Leopard 2: Tiigri vääriline järglane
Margus Kruut
27.06.2015

Märtsikuu numbris kirjutasime õhukese, ainult 70 mm soomuse ja 105 mm kahuriga Leopard 1-st. Seda küll moderniseeriti, kuid punaimpeeriumi uutele tankidele vastu astumiseks oli vaja kindlasti midagi enamat. Leopard 2 oli juba hoopis teisest puust, täpsemalt öeldes mitmekihilisest tugevast terasest, mis vastas 950 mm tavasoomusele. Lisaks vaatas nõukogude 125 mm tankikahurile vastu vääriline vastane – 120 mm sileraudne toru. Leopardi loomislugu on huvitav, sest Leopard 1 sündis koostöös prantslastega alustatud Euroopa standardtanki projektist. See küll ei teostunud, kuid andis prantslastele tanki AMX30 ja sakslastele Leopard 1. Leopard 2 sai alguse üheskoos ameeriklastega alustatud ettevõtmisest, mille tulemusena pidi sündima maailma parim tank MBT/KPz-70 (Main Battle Tank/Kampfpanzer-70, edaspidi MBT-70). Kuigi ka see projekt ei realiseerunud, nägid ilmavalgust kaks maailma paremikku kuuluvat tanki – ameeriklaste Abrams ja sakslaste Leopard 2. Mis tegi tankist Leopard 2 ühe maailma parima lahingumasina? Kindlasti koostöö ja samas konkureerimine ameeriklastega. Lisaks sai väga oluliseks ka Saksa konstruktorite ennastsalgav töö ning erinevate katseeksemplaride lausa lõputuna näiv katsetamine. MBT-70 Konveierilt polnud jõudnud maha sõita veel ükski seeriatoodanguna valminud Leopard 1, kui Saksa konstruktorid asusid koos USA kolleegidega looma uut masinat, mis pidi kujunema 1970ndate parimaks tankiks. 1963. aastal sõlmitud koostööleppe kohaselt pidi uus tank võetama Ühendriikide ja tollase Saksa Föderatiivse Vabariigi relvastusse ning pikemas perspektiivis ka kõikide NATO maade relvajõudude koosseisu. Uue masina tehniliste tingimuste kooskõlastamine polnud kerge, sest tekkisid erimeelsused. Ameeriklasi vaimustas tol ajal raketitehnika kiire areng ning nemad soovisid peamiseks relvastuseks juhitavaid rakette. Sakslased eelistasid hoopis tankikahurit. Kompromiss saavutati ning masinale plaaniti panna 152 mm kahur-laskeseadeldis, mis suutnuks tulistada suure algkiirusega soomustläbistavaid ja kumulatiivseid mürske ning juhitavaid rakette Shillelagh. Juba varem oli USA tankidel M551 Sheridan ja M60A2 relvastuses lühikese toruga 152 mm laskeseadeldis, kuid seda ei saanud kasutada suure algkiirusega soomustläbistavate mürskude tulistamiseks. Seetõttu pidi MBT-70 peamiseks relvaks saama pika toruga 152 mm XM150E. Masin plaaniti varustada automaatse laadimissüsteemiga, mis olnuks liikumisel-rappumisel käsitsilaadimisest parem ning lisaks lubanuks vähendada meeskonnaliikmete arvu kolmele. Meeskond paigutati torni ning see võimaldas luua eraldi kapsli, mis kaitses tankiste radioaktiivse tolmu, keemia- ja bakterrelva eest. Mugavuste eest kandsid hoolt konditsioneer ning efektiivne ventilatsiooniseade. Kuigi juhi iste võimaldas juhil olla näoga sõidusuunas, olenemata kupli asendist, tekitas see orientatsiooniprobleeme. Lisaks kadus juhil masina tunnetus, ehk siis nn küljetunne. MBT-70 väljatöötamiseks kulunud summad olid üüratud – 380 miljonit dollarit, millest sakslased käisid välja 310 miljonit Saksa marka (u 140 miljonit USD). Kuuekümnendatel oli see kolossaalne summa. Võrdluseks võib tuua, et USA kulutas terve aasta jooksul oma mereväe aluste ehitamiseks samaväärse summa, sh lennukikandjad ja aatomiallveelaevad. Suure kulukuse tõttu hakati masinat nimetama kuldseks tankiks ning Saksamaa loobus 1969. aasta lõpus osalemast MBT-70 projektis. USA tegi sedasama kaks aastat hiljem. Valminud masinaid õnneks vanametalli ei saadetud. 1978. aastal taastas tankiprojekti peatöövõtja Krauss-Maffei kaks Saksa MBT-70 katseeksemplari ning andis need üle Bundeswehrile. Käeoleval ajal eksponeeritakse neid kahes Saksamaa militaartehnika muuseumis. Üks asub Munsteri tankimuuseumis ja teine relva- ning sõjatehnika muuseumis Koblentzis. Kuid tehtud töö polnud asjata, sest uuenduslikud lahendused leidsid hiljem kasutamist kaasaegsete tankide loomisel. Näiteks mitmekihiline soomus ja elektroonikaseadmete kaitse tuumaplahvatusega vallanduvate elektromagnetiliste impulsside eest, sihtimistulemuse automaatne korrigeerimine olenevalt lasketingimustest jms. Eksperimentaalsed Keiler ja Eber Nagu varasemas Leopard 1 loos kirjutasime, polnud Saksamaa Teise maailmasõja järgne esimene tank kuigi tugev ja vääriline vastane tolleaegse nõukogude tankitööstuse uutele saavutustele. Leopardi tuli moderniseerida. Kuid puudus finantsallikas. Siiski leiti firma Krauss-Maffei jaoks veidi raha eksperimentaalseteks töödeks, tegelemaks uue projektiga Keiler. Seeriaviisilist tootmist ette ei nähtud ja need masinad ehitati vaid uute lahenduste katsetusteks, mida saanuks kasutada hiljem Leopardi moderniseerimiseks või uue tanki loomiseks. Kahe eksperimentaaltanki Keiler valmistamisega alustati 1969. aastal, mil lõpetati MBT-70 projekt, ning aasta hiljem algasid juba katsetused. Neljaliikmeline meeskond paigutati tanki klassikaliselt, sarnaselt Leopardiga. Kasutusele võeti uued terasesordid ning mitmekihiline soomus. Võib julgelt väita, et eksperimentaalsete tankidega Keiler tehtud katsetused uute tehniliste lahenduste leidmiseks aitasid kaasa Leopardi moderniseerimisele ja uue tanki sündimisele, mis sai nimeks Leopard 2. 1969. aastal asuti looma veel ühte eksperimentaalset tanki, mis sai nimetuseks Eber. Sellegi projektiga loodeti tulevikutanki ehitamisel kasutada MBT-70 juures väljatöötatud tehnoloogiaid ja lahendusi. Tanki veermiku aluseks plaaniti võtta MBT-70 šassii ning selle korpust ja torni kavatseti täiustada. Eber jäi kontseptuaalseks, millest valmis vaid suur puidust mudel. Hakkab sündima Leopard 2 Ameeriklaste leige suhtumine kahurisse ja juhitavate rakettide eelistamine MBT-70 juures pani sakslasi Leopard 2 loomise algstaadiumis kahtlema, kas jänkide kahur-laskeseadeldis on ikka viletsam kui pika toruga klassikaline kahur. Seepärast tehti väikesele grupile Saksa spetsialistidele ülesandeks uurida ja katsetada MBT-70 jaoks loodud 152 mm kahur-laskeseadeldist XM150E sobivust tankile Leopard 2. Projekt sai nimeks Leopard 2FK (Flugkörper – rakett). Uuriti suure läbimõõduga toru sobivust kolme või kaheistmelise Leopard 2 torniga ning lisaks automaatlaadija paigaldamise võimalust. Sai selgeks, et laadijasse mahtus ainult 16 lasku, ülejäänud tuli paigaldada torni või korpusesse. Toru suure kaliibri tõttu vähenenuks oluliselt lahingukomplekti laskude arv. Seetõttu lõpetati 1970. aastal töö Leopard FK projektiga. Kui olid lõppenud katsetused eksperimentaaltankiga Keiler, otsustati tööd jätkata projektiga, mis sai nimeks Leopard 2K (Kanone – kahur). Uut tanki hakkas 1969. aastal välja töötama Krauss-Maffei, kust telliti seitse katseeksemplari. Viis neist olid 105 mm sileraudse kahuri ja kaks uue 120 mm sileraudse kahuriga Rh120. 1970. aastal valmistati veel 10 katsemasinat, mis kõik erinesid üksteisest varustuse ja relvastuse poolest. Nende katseeksemplaride testimisega määrati ära, milliseks kujuneb uus Leopard. Etteantud tehniliste tingimuste põhjal ei tohtinud tanki kaal ületada 45 tonni. Esimesed Leopard 2K katseeksemplarid olid üpris sarnased eksperimentaaltankiga Keiler. 1973. aastal sõlmisid Saksamaa ja USA lepingu, mis lubas mõlemal maal tegeleda oma nn rahvustanki arendamisega ning seejuures pidid osapooled tagama teatud tasemel seadmete ühilduvuse. Vastavalt lepingu tingimustele saatis Saksamaa Ühendriikidesse näidise oma tanki korpusest. Kui võrrelda sakslaste loodud korpust ameeriklaste tanki XM1 (M1 Abrams prototüüp) hilisemate katseeksemplaridega, on näha Saksa inseneritöö mõju Ameerika tankiehitajatele. Etteruttavalt võib öelda, et jänkid panid oma tankile sakslaste eeskujul ka Saksa Rheinmetalli 120 mm sileraudse kahuri. Kõigile Leopard 2K katseeksemplaridele paigaldati tänapäevane tulejuhtimissüsteem. Konstruktorid eelistasid tol ajal optilist kaugusemõõtjat, mis määras kauguse sihtmärgini küllaltki täpselt. Kuid see tagas hea tulemuse paigal seistes. Liikudes ei olnud optilise seadme abil efektiivse tule tagamine võimalik. Sõjaväelased nõudsid tule tõhustamist just sõidu ajal tulistades. Seepärast vahetati hiljem optilised kaugusemõõtjad kallimate ja keerulisemate laserkaugusmõõtjate vastu. Paukuvas pakases ja kõrvetavas kuumuses Leopard 2K katseeksemplaride testimine toimus 1972–1974 erinevates geograafilistes ja klimaatilistes tingimustes Saksamaal, Kanadas ja USAs. Katsetuste käigus töötasid mootorid 10 000 tundi, läbi sõideti 12 000 km ja tehti ligikaudu 11 000 lasku kahurist. Võrdlustestid Ameerika tanki XM1 katseeksemplariga võimaldasid Saksa inseneridel oma masin lihvida täiuslikkuseni. Eriti oluliseks peeti tanki töökindluse säilimist madalatel ja kõrgetel temperatuuridel. Näiteks läbisid katseeksemplarid veebruarist kuni märtsi alguseni viie nädala jooksul Kanada pakases ligi 1500 kilomeetrit. Mootorid töötasid külmas hästi. Kuni –18 °C külmaga käivitusid jõuallikad eelsoojenduseta. Vahemikus –18 °C kuni –30 °C vajati eelsoojendamist, peale mida mootorid käivitusid probleemideta. Ja mis väga oluline – paksus lumes liikusid masinad täiesti normaalselt. Tanki vastupidavust kuumusele katsetati Ameerika leitsakus, kus laskeharjutusi tehti isegi kuni 45 °C juures. Kõige positiivse kõrval osutus tõrvatilgaks meepotis asjaolu, et tanki kaal oli tõusnud 1,5 tonni võrra ettenähtust suuremaks. Lahendus leiti torni kaalu vähendamises. Kuid 1973. aasta neljanda Araabia-Iisraeli sõja analüüs näitas, et tanki soomuskaitset tuleks hoopis tõhustada. Seetõttu taganeti kaalupiirangust, tehes seda masina parema soomustamise huvides. Samal ajal kui sakslased tegelesid lisasoomustamisega, uurisid ameeriklased võimalust võtta sakslaste tank USA relvastusse. Selleks osteti üks 105 mm sileraudse kahuriga katseeksemplar Leopard 2K. Pärast tankiga tutvumist ei soovinud jänkid Leopardi siiski oma armee ridades näha. Põhjuseks toodi masina nõrk soomuskaitse. 1974. aastal esitles Krauss-Maffei paksema soomusega tanki projekti. Samas mõeldi ka vanema põlvkonna Leopardi moderniseerimisele, kuid sellest loobuti. Karm variant Leopard 2AV Koos ameeriklastega 1973–1974 läbiviidud katseeksemplaride ühiskatsetuste tulemustest kokkuvõtteid tehes leidsid sakslased, et perspektiivse tanki arendamiseks on vaja edasi minna kahe katsevariandiga. Esimeseks sai tulevase Leopard 2 eelkäija Leopard 2AV, kus AV (Austere Version) tähendas karmi versiooni. Ettenähtud nõudeid tanki täiustamiseks oli palju, kuid peamiseks osutus soomuskaitse tugevdamine. Teine variant, mis sai nimetuse Leopard 2/3, nägi ette luua uus masin Leopard 2AV baasil, kuid seda mõningate erinevustega. Peamine neist oli see, et juht plaaniti panna torni ülejäänud kolme meeskonnaliikme juurde. Leiti, et nii saaks lühendada tanki korpust ja masina kaalu ning see võimaldaks tugevdada soomuskaitset. Kuid pöörleva istme probleemid olid tuttavad juba MBT-70 katsetamisest. Võrreldes kahte uut varianti, leiti, et mõttekas on jätkata mudeliga Leopard 2AV. Detsembris 1974 sõlmisid USA ja Saksamaa memorandumi, mis nägi muu hulgas ette, et Leopard 2AV tuleb valmis saada septembriks 1976, mil ameeriklased hakkavad katsetama oma uut tanki XM1. Kuna USA armee esindajad soovisid, et nende XM1 saaks väärilise konkurendi, esitati Saksa Leopardile mitmeid nõudmisi ja tehti täiendusettepanekuid. See avas Saksa inseneridele ligipääsu Ameerika uuele tehnoloogiale ja võimaldas Leopardi omadusi oluliselt parandada. Saksa konstruktorid on tunnistanud, et ilma USA tagantlükkamiseta oleks Leopard välja tulnud viletsama soomuse, vananenud tulejuhtimissüsteemi ning optilise kaugusmõõtjaga. Leopard 2AV oli nüüd sisuliselt seeriatootmiseks küpseks saanud Leopard 2. Ees ootasid veel Leopard 2AV ja XM1 katseeksemplaride testimised Aberdeeni polügoonil USAs, mille eesmärk oli tuvastada parimate omadustega sõlmed, süsteemid ja agregaadid, mida võiks kasutada unifitseerituna mõlema tanki juures. Muu hulgas valiti välja sakslaste 120 mm sileraudne kahur Rh120 ja ameeriklaste gaasiturbiinimootoriga jõuallikas koos automaatse transmissiooniga Allison. Torni ja tulejuhtimissüsteemi unifitseerimises kokku ei lepitud, kuna sakslased ei soovinud seeriatootmiseks ettevalmistatud tanki juures enam muutusi teha. Kuid lepiti kokku, et Leopard 2 ja ameeriklaste XM1 saavad USA firmas Hughes valmistatud laserkaugusmõõtjad. Gaasiturbiinimootoriga Leopard 2AGT Tulles vastu jänkide soovile, nõustusid sakslased katsetama ühel Leopardil ameeriklaste tanki M1 Abrams gaasiturbiinmootorit. Septembris 1977 toimunud testimised tõid välja mitmed olulised puudused. Gaasiturbiin andis mootorile AGT1500 küll hea pöördemomendi, kuid kulutas seejuures ohtralt kütust, võrreldes sakslaste diiselmootoriga. Lisaks tulnuks Saksa tankile ameeriklaste jõuallika paigaldamiseks ümber teha terve Leopard 2 korpuse ahtriosa. Ka automaatne transmissioon Allison X1100-3B jättis sakslastele nigelavõitu mulje. Seepärast see eksperiment lõpetati. Tanki Leopard 2 tootmine algas 1979. aastal. Käesolevaks ajaks on valmistatud ligi 3500 Leopard 2 tanki ja palju erinevaid modifikatsioone. Kõige uuem on Leopard 2A7+. Lõpetuseks Saksa insenerid lõid Leopard 2 näol võimsa ja töökindla tanki, mis on Tiigri, Pantri ning eelmise Leopardi vääriline järglane. See sakslaste kõrget töökultuuri ja tehnilist täiuslikkust esindav masin on ihaldusobjektiks paljude maade relvajõududes. Kui vaid jätkuks raha! Meie naabrid, soomlased, hankisid 2003. aastal 124 Leopard 2A4 tanki, millega vahetati välja iganenud nõukogude masinad T-55 ja T-72. Möödunud aastal, so 2014, võeti Soomes vastu otsus osta lisaks sada Leopardi 2A6, mis saadakse kätte aastatel 2015–2019. Leopardid, ehk siis maailma ühed parimad tankid, on peale Soome veel kuueteistkümne maa relvajõudude teenistuses. Need on Austria, Hispaania, Holland, Indoneesia, Kanada, Kreeka, Norra, Poola, Portugal, Rootsi, Saksamaa, Singapur, Šveits, Taani, Tšiili ja Türgi. Saudi-Araabia võrdles Abramsit ja Leopardi ning on otsustanud viimase kasuks. Lepingu Leopard 2 hankimiseks on sõlminud ka Katar. Siia nimekirja võiks lähitulevikus veel ühe riigi lisada ning see võiks olla Eesti...

Sarnased artiklid