Lexus RX (2004-2009)
04.09.2013

Lexuse luksmaastur paistab välja soliidne ning ka sõidab nõndaviisi. Lisaks poputab see oma omanikku malbe oleku ja suurepärase töökindlusega.

Lexus on automaailmas suhteliselt uus nähtus. Emafirma Toyota poolt 1989. aastal esialgu eeskätt Ameerika turu tarvis ellu kutsutud margi eesmärk oli uhkemate mudelite eristamine lihtsamast Toyotast. Lexuse päris esimene maastur oli 1997. aastal debüteerinud LX-seeria ehk kulla-karratud Land Cruiser. Esimeseks päris uueks mudeliks (Jaapanis nime all Toyota Harrier) sai aasta hiljem RX ning selle kolmest põlvkonnast teist (tüüp XU30, 2004-2009) vaatlemegi.
Kuigi üldiselt toodetakse Lexuseid Jaapanis, siis XU30 koostati ka Kanadas. Esimese põlvkonna edukad müügitulemused Ameerikas kordusid ka II põlvkonna juures ning oli ka põhjust: Saksa rivaalid olid kallimad ja esmapilgul vahest mitte nii eksklusiivsed tunduvad, Ameerika konkurendid jällegi ajast ja arust tehnika ning puuduliku koostekvaliteediga. Alles uue sajandi alguses Euroopas kanda kinnitama hakanud Lexusesse armusid kiiresti ka jõukamad eurooplased.

Kvaliteetne ja väga vaikne salong
Ehkki silmaga nähtavalt II põlvkonna RX eelkäijaga võrreldes ei kasvanud, oli muutus siiski märkimisväärne. Lausa nõnda suur, et välismaailma keeltes muutus senine compact-klass midsize´ks. Erinevust tajub selgelt, tagareas istujatel on ruumi hoopis enam ning ka seni ahtake pagasiruum võitis juurde mõned mahuliitrid. Eriliselt ruumikas see oma langeva katusejoone tõttu siiski pole, kuid tavapere vajadused rahuldab mängeldes.
Salongi koostekvaliteet on hoolimata mõningatest ajaga omaseks saavatest naaksumistest tasemel, nagu ka kasutatavad materjalid. II põlvkonna RX-l on siin vaeva nähtud ning lisaks tuhmiks poleeritud alumiiniumi detailidele oli saada veel nt kaht eri tüüpi puitsisu.
Kõik mainitud kombinatsioonid jätavad autost väärika mulje. Salongi mürasummutus on eeskujulik ning sõites on Lexus väga vaikne. Häirivaid asjaolusid on aga ka siin – alates odava välimusega käivitusvõtmest, lõpetades rohelise vedelkristallkellaga armatuurlaual, mille asendamisega soliidse seierkellaga oleksid vist nõus olnud enamik Lexuse ostjaid. Ka jätab auto kohati mulje, nagu oleks see koostatud erinevatest odavatest Toyota detailidest.
Algusaastate autodel esines keskkonsooli vasaku külje tüüblite purunemist, mistõttu on esinenud risk selle gaasipedaali tagasiliikumisel ette jäämiseks. Sarnast laadi probleem puudutas ka juhi põrandamati kinnitusi. Mõlemal puhul korraldas Lexus tagasikutsumised ning tänaseks peavad riskiallikad kõrvaldatud olema.
Mugavusvarustust on Lexustel rohkelt, elegantsemate vidinate hulka kuuluvad tagurduskaamera, sisenemisel-väljumisel jalust eest sõitev rooliratas ning 11 kõlariga Mark Levinsoni helisüsteem. Lisaks sätivad tagurdamisel uksepeeglid end alumisse asendisse, nii et juhil näeb äärekivi. Ka saab autot personaliseerida erinevate kasutajate tarvis, mälus püsivad istme-, peegli- ja rooliasendid. Praktiliste lisadena olgu mainitud nupust avanev-sulguv pagasiluuk, relssidel ja seljatoe kalde seadmisega teise rea iste ning puutetundliku ekraaniga navigatsiooniseade. Muidu äärmiselt ühtlase varustustasemega RX-i mõningatel versioonidel puuduvad väikese möödalaskmisena siiski näiteks istmesoojendused.
Ajapikku on esinenud mõningaid probleeme kliimaseadmega, mis pärast pikka järjest töötamist kinni külmunud ja sõitjad seetõttu palavusse jätnud. Konditsioneeri töö võib lõpetada ka selle kompressor, kuid see on pigem ebatõenäoline. Samuti on üksikutel eksemplaridel esinenud elektriakende lülitite ja tagaluugi ajami töötamast lakkamist.
Auto projekteeriti turvaliseks ning kuigi EuroNCAP pole kunagi RX-i katsetanud, on USAs tehtud katsetuste tulemused hinnanud auto turvalisuse heaks. Standardvarustusse kuulus 8 turvapatja, juhil on keerulisemate teeolude juures toeks veel kõiksugu elektroonilised abimehed.

Väga vastupidav veermik
Veermik on RX-l lihtsasti kirjeldatava ehitusega, koosnedes nii ees- kui tagateljel MacPherson-tüüpi vedrupüstmikest. Veermik nõuab enamasti veidi tähelepanu alles pärast 150 000 läbitud kilomeetrit, mil esmajärjekorras peaksid alla andma tagumiste õõtshoovade puksid. Muudest kuluosadest tuleb rattalaagreid vahetada alles pärast 120 000 km. Lisavarustusena pakuti õhkvedrustust, mis lubab auto kliirensit muuta vahemikus 170–215 mm (harilikele vedrudele toetuv RX püsib maast 195 mm kõrgusel). Teiste markide õhkvedrustustega ette tulnud probleeme RX-i juures ei kohta ning meie kliimas võivad kahjustada saada üksnes nivooandurid.
Sportlikele rivaalidele jäävad Lexuse üldised sõiduomadused sportlikust küljest tublisti alla, ent käsitsevuse lihtsuses on Lexus klass omaette. Rooliratas tundub sõites mõnus kompromiss täpsusest ja kergusest, kuid on siiski liialt vähest tagasisidet pakkuv, et sõidust tõelist naudingut tunda. Mõneti see isegi sobib auto üldise mugavusele orienteeritud iseloomuga. Mõningast sportlikkust lisati mudeliuuenduse käigus rooli aju programmeerimisega. Pöörderaadius on linnaliikluse jaoks pisut suur.
Üldiselt ei kipu tänapäeva autod roostetama ning üleliia tõsiseid probleeme ei ilmne ka RX-l. Hooajaliselt tasub Lexus täkete leidmiseks siiski üle vaadata, kuna esimese otsa autodel täheldati liiga õhukesest värvikihist tingitud roostealgeid (seda just ukse- ning kapotiservadel). Toyotadega sarnaselt kipuvad oksüdeeruma veljed, see probleem ilmnes siiski esimese otsa masinatel ning lahendati kärmelt garantiikorras.
Hoolikas tasub olla pidurivedeliku vahetamisel, juhul kui seda peaks lastama teha potentsiaalsel asjatundmatul. Nimelt rikub vale koostisega vedeliku kasutamine süsteemi peasilindri tihendi, mis õnneks küll eluohtlikult lekkima ei hakka ning avaldub äärmisel juhul pedaali ajapikku „vedelemaks“ muutumisel.
Lexuse malbe loomu tõttu sõidetakse sellega tihti tasakesi, mistõttu võivad kinni jääda tagapidurid. Üks põhjusi on siin ka hübriidversiooni omadus autot elektrimootori abil pidurdada, mistõttu piduridetailid oluliselt vähem kuluvad.

Valikus hübriid, diisel puudub
Esialgu võis RX-le saada 3liitrise V6 mootori (204 hj), sama aja Ameerika mudelil oli 3,3liitrine V6 (230 hj). Mudelinimed näitavad Lexusel töömahtu ning nimetatud mudelid kannavad nime vastavalt RX300 ja RX330. Mudeliuuenduse (2005) järgselt müügile tulnud RX350 tagas juba 276 hj, ehkki keskmine kütusekulu vähenes liitri jagu. Kõik mudelid olid saadaval nii esi- kui neliveolistena.
Põnevaim kombinatsioon jõuallikatest on elektri- ja ottomootorit ühendav hübriidmudel RX400h. Ottomootoriks on siin sisuliselt eelpool mainitud 3,3liitrine V6 (211 hj), millele sekundeerivad kaks teineteisest mehaaniliselt sõltumatut elektrimootorit, millest üks asub esi- ning teine tagasillal (auto koguvõimsus 272 hj). Nelivedu saavutatakse siin ilma kardaanvõllita ning elektroonika hoolitseb veojõu jagamise eest. Bensiinimootor lülitub hiirvaikselt üksnes vajadusel ning ummikukiirustel liigutab autot vaid elektrimootor. Arvestatava kiirendusega (7,6 s 0-100 km/h) auto kütusekuluks on 8,1 l/100 km, mis on ca 3 l vähem, kui säästlikeim tava-RX pakkuda suudab.
Ehkki Lexus on ülemaailmselt korraldanud tagasikutsumiskampaaniaid seoses hübriidsüsteemi jahutussüsteemi võimalike lekete ning inverteri transistori ülekuumenemisega, on hübriidajam ja kõik sinna juurde kuuluv suutnud end ajapikku tõestada äärmiselt töökindlana ning kartma seda ei pea. Kui ka nende tööde eest esinduse ajalooga autodel kunagi tasutud on, korvab Lexus omanikule selle kulu. Eestis pole seni vahetatud ainsatki kõrgepinge akut. Siinkohal ei tasu segi ajada tava-aku mittelaadimisega seotud üksikuid juhtumeid, mille põhjuseks oli mittesobilikud järelturu lisaseadmed.
Samuti on kõik ülejäänud mootorid murevabad, kuigi aeg-ajalt on ette tulnud lihtsamad vigasid erinevate andurite talituses. Näiteks kippus purunema abirihma võnkeleevendi, mistõttu rihm libisema hakkas ning seeläbi aku „kuivale“ jättis. Tänaseks seda viga enam esineda ei tohiks.
Hübriidil kasutatakse astmeteta variaatorkasti, kõigil ülejäänutel harilikku 5käigulist automaatkasti.
Hooldusintervall on kõigil versioonidel 15 000 km, kulukamad (kuni 750 eurot) neist toimuvad iga 30 000 km järel. Hoolduse hinnad sõltuvad läbisõidust, kuid jäävad 200 000 km läbisõidu peale keskmistades 250-330 euro kanti. Kallimate hoolduste puhul tuleb aga arvestada kuni 800 eurose väljaminekuga.

Väärt valik
Tõelisele autofanaatikule RX-i näol üleliia huvipakkuva masinaga tegu siiski pole, gurmaani võivad häirida ka üksikud kahtlase väärtusega detailid salongis. Inimesele, kes ootab autolt muretut ja väga mugavat kulgemist ning on nõus selle eest pisut enam maksma, sobib Lexus see-eest suurepäraselt. Erinevates rahuloluuuringutes on Lexus ikka kõrgel trooninud ning margi korduvostu protsent püsib tänaseni kõrgel. Samuti on plussiks paljude Eesti ajalooga autode olemasolu.
Veel 25 aastat tagasi oma üliambitsioonikate tulevikuplaanidega silma paistnud Lexus pole vähemalt tänase päeva seisuga kedagi alt vedanud. Kõik, kes Lexuses algselt lihtsat sakslaste järeletegijat nägid, on nüüdseks saanud suurepärase õpikunäite selgelt ja edukalt oma rida ajavast nišibrändist.

Sarnased artiklid