Lennuslaalom
Teodor Luczkowski
01.11.2008

Tuhandete pealtvaatajate silme all teevad kuus Eestis registreeritud lennukit Albatros muljetavaldavat lennuetendust. Kuid kohale pole tuldud nende pärast, Albatroside esinemine on alles sissejuhatus tõsisele võistlusele maailma parima lenduri mitteametliku tiitli nimele Red Bull Air Race’il, mille etapp toimus septembri algul Portos.

Lennuralli korraldus on selline, et paratamatult tekib soov seda vormel 1-ga võrrelda. Mõlema võistluse tõsisel huvilisel on järgmise aasta reisiplaanide paikapanek lihtne – etapid toimuvad põhiliselt Euroopa linnades, võimaluse korral on põhjust ette võtta ka pikem reis ja saada võistluselamus kas Lähis-Idas, USAs või Austraalias. Võitjad selguvad etappidel kogunenud punktide alusel ja nende kohta hakatakse meedias sageli kasutama sõnapaari „parim piloot” vaatamata sellele, et näiteks vigurlennu MM-võitjal või mõnel rallisõitjal võib olla parima tiitlist teistsugune arvamus.

Võistlusreeglid
RB lennurallil osaleb 12 pilooti. Kvalifikatsioon toimub väheste eranditega laupäeval, finaal pühapäeval. Võistlusele eelnevatel päevadel toimuvad treeninglennud. Kahest kvalifikatsioonilennu ajast läheb arvesse parem, nende aegade alusel selguvad kaheksa finalisti. Võistlusreeglid pole aga kivisse raiutud, neid on muudetud vastavalt korraldajate kasvavatele kogemustele, et tekitada suuremat publikuhuvi. Seda eeskätt kvalifikatsioonivõistluse osas, sest finaal on huvipakkuv niikuinii.
Erinevalt F1-st ei hinnata RB etapivõitu kümne punkti vääriliseks, võitja peab leppima üheksaga ehk vaid ühe enampunktiga finaalis alistatuga võrreldes. Kuna arusaadavatel põhjustel ei lubata lennukeid mõlemas suunas läbitavale rajale üheaegselt, siis lõppvõistlus toimub ükshaaval ja üldlevinud skeemi „veerandfinaal-poolfinaal-3. koht-finaal” kohaselt. Finaalist väljajäänud neljale piloodile pakutakse enne finaali lohutussõitu, mille võitja ehk kokkuvõttes 9. koha omanik saab ühe punkti. Sellest lähtuvalt on lohutuslennu nimeks „Point One”.
Võistlusrajal on täispuhutavatest 20 meetri kõrgustest püloonidest koosnevad kahte värvi väravad. Siniste vahelt peab läbi lendama horisontaalselt, punaste puhul peavad tiivad olema vertikaalselt. Sellises lennuki jaoks suhteliselt harjumatus asendis lendamisest on tehtud suur osa võistluse pressifotodest. Kui kohtunike meelest polnud lennuki asend värava läbimisel õige, on ajale lisandumas kolmesekundiline trahv. Vaatajate jaoks on huvitavaim šikaan, mis tuleb läbida slaalomistiilis. Pülooni puudutamine tähendab kümmet karistussekundit ehk suure tõenäosusega viimast kohta. Raja keskmine pikkus on viie kilomeetri ringis, lennuki kiirus ulatub 370 km/h-ni.
2008. aasta esialgses kalendris oli kümme võistluspaika, kuid ära jäid Stockholmi ja Hispaaniasse kavandatud etapid. Euroopas lennati Rotterdamis, Londonis, Budapestis ja Portos, teistel mandritel Abu Dhabis, San Diegos ja Detroidis, viimane etapp toimub Austraalias Perthis. Oma seitsmendat hooaega pidava võistluse toimumiskohad võivad järgmistel aastatel veel muutuda, eelduseks on jõe või mõne muu sobiva veekogu olemasolu linna keskel, millel linnaelanike ja -võimude soodsa suhtumise korral on tõenäosus saada lennuralli püsivaks toimumiskohaks.

Piloodid
Valikutingimused lennurallil osalemiseks on karmid. Nõutavast lennustaažist üksi ei piisa, ette tuleb näidata head kohad mõnel lennuspordi alal ja madallennu kogemused lennuetendustel. Vaid siis pääseb testidele, mille edukas läbimine annab võistlusel osalemise litsentsi. Ettevaatus on mõistetav – võistlusraja ümber turvaaedade püstitamine ja rehvide kuhjamine pole reaalne ning kõigile järgnevatele võistlustele võib saatuslikuks saada ainus traagiliselt lõppenud lennuralli.
Kui F1-s on staažikamad võidusõitjad vahel võtnud sõna liiga noorte meeste rajale lubamise vastu, siis lennuralli selle aasta noorima võistleja sünniaasta on 1969. Edetabelis tagapool asuvaid piloote tublisti edestavas esinelikus olevate meeste vanusevahemik on 41–53, nii et tegemist on tõeliselt täismeeste võistlusega.
Võistlejatest kolm on USAst, mis pole eriti üllatav, arvestades sealseid pikaajalisi erinevate lennurallide korraldamise traditsioone. Sama palju on võistlejaid Suurbritanniast, ühe piloodiga on esindatud Austria, Ungari, Hispaania, Prantsusmaa, Venemaa ja Lõuna-Aafrika.
Tõsistele võistluse fännidele ja ajakirjanikele pakutakse võimalust piloote ja nende lennumasinaid näha meeskonnaboksides, pit lane’i alal.

Lennumasinad
Konstruktorite võistlust lennurallil ei peeta, enamik osalejaist lendab Zivko Aeronauticsi lennukil Edge 540. Teistsuguse lennukimargi (MXS) leiab edetabelis alles 7. kohalt, kuid ennatlike järeldusi pole mõtet teha – ka punktideta ja vähe punkte kogunud piloodid lendavad Edge’iga. MXR Technologies tehtud MXS on uusim lennuk RB lennurallil, valmistatud just seda võistlust silmas pidades, ja on erinevalt teistest täielikult komposiitmaterjalidest, täpsemalt süsinikkiust konstruktsiooniga. Ainsana lendab Euroopas toodetud lennukil Extra 300SR prantslane Nicolas Ivanoff. Extra on populaarne sportlennuk, Saksa firma Extra Aircraft on neid aastate jooksul tootnud üle saja, Eestiski on registreeritud üks Extra 300. Versioon 300SR on loodud vastamaks RB lennuralli tingimustele. Nende hulgas on näiteks võime lennata nelja minuti jooksul tagurpidi asendis! Väga tähtis on konstruktsiooni puhul ülekoormuse talumine, enamik lennukeid lubab 12kordset G-d. Ülekoormust ja teisi lennunäitajaid jälgivad kohtunikud telemeetria kaudu vägagi tähelepanelikult. Lubatud ülekoormuspiiri ületamine toob kaasa diskvalifitseerimise, sest ohutusnõuetel on prioriteet soovi ees saavutada hulljulge manöövriga parem aeg. Tegemist pole teoreetilise võimalusega, Portos langes piirlimiidi ületamise tõttu finaalist välja kauaaegne võistluse liider britt Paul Bonhomme. Kuna ta jäi lohutussõidus teiseks ja seega punktita ning põhirivaal austerlane Hannes Arch sai maksimumpunktid, siis vaid vastupidine punktide jaotus viimasel etapil muudaks veel edetabeli tippu. Vaid siis koguksid mõlemad nimetatud piloodid võrdselt punkte ja üldvõitjaks saaks enam etapivõite kogunu ehk kokkuvõttes Bonhomme.
Nagu näha lennukite tehniliste andmete tabelist, on numbrid seal suhteliselt sarnased. See pole ka üllatav, sest võisteldakse ju omavahel. Kõigil lennukitel on kuuesilindriline, enamasti 540kuuptolline (umbes 8,8 liitrit) mootor. Sellest ka sageli korduv number 540 lennukimargi ja mootori tähistuses ning lennukite registritunnustes. Edge 540st on olemas kahekohaline variant, millega saab sõidutada võistluse valitud sponsoreid ning lasta neil täismahus kogeda rahastatava spordiala võlusid.
Just käesoleva TMi ilmumise ajal selgub Red Bulli lennuralli selle aasta võitja Austraalias Perthis.

Sarnased artiklid