid neli aastat varem oli vabal ajal alustanud sportautode konstrueerimist.
„Võimalused võidusõiduautode turul olid siiski suhteliselt piiratud ja nii otsustasime ehitada tänavakõlbliku sportauto,” meenutab Eric Broadley. 1963. aasta jaanuaris esitleski Lola oma uusimat Fordi V8-mootoriga Mk6 GT-autot. Auto paremaks reklaamimiseks ehitati ka võistlusvariant, mille roolis kihutanud Richard Attwood ja David Hobbs hoidsid Le Mans’i 24 tunni sõidus veel poolel distantsil kõrget, 12. kohta. Kuigi järgnes katkestamine, oli vajalik reklaamiefekt saavutatud.
Samal ajal oli suurtootjal Fordil tekkinud soov osaleda sportautode võidusõitudel ja nii otsiti sel alal kogenud partnerit. Nii pakuti konstruktoritööd Eric Broadleyle, kelle Lola Mk6 saigi kuulsa Ford GT40 mudeli aluseks.
„Esimene variant, mille nad ise valmis ehitasid, oli lausa lootusetu,” muigab Eric Broadley. „Nende arvates piisas kiire auto ehitamiseks võimsast mootorist ja siledast kerest! Aga vähehaaval hakkas meil koostöö sujuma ja peagi tulid ka võidud.” Kuid Eric Broadley töötas Fordi juures eraisikuna, ega seganud sellesse ärisse Lolat. 1,5 aasta pärast otsustas ta tagasi pöörduda Lola juurde.
„Kogemustest V8-mootoritega sündiski järgmine sportautode sarja konstrueeritud mudel, lahtise kokpitiga Lola T70,” meenutab Eric Broadley. „Ehitasime hiljem ka kinnise kokpitiga kupee-variandi, mudelinimega Mk3B.”
T70 ja selle erinevad variatsioonid ongi Lola kõigi aegade edukaimad sportautod. Juba 1966. aastal, esimesel Can-Am sportautode sarja hooajal, saavutas John Surtees Lola T70 roolis meistritiitli. 1969. aastal võitsid aga Lola Mk3B roolis Mark Donohue ja Chuck Parsons Daytona 24 tunni sportautode võistluse. Can-Am-sarjas saavutati hiljem veel viis meistritiitlit (1977–1981) mudelitega Lola T333SC ja T530, mille rooli hoidsid sellised F1-kuulsused nagu Patrick Tambay, Jacky Ickx ja Alan Jones.
Unarusse ei jäetud ka vormelautode ehitamist. 1965. aastal nähti emakordselt Indy-autode sarjas kihutamas Lola T80 autot, mille roolis saavutas Al Unser 9. koha. Veelgi edukam oli aga järgmine hooaeg, mil võistkonnale, mille koosseisus valmistusid Indianapolise 500 miili sõiduks Rodger Ward, Jackie Stewart ja Graham Hill, ehitas Lola kolm T90 mudelit.
Võistlus kujunes Lola triumfiks. 25 ringi enne finišit hoidsid enda käes kahte esimest kohta Stewart ja Hill. Kahjuks oli Stewart sunnitud katkestama ja ajaloolise võidu pälvis Graham Hill. Suurim konkurent, Colin Chapmani konstrueeritud Lotuse roolis istunud Jim Clark jäeti teiseks. See aga ei jäänud ainukeseks triumfiks Indy-autode sarjas, sest nii meistritiitleid kui Indianapolise 500 miili sõidu võite kogunes järgmise 40 aasta jooksul hulgi.
Lola ja Eric Broadley tegutsesid juba 1960.–1970. aastatel laial rindel. Ehitati nii F2, F3, F5000 ja kui mitmete teiste vormeliklasside autosid, aga samuti edukaid sportautosid. Samas aga tegeleti ka mitmete nn tellimustöödega. Nii näiteks palus (jälle) John Surteesi vahendusel Lolalt abi Honda, kes soovis teha algust F1 MM-võistlustel. Honda tootis ise mootori, aga kuna nende endi auto osutus lootusetult kehvaks, võeti aluseks Lola Indianapolise auto monokok, millest sündis esimene Honda F1-auto mudelinimega Honda RA300. Meedias kutsutigi seda autot hüüdnimega „Hondola”. Debüüthooaja krooniks oli John Surteesi võit Itaalia GP-l.
See ei jäänud sugugi ainukeseks tellimustööna valminud F1-autoks. 1974. aastaks konstrueeriti Graham Hilli tellimusel tema tiimi jaoks Lola T370, kuid ei see ega ka 1975. aastal järgnenud T371 ei osutunud puuduliku rahastuse tõttu eriti õnnestunud projektideks.
Järgmise F1-auto ehitas Lola ameeriklase Carl Haasi tellimusel 1985. aastal. Beatrice-Lola saatus oli sarnane Hilli tiimiga omaga – kui edu kohe ei saavutatud, siis lõpetati tiimipoolne rahastus. Mitte sugugi rohkem õnnestunuks ei osutunud ka koostöö Larrousse’i tiimiga aastatel 1987–1991. Scuderia Italia F1-tiimi projekt 1993. aastal jäi aga vaid hooaja pikkuseks.
Eric Broadley unistas aga siiski ka oma F1-projektist ja selleks pidi saama 1996. aastal sõlmitud koostööleping suursponsor Mastercardiga. F1 MM-sarjas oli esialgu plaan alustada 1998. aastal, aga peasponsor nõudis ootamatult, et juba 1997. aastal peab võistlusteks valmis olema. See otsus osutus katastroofiks, sest esimesele etapile Austraalias saabus Lola täiesti testimata autoga. Autod jäid parimatele alla enam kui 10 sekundiga. Teisele etapile enam ei jõutudki, sest laekumata rahad sponsorilt viisid Lola pankrotini.
Viimasel hetkel saabus päästeinglina kohale varem tihti Lola sportautodel kihutanud edukas ärimees Martin Birrane, kes ostis Lola koos „naha ja karvadega” Eric Broadleylt ära. Birrane’i ärimehe vaist ja oskused aitasid Lolal taas jalule tõusta.
Täna töötab Lolas 220 inimest ja ettevõtte aastakäive ulatub ligi 21 miljoni naelsterlingini. Toodetakse mitut sorti sportautosid, aga tehakse ka mitmeid tellimustöid. 1000. võistlusauto veeres Lola tehasest välja juba 1975. aastal ja tänaseks on valminud juba ligi 4000 võidusõiduautot.

Sarnased artiklid