Leopard: Tiigri järglane
Margus Kruut
27.03.2015

Oleme lugejateni toonud lugusid militaarajalukku sügava jälje jätnud tankidest (Pantrist, Tiigrist ja Kuningtiigrist), vagunitehases sündinud mürgeldajast T-72 ning ka kaasaegsetest masinatest – Abrams ja Merkava. Kaks viimast kuuluvad käesoleval ajal maailma nelja parima tanki hulka. Millised on aga teised kaks neljast? Loomulikult on need Challenger ja Leopard. Viimasest teemegi käesolevas loos juttu.

Pärast Teise maailmasõja lõppu olid Lääne-Saksamaa relvastuses USA tankid M47 ja M48 Patton. Sakslased olid varem ehitanud väga häid tanke ning kuna Pattonid polnud tolleks ajaks enam kõige uuem tehnika ja nende ülalpidamiskulud ei rahuldanud sakslasi, siis võeti 1956. aastal eesmärgiks luua oma tank, mis sobinuks tulevikus ka teiste riikide relvastusse. Parima tulemuse saamiseks kaasati võimalikult palju spetsialiste. Juunis 1957 sõlmisid Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa kokkuleppe, mille alusel pidi koostöös valmima „Euroopa standardtank”. Aasta hiljem liitus projektiga veel Itaalia. Etteantud tehniliste tingimuste nimekiri oli pikk ning sellest võib välja tuua nõude, et 105 mm kahuri täpse tule tagamiseks pidi tank saama suurtükile nn sihttuld andva kuulipilduja või suurekaliibrilise markeerimispüssi asemel kaugusemõõtja. Probleem seisnes selles, et tankile konstrueeritava uue kahuri efektiivne laskeulatus pidi küündima 2,5 km kaugusele. Kuid markeerimisrelva (see näitas trasseerivate kuulidega, kas sihtimine on täpne, mille järel lasti juba suurtükist) tulejõud ulatus ainult 1800 meetrini ning rahuldava tulemuse saavutamine selle abil oli võimalik ainult alla 1500 m distantsil. Kahurist tulistamiseks ja samas ise vaenlase laskeulatusest välja jäämiseks oli vaja just üle 1500 m kaugustel „kümnesse panemist”. Sihturi sihiku suurendus ja selle jaotusskaala ning ka komandöri vaatlusseade ei suutnud 1500 meetrist kaugemale jääva sihtmärgi täpset kaugust tuvastada. Kuna tol ajal polnud kaugusemõõtjaid, mis suutnuks sihtmärgi kaugust määrata kuni 2,5 km distantsilt, võeti eesmärgiks luua 16kordse suurendusega optiline kaugusemõõtja. Püstitatud ülesande kohaselt ei tohtinud tanki kaal ületada 30 tonni, seda Lääne-Euroopa sildade piiratud kandevõime tõttu. Kui sildu polnud, siis pidi tank olema võimeline läbima kuni 4 m sügavusi veetõkkeid. Teedel pidi uus tank suutma liikuda kiirusega kuni 65 km/h, teedeta maastikul aga 40 km/h ning käigutagavaraks nähti ette mitte vähem kui 600 km. Ulmetank jäi sündimata Tanki ehitamiseks loodi kolm töögruppi Saksamaal ja üks Prantsusmaal. Saksa poolel asusid tööle Porsche, Jung, Luther & Jordan Werke ja Krupp Mak, mis moodustasid töögrupi A. Kompaniide Ingenieurbüro Warneke Rheinstahl, Hanomag ja Heinschel inseneride baasil formeeriti töörühm B. Kolmanda meeskonna C moodustasid Carl F. W. Borgward töötajad. Prantsusmaal lõid tulevikutanki loomisel kaasa Atelier de Construction Moulineaux AMX Satory spetsialistid. Kui konkurentide projekteerimislaudadel hakkasid ilmet võtma klassikalist tanki meenutavad masinad (lisaks olid A ja B tööd välimuselt ka üpris sarnased), siis töörühma C inseneride nägemus tankist kiskus juba veidi ulmevaldkonda. Firmas Carl F. W. Borgward loodav Panzer Typ RRV EP1-15/6 pidi hakkama liikuma roomikutel ja võinuks vajadusel sõita ka ilma roomikuteta. Mõlema külje viiest kuulikindla kummiga kaetud alumisest rullik-rattapaarist plaaniti neli vedavaks ja kolm neist olnuks roomikuteta sõidu puhul veel ka pööratavad. Roomikutele olid sel juhul ette nähtud spetsiaalsed hoidikud. Roomikutel liikudes andnuks veojõu korpuse tagaosas paiknenud hammastatud veorattad ehk veotähikud ning mingil määral (hõõrdumise teel) ka eespoolnimetatud rullik-rattapaarid. Juht saanuks masina kliirensit muuta maksimaalsest ülemisest asendist kuni põhjaga maapinnale laskumiseni. Tankile pidid 1500 hobujõudu andma neli 12liitrise töömahuga mootorit, mis paiknenuks tanki eesotsas. Maanteel kihutanuks roomikuteta ulmetank kuni 120 km/h. Roomikutel liikudes olnuks maksimaalne kiirus 80 km/h. Hullumeelset kihutamist ohjanuks vedelikjahutusega ketaspidurid. Hoogu sattunud inseneridele tundus, et neljast mootorist on veel vähe ning neile lisaks plaaniti kahte jõuallikat, kumbki 4,5 l töömahu ja võimsusega 300 hj. Need pidid tagama elektrigeneraatorite, jahutussüsteemi ning hüdropumpade töö. Kolmeliikmeline meeskond (juht, sihtur ja komandör) istunuks korpusesse peidetud torni tagaosas kolmekesi reas. Masin plaaniti relvastada 105 mm tankikahuri ning lisaks 20 mm automaatkahuriga, mis oleksid kinnitatud jäigalt torni külge. Stabilisaator pidi tagama torni õige ja soovitud asendi korpuse suhtes isegi konarlikul maastikul liikudes. Enamus tehnilistest lahendustest oli oma ajast ees ning polnud reaalsuses läbiproovitud. Innovatiivsete lahenduste katsetusteks kulunuks palju aega ja raha, mistõttu Saksa FV kaitseministeerium polnud projektist erilises vaimustuses. Ja kuna firma Carl F. W. Borgward 1961. aastal pankrotistus, siis selle huvitava tanki katseeksemplari valmisehitamiseni kahjuks ei jõutudki. Edukas Porsche Teised Saksa töörühmad ja prantslased said oma näidiseksemplarid valmis. Nagu varem mainitud, sarnanesid Saksa töögrupi A ja B masinad teineteisega ning hoolimata sellest, et kuplid olid valmistatud erinevate Saksa firmade poolt, sobisid need mõlema tanki korpusega. Prantslased panid oma katseeksemplarile Prantsusmaal tehtud kahuri ja kupli (see sakslaste korpusega ei ühildunud). Sakslased vahetasid firmas Rheinmetall tehtud, kuid probleemse 105 mm kahuri brittide 105 mm toru vastu. 1962. aastal võeti vastu otsus osta 1500 brittide 105 mm vintraudset kahurit L7, mis olid juba enda häid külgi näidanud Suurbritannia tankide Centurion ja jänkide M60 juures. See kahur saigi tol ajal NATO tankide standardrelvaks. Saksa masina jaoks tuli kahuri konstruktsiooni veidi muuta ning Bundeswehri tanki jaoks kohandatud Briti toru sai tähistuse L7A3. Et sakslasi rahuldas ainult parim tulemus, siis sellest võib paljude teiste kõrval välja tuua ühe kõneka fakti. Ainuüksi ühes tanki loomise etapis tehti töörühma A ettevõtetele ülesandeks valmistada nende teise katseeksemplari mõnekümnele tankile 32 erinevat torni varianti, mida testiti väga põhjalikult… Konkurentsist kukkus välja ka grupp B, mis 1960. aastal lõpetas töö oma tankiprojektiga. Seega võitis konkursi Saksamaal Porsche prototüüp ning juunis 1961 alustati viiekümne nullseeria tanki ehitusega. Sellest hoolimata võtsid grupi B kaks valminud katseeksemplari osa konkurentidega ühistest katsetustest. Oktoobris 1962 toimusid teised võrdlustestid, kus osalesid mõlema Saksa grupi teised katseeksemplarid üheskoos Prantsuse konkurendiga. Mitmes eri kohas toimunud katsetusi jälgisid Belgia ja Taani spetsialistid. Et tegu oli väga olulise sündmusega, toodi võrdlemiseks kohale ka kaks USA tanki M60. Ameeriklasi huvitas väga kõik eurooplaste tankiga seonduv ning isegi küsiti kahte eksemplari endale, et neid saaks Ühendriikides katsetada. Kuid ühtäkki teatati, et Euroopa standardtank ei vasta Ameerika sõjaväelaste nõudmistele ning jätkati oma tanki M60 täiustamist. Katsetused näitasid, et sakslaste katseeksemplar polnud halvem prantslaste prototüübist ja jänkide tankist M60 ning paljude oluliste parameetrite osas isegi ületas neid. Ka britte huvitas väga sakslaste uus tank ning neile saadeti küsimise peale kaks masinat. Vastu saadi kaks Suurbritannia tanki Chieftain. 11. juulil 1963 näidati tanki tehasenimetusega „Porsche Type 814” esimest korda avalikkusele. Eurotankist sai Leopard ja AMX30 Nii nagu varem oli kokku lepitud, saadeti sakslaste nullseeria masinad Prantsusmaale Mailly-Le-Camp polügoonile katsetamiseks ja võrdlemiseks prantslaste prototüüpidega. Septembris-oktoobris 1963 toimunud testimistele olid kutsutud Belgia, Hollandi ja USA esindajad ning grupp Itaalia eksperte. 1. oktoobril 1963 anti Saksa tankiehituse traditsioonide auks (Panter ja Tiiger) uuele tankile nimeks Leopard. Prantslaste prototüüp sai nimeks AMX30. Katsetused näitasid, et hoolimata Saksa tanki suuremast kaalust (40 tonni prantslaste 34 tonni vastu) oli Leopard oma ühe külje seitsme rattapaariga parema läbivusega kui AMX30 viiega. Ka brittidelt ostetud kahur osutus prantslaste omast paremaks. Prantsusmaa kaitsekulutuste ümbervaatamine 1963. aastal, milles polnud soomustehnika jaoks kulutusi kuni 1965. aastani ette nähtud, viis selleni, et eurotanki projekt kukkus läbi. Sakslased läksid edasi nüüd juba puhtalt Saksa Leopardiga, prantslased jätkasid tööd oma tankiga AMX30. Sakslased süvenesid oma tanki loomisesse neile omase põhjalikkusega. Enne seeriatootmisesse minekut tehti üle 200 paranduse ja täiustuse. Muu hulgas katsetati tanki viiekümnekraadises kuumuses ning testiti masina käivitumist –48 °C juures. Nullseeria tanke katsetati peale Saksamaa veel Itaalias – mais 1964 Veneetsia kandis ja sama aasta juulis Sardiinia troopilises leitsakus. Kahte Leopardi testiti 1965-1966 Kanada külmades oludes ning siis veel ka Norra karmides talvetingimustes. Saksa insenerid analüüsisid põhjalikult tulemusi ning tegid hulgaliselt muudatusi, mis tõstsid oluliselt masina vastupidavust ja lahinguvõimekust. See ongi vastus küsimusele, miks Leopard tundis end koduselt kaugel põhjas ning samas ka lõunalaiuste kõrvetava päikese all ja miks see masin oli omal ajal paljude riikide ning on ka praegu moderniseerituna mitmete maade relvajõudude ridades. 29. detsembril 1963 sõlmisid Krauss-Maffei ja Bundeswehr eellepingu 1500 Leopardi tootmiseks. Et tegemist oli tõeliselt suure ettevõtmisega, tõendab fakt, et selle tanki ehitamisel osales ligi 2700 firmat. Esimene seeriaviisiliselt toodetud Leopard sõitis tehase tsehhist välja 9. septembril 1965. aastal ja samal päeval anti see pidulikult üle Lääne-Saksamaa kaitseministeeriumi ministrile. Aastatel 1965–1979 sai Bundeswehr kuue partiiga 2437 Leopardi. Itaallased ehitasid oma relvajõududele 720 Leopardi litsentsi alusel. Lisaks eksporditi tanke ka paljudesse riikidesse. Kokku ehitati esimese põlvkonna Leoparde 6485 eksemplari, millest 4744 olid tankid ning 1741 õhutõrje ning insener-tehnilised masinad. Lisaks tehti 80 prototüüpi ja eelseeria varianti. Suur tulejõud Hea läbivuse ja eeskujuliku varustuse kõrval pöörasid Saksa konstruktorid erilist tähelepanu suure tulejõu saavutamisele. Seda võimaldas brittide väljatöötatud ning sakslaste täiustatud 105 mm vintraudne tankikahur L7A3/L51, mida Rheinmetall tootis litsentsi alusel. Kuna L7 tüüpi kahur kujunes omal ajal NATO tankide standardiks, siis sellega võis tulistada Saksamaa, Suurbritannia, USA, Kanada, Prantsusmaa ja Iisraeli 105 mm standardset lahingumoona. Alakaliibrilise soomustläbistava mürsu algkiirus oli 1478 m/s, mis tagas läbilöögivõime 60° nurga alla paigutatud 120 mm soomusest isegi 2 km kauguselt. Seega võisid Leopardi soomustläbistavad mürsud augustada tolleaegsed nõukogude tankid T-55 ja T-62 (va T-62 torni esikülje soomuse) juba 2 km kauguselt. Kumulatiivne mürsk M456A algkiirusega 1173 m/s sulatas augu 300 mm soomusesse, mis oli paigutatud isegi 90° nurga alla. Ja seda sõltumata laskeulatusse jääva sihtmärgi kaugusest. Kui soomustläbistav mürsk tungib metallist läbi kineetilise energia toel ning kumulatiivne laeng sulatab soomusesse augu ja oma kõrge temperatuuriga rikub masina aparatuuri ning hävitab meeskonna, siis soomustläbistav fugassmürsk DM512 tekitas ühekihilise soomusega tankile samuti tõsiseid kahjustusi. Seda siis, kui homogeense soomuse paksus oli õhem kui 200 mm. Hävitustööd tegeva mürsu kest oli õhuke ning laeng sisaldas lõhkeainet, mis oli võimsam ja kiirema detoneerimisvõimega kui trotüül. Sihtmärgiga kohtudes purunes mürsu esiosa ning sellest väljatunginud lõhkeaine kattis soomuse. Võimas plahvatus purustas metalli ning tekitas tankis lööklaine, mis tavaliselt hävitas meeskonna. Lisaks löödi soomuse sisepinnalt lahti teravaid kilde, mis lõhkus seadmed ja surmas meeskonna. Mitmekihilise soomuse kasutuselevõtmisega muutusid seda tüüpi mürsud ebaefektiivseks ning need jäeti tankide lahingukomplektidest välja. Leopardi kahuri laadimine toimub käsitsi. Olenevalt laaduri väljaõppest ja kogemustest suudab Leopard teha esimese minuti jooksul kolm kuni kuus lasku (sõltuvalt sellest, kas need sooritati liikumise või seisu pealt). Seistes liikumatut sihtmärki tulistades oli efektiivseks laskekauguseks päeval ligi 2 km, liikudes jäi see 800–1000 m piiridesse. Relvastusse kuulusid veel ka kahuriga paaris olev kuulipilduja ja õhutõrjekuulipilduja (mõlemad 7,92 mm). Nõrk soomuskaitse Saksa inseneridel olid veel hästi meeles rasketanki Tiiger lahingukogemused, kus võimsa relvastuse ja ülihästi kaitstud esiosaga, kuid paksu soomuskihi all ägisev kohmakas hiiglane hävitati lõpuks ikkagi lahjema relvastuse, õhema soomuse, kuid tunduvalt parema manööverdusvõimega vastaste tankide poolt. Seepärast seati uue loodava masina juures peamisteks eesmärkideks eeskujulik läbivus ja suur tulejõud. Nii kujunes esimese sõjajärgse Saksa tanki soomuskaitse nõrgemaks, võrreldes tolleaegsete nõukogude, Ameerika ja Briti tankidega. Korpuse esiosa ülemise soomuslehe paksus oli 70 mm ja see oli paigutatud 60° nurga alla. Korpuse külgedel oli metalli vaid 45 mm ning torni esiosas maksimaalselt 52 mm. Praktika näitas, et sellest ei piisanud ning soomuse paksust hiljem suurendati. Tankid, mida ehitati Saksamaal 1963–1976, kannavad praegu nimetust Leopard 1. Kuni 1979. aastani, kui vägede kasutada polnud veel uut tanki Leopard 2, kutsuti algset masinat lihtsalt Leopardiks või modifikatsiooni järgi, näiteks A1, A1A1, A2 jne. Leopard A1 erines algmudelist parandatud tulejõu poolest – see modifikatsioon suutis sõidu pealt tabada juba 1400 m kaugusel paiknevat sihtmärki. Sai selgeks, et kindlasti tuleb suurendada ka tanki soomust, sest kurjuse impeeriumis valmisid üha uued ja paksema soomusega sõjamasinad. Näiteks 1968. aasta nõukogude tankile T-64A, millel korpuse esisoomuse paksust 400 mm, oli 1965. aasta Leopardil vastu panna ainult 70 mm metalli. 1975–1977 paigaldati mudeli A1 tornile ja korpuse esiosa ülemisele osale täiendavad soomuslehed, mis kinnitati spetsiaalsete poltidega kummipadjakestele. Tanki kaal kasvas 1,5 tonni võrra ja küündis 41,5 tonnini. Lõpetuseks Leopardi täiustati pidevalt, kuid 1970ndatel ja 1980ndate alguses võeti Nõukogude Liidus relvastusse rida uusi ja tol ajal väga häid tanke (T-64A, T-72 ja T-80). Tuli luua neist parem masin, sest Leopard 1 oli tolleks ajaks moraalselt vananenud. Uus ja parem masin loodigi. Punaimpeeriumi tankihordidega oli valmis rinda pistma Leopard 2, millest teeme juttu juba järgmises numbris.

Sarnased artiklid