Lennusadam
Mati Õun
30.01.2010

Tallinna merepiiril asuvast Lennusadamast ilmub siin-seal killukesi, kuid mis koht see siis ikkagi oli ja miks on see meile tähis?

Nagu vanimad Eesti elanikud mäletavad, oli lennundus enne Esimest maailmasõda alles lapsekingades – nagu nood mäletajad isegi. Aga maailmasõja alates läks kogu õhuasjandus nii maal kui merel käima suuremastaabiliselt. Eestisse jõuti sõja jooksul rajada 12 merelennusadamat – vast rohkem, kui maiseid lennuvälju? Neist merelennusadamaist kuus olid saartel – Papisaare, Kuressaare ja Sõrve Saaremaal, Kõrgessaare ja Tahkuna Hiiumaal ning Ruhnu muidugi Ruhnu saarel. Kaks merelennusadamat olid Eesti läänerannikul – Haapsalu ja Virtsu – ning neli merelennusadamat põhjarannikul – Narva-Jõesuu, Kunda, Pirita ja Tallinn.

Brigitovkast uue lennusadamani
Esimese maailmasõja alguses ja keskel oli Tallinnas reaalseks merelennusadamaks vaid Pirita, mis tollal kandis Brigitovka nime (olime siis ju Tsaari-Venemaa ääreala) ja mis asus Pirita jõe suudmes, linnapoolsel jõekaldal. Sinna ehitati viis puitsõrestiku ja presentkattega angaari lennukitele, mis jõelt õhku tõusid ja jõele ka maandusid. Aastal 1914 ehitati Piritale jõe kahte kallast ühendav madal puitsild, mis kippus toda lennutegevust veidi piirama ja sundis vast uue koha järgi vaatama. Brigitovka merelennuväebaasi ametlikuks nimeks oli 3. morskaja aviastantsia (3. merelennujaam) ja seal paiknes 1. õhubrigaadi (1. vozdušnaja brigada) salk „V”. Lennukeiks olid nii siin kui ka teistes tollastes Tsaari-Venemaa merelennusadamais esialgu vaid kaheistmelised ja kaheujukilised Farmanid. Konstrueeritud olid need prantslase Henry Farmani poolt ja neid toodeti Venemaal mitmetes modifikatsioonides. 1915. aasta kevadest hakkasid Vene merelennuväeosadesse ilmuma ka ukrainlase Dmitri Grigorovitši konstrueeritud kaheistmelised lennupaadid M-5 ja alates 1916. aasta algusest sama konstruktori kolmeistmelised lennupaadid M-9. Sama aasta detsembris ilmus Pirita merelennujaama esimene seerialennuk M-16. Seegi oli Grigorovitši konstrueeritud, kuid ta oli paigutatud ujukitele, mis talvel asendati suuskadega. Kõik nad olid luurelennukid, kuid neilt võidi loopida ka mõne- kuni mõnekümnekiloseid pomme. Farmanitel ja M-5-tel oli stardikaal alla tonni, M-9-l ja M-16-l poolteist tonni. Lennukiirus oli neil kahetiivalistel masinatel 90–110 km/h ja nende bensiinipaakide mahust piisas 3,5–4tunniseks lennuks.
1916. aasta 5. juulist alustati uue lennusadama ehitamist Peetri laevatehase ja 19. sajandil ehitatud Patareikasarmu vahele Tallinna lahe lõunakaldal. Ehitajaks oli Taani firma Cristiani ja Nielsen, kuid tegelik töö tehti ära Vene alamatega, kelle hulgas millegipärast ei tohtinud olla juudiusku isikuid. Taanlastest firmaesindajaist lubati saladuslikule ehitusplatsile vaid projekti autoreid, insenere Schwen Schulzi ja Herluf Forschhammerit ning veel kahte kümnikut – nii kutsuti siis eestöölisi-töödejuhatajaid. Venelaste poolt oli ehitusjuhatajaks määratud polkovniku auastmes arhitekt Aleksandr Jaron.
Aasta ja kolme kuuga ehitati Lennusadama akvatooriumi idast ning põhjast piirav umbes 400 m pikkune muul, lennukite vettelaskmiseks ja väljatõmbamiseks vajalik lai kaldtee ning hiiglaslik, 50 x 105 m põhiplaaniga raudbetoonangaar. Viimane kaeti kolme 35 x 35 meetrise põhiplaaniga raudbetoonkupliga, mida peetakse suurimaks tol ajal ehitatuist. Vähe sellest, meile kerkisid nad kümmekond aastat varem kui mujal maailmas. Taoliste koorikpaneelide ehitustehnilised arvutused ja valmistamine oli inseneridele tõsine väljakutse. Angaarile jäeti 24 m laiused väravaavad, mis pidi suletama sama laiade väravatega. Kuid paika need kuuldavasti ei jõudnudki ja külgavad suleti laudseintega, otsaseina jäeti vaid üks värav.
Lennusadama projekti järgi tulnuks sinna ehitada veel teinegi selline angaar esimesest lääne poole, kuid selle ehitamisel vundamendist kõrgemale ei jõutud; 26. augustil 1917 tuli korraldus tööd lõpetada. Sama aasta 13. oktoobril anti käsk kõik tööd Lennusadamas üldse lõpetada, hinnata ja vastu võtta. Peatselt kokku löödud arved näitasid, et tööd oli 1. septembriks tehtud 1 854 600 rubla eest; hiljem ehk lisandus veel natuke.

Esimesest Saksa okupatsioonist esimesse wabariiki
Võib arvata, et revolutsioonisegadustes Venemaa Tallinna Lennusadamat enam ei vajanud. Küll aga võtsid selle oma merelennuväe käsutusse 1918. aasta veebruari lõpul Tallinna jõudnud sakslased. Kui neil omakorda sama aasta novembrikuus revolutsioonipäevad kätte jõudsid, müüsid nad Lennusadamas olnud kuus lennukorras lennukit soomlastele. Ööl vastu 26. novembrit sisenes Lennusadamasse kaubalaev Eläköön ja ettevõtlikud hõimuvelled laadisid sellele ühe ühekohalise hävituslennuki Rumpler 6B ning viis kahekohalist ja kahemootorilist vesilennukit, samuti lennukibensiini. Vesilennukite angaari jäid maha vaid 4 lennuki kõlbmatud rusud, millest alles 1922. aastal pandi kokku üks lennukõlblik lennuk.
1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal oli sakslaste kasutada ka Pirita lennusadam, kus paiknesid Friedrichshafeni ja Rumpleri vesilennukid.
Meie esimese vesilennuki ostsid eesti lendurid 31. detsembril 1918 Turust, makstes 25 000 marka. See oli Petrogradis Štšetinini tehases ehitatud M-16, mis kahjuks oli lennukõlbmatu. Tallinna jõudis ta alles kuu aja pärast, kuid remonditi kiiresti ja sai lennukorda vast juba 1. märtsil 1919. Tosin päeva hiljem, 13. märtsil, aga asutati esimene Eesti merelennuüksus – Merelennurühm. See hakkas muidugi paiknema Lennusadamas ja selle esimeseks ülemaks määrati 21aastane lipnik Arnold-Gustav Under, luuletaja Marie Underi onupoeg.
Vabadussõja lõpuajaks oli Merelennurühmast saanud Merelennusalk, mis mingil ajal 1920-21 kandis jälle rühma ning siis uuesti salga nime. 15. veebruarist 1924 sai tollest salgast merelennueskadrill lennuväerügemendi koosseisus, kuid tundub, et 1926. aastast jäljed sellest üksusest kaovad. 1932. aasta 16. juulist asutati tollase õhukaitse koosseisus Üksik Merelennusalk. Selle formeerijaks oli major Gustav Matvei, kes varem oli juhatanud merelennueskadrilli. Sama aasta 29. novembril viis Matvei vesilennukil Soome meie katsevägede staabi ülema kindralmajor Juhan Tõrvandi. Tagasiteel sattus Matvei udusse, eksis teelt ja hukkus Lahepere lahes Pakri ning Lohusalu poolsaarte vahel. Üksik Merelennusalk eksisteeris 1939. aasta maikuuni, siis pandi ta lennukõlblikud lennukid ratastele.
Kõik eespool loetletud Eesti merelennuüksused baseerusid Lennusadamas, mis kandis vahelduvalt ka Hüdrolennukite sadama, Merelennusadama ja aastail 1919-20 koguni Miinisadama nime.

Punasest okupatsioonist uude vabariiki
1940. aastal okupeeritud Eestis kandis Lennusadam Hüdrosadama (Gidrogavan) ja Vesilennusadama (Gidroaviatsionnaja gavan) nime. Sadamas baseerusid mereväe abilaevad ja muud ujuvvahendid: puksiirid, ujuvkraanad, praamid jms. Angaar oli pikka aega kasutusel miini- ja torpeedorelvastuse 2754.baasi laona; sadama territooriumil seadsid end sisse Balti laevastiku ehitusvalitsuse tootmisbaasid. Lennusadama slipil ehitati 1980. aastail mitmetuhandetonniseid raudbetoonist vundamendikaste tuletornidele. Vette lastuina pukseeriti need ehitatava tuletorni kohale, avati kingstonid ja lasti eelnevalt tasandatud merepõhjale. Nüüd täideti nad killustiku ja liiva seguga ning, et tormilained seda mürakat siiski paigast ei viiks, paigaldati merepõhja tolle vundamendikasti kõrvale hulk ligi pooleteise meetri kõrgusi betoonplokke.
Lennusadamas on tehtud sellised vundamendid Irbe väina, Muuga lahes oleva Karbimadala, Paljassaarest põhjaloodes oleva Vahemadala ja Aegnast põhja pool oleva Tallinnamadala tuletornidele ning -paakidele; vast mujalegi. Sellealast ehitus- ja projekteerimistööd juhatas Igor Aleksejev, tänapäeval tehnikadoktor ja suurepärase pildimaterjaliga raamatu „Eesti tuletornid” autor.
N. Liidu kokkukukkumise järel kanditi Lennusadam venekeelsele varifirmale ja müüdi mõned korrad edasi. Sadama viimane ebaseaduslik omanik oli firma BPV, kellelt Eesti justiitsministeeriumil peale aastatepikkust kohtuskäimist õnnestus Lennusadam 2006. aasta suvel kätte saada. Siinse loo kirjutamise ajal kuulub Lennusadam Meremuuseumile, kes hoiab seal oma muuseumlaevu: jäämurdjat Suur Tõll, allveelaeva Lembit, piirivalvelaeva Torm, miinilaeva Kalev jm. Praegu käivad Lennusadama ja sealhulgas vesilennukite angaari restaureerimistööd Euroopa Liidu rahade toel. Arhitektuuribüroo Koko projekti järgi peaks aastal 2011 angaar mahutama allveelaeva Lembit ja kolme korruse jagu muudki merekultuurilist. Siis tasub sammud sinnakanti seada.

Sarnased artiklid