Lennuohutus algab maa pealt
Gert Teder
01.05.2007

Et 90% lennukitega juhtuvaid õnnetusi leiab aset lennuväljal või selle vahetus läheduses, on lennuohutuse seisukohast ülitähtis, millise tehnika ja ettevalmistusega on lennuväljadel valves päästeteenistused.

Lennundust peetakse kõige turvalisemaks liiklemise viisiks maailmas, kuid ometi juhtub ka siin õnnetusi, mis sageli on hukkunute arvult katastroofiliste tagajärgedega. Statistika näitab, et 45% lennuõnnetustest toimuvad õhkutõusul, teine 45% maandumisel ja vaid 10% õhus olles. Seega leiab valdav osa lennuõnnetusi aset lennuväljal või selle vahetus läheduses ning järelikult sõltub lennuõnnetuse ohvrite arv paljuski lennuväljade päästeteenistuse kohalejõudmise kiirusest. Valdavalt on inimeste hukkumise põhjuseks süttinud lennuk ja selle tagajärjel eralduvad ülimürgised põlemisgaasid ning kuumus.
Tsiviillennuväljade päästeteenistustele kehtivad rahvusvahelise tsiviillennunduse organisatsiooni ICAO kehtestanud nõuded (enam-vähem analoogse sisuga nõuded kehtivad ka militaarlennuväljadel), mis fikseerivad lennuväljade ohutuskategooriad ja vastavalt sellele päästeteenistuse võimekuse konkreetsel lennuväljal.
Ohutuskategooriaid on ICAO määratluse järgi 10, seda sõltuvalt antud lennuväljale maanduvate lennukite mõõtudest (kere pikkus ja laius). Tallinna lennuväli kuulub selle kohaselt 7. kategooriasse. Ohutuskategooria fikseerib nii kohustusliku tulekustutusautode arvu, kustutusainete hulga kui ka kustutusaine (vesi, vaht ja pulber) andmise intensiivsuse tulekahju kohal (pumba tootlikkus l/min).

Tulekustutusautod
Tulekustutusautod koosnevad alusautost ja pealisehitusest. Seega on alati tegemist kahe erineva tootjaga, kelle tehnilised lahendused peavad omavahel laitmatult sobima, ning olema samal ajal vastavuses ka ICAO paika pandud tehniliste nõuetega.
Lennuvälja tulekustutusautodel kohtab kolme tüüpi šassiisid. Normaalšassiid kasutatakse reeglina väikeste autode puhul (mootori võimsusega kuni 500 hj), suuremate autode puhul (mootori võimsusega kuni 1000 hj) tulevad kasutusse juba militaaršassiid. Uuema nähtusena kasutatakse spetsiaalšassiisid, mille peale saab ehitada väga suuri ja kiireid tulekustutusautosid.
Pealisehitusest suurima osa moodustavad kustutusainete paagid. Veepaagi maht varieerub vahemikus 4500–12 000 liitrit, seda sõltuvalt auto otstarbest. Tagamaks auto stabiilsust sõidu ajal, on veepaak varustatud “lainemurdjatega”, mis ei lase veepaagis loksumist tekkida ja välistab seeläbi auto stabiilsuse kadumise sõidu ajal.
Vahuaine paagi suurus (tavaliselt 400–1000 l) arvestatakse nii, et oleks tagatud kahekordne vahuainevaru – ühest vahuainepaagist peab vee ja vahuaine maksimaalset segunemisprotsenti arvestades jätkuma kahe paagitäie vee jaoks.
Üks kustutusaine on kustutuspulber – seesama, mida kasutatakse tavalistes tulekustutites. Kogused on muidugi teised, siin käib jutt 45–450 kilogrammist (autodes kasutatakse 1-2 kg, hoonetes on seintel tavaliselt 6 kg kustutid).
Auto pealisehituse sisemuses on tuletõrjepump, mis saab oma tööks vajaliku energia auto mootorilt või selleks otstarbeks paigaldatud spetsiaalselt mootorilt. Kasutatakse võimsaid kaheastmelisi tsentrifugaalpumpasid tootlikkusega kuni 6000 l/min (surve 10 baari).
Lennuvälja tulekustutusautode pumbad on ehitatud nii, et neid saab sisse lülitada mis tahes auto liikumise kiiruselt. See võimaldab kustutusainet väga kiiresti tulekoldesse paisata, ise samal ajal sobivat kustutuspositsiooni valides. Lisaks surveväljunditele on pump varustatud ka survesisenditega, mis lubab tühjenenud veepaagiga autol ka teisest autost vett saada. Nii saab kustutusainet katkematult tulekoldesse lasta. Tõsi, kui vaadata kustutusainetepaakide mahtusid ja tootlikkust, näeme, et kustutusaine lõpeb väga kiiresti, juba 3-4 minutiga.
Oluline komponent pumba juures on vahusegisti, kus toimub vee ja vahuaine segunemine. Tulemuseks on kustutusaine, millega saab kustutada kemikaale ja veest kergemaid aineid – näiteks põlevat lennukikütust. Vahuainet segatakse vette 3, 6 või 9%.
Kustutusaine paiskab tulekoldesse veekahur – see asub kas auto katusel või auto esiosa küljes. Veekahurit juhitakse elektrooniliselt auto kabiinist. Veekahuri tehnilised näitajad on tema läbilaskevõime (tootlikkus) ja pöörderaadius. Kui autole on paigaldatud kustutuspulbripaak, vajatakse ka spetsiaalset pulbrikahurit.
Õnnetusjärgsed päästetööd eeldavad ka spetsiifilise päästevarustuse olemasolu. See on paigutatud auto külgedel asuvatesse varustuskappidesse, mis suletakse tolmu- ja veekindlate rullustega.

Erinevad kategooriad
Esimene tulekustutusauto peab jõudma mis tahes lennuraja punkti kolme minutiga ja järgmine minut hiljem. See reegel kehtib kõigil lennuväljadel, kuid erineva suurusega lennujaamades on kardinaalselt erinev, milline tehnika millises lennujaamas olema peab – Frankfurdi ja Kärdla lennujaamad on ikka kaks väga erinevat asja!
Vastavalt tehnilis-taktikalistele näitajatele jagunevad lennuvälja tulekustutusautod erinevatesse kategooriatesse. Väikseim auto kannab koondtähistust RIV (ingl k Rapid Intervention Vehicle). Selle auto kustutusaine hulk on väike – keskmiselt 4500 l vett ja 500 l vahuainet. Selline auto liigub väga kiiresti ning enamasti jõuab sündmuskohale esimesena.
RIV-auto kõrvale saabub suur tulekustutusauto. Seda tähistava lühendina on kasutusel nii saksakeelne GLF (Gross Lösch Fahrzeug) kui ka ingliskeelne MFV (Major Foam Vehicle) – vastavalt siis suur tulekustutusauto ja suur vahuauto, eesti keeles kõlavad kohmakalt mõlemad. Tehnilistelt näitajatelt on nad sarnased RIV-autoga, erinedes suuremate mõõtmete ja suurema kustutusaine koguse poolest. Vett võib sellises autos olla kuni 10 000 l ja vahuainet 1000 l.
Viimastel aastatel on toimunud lennuvälja tulekustutusautode arengus hüpe, mille tulemuseks on n-ö kombineeritud auto – kiire ja suur. Sellised autod ehitatakse spetsiaalšassiile, neil on väga võimsad mootorid ja väga suur kustutusaine hulk.
Lennuväljade tulekustutusautode pidev arendamine ei ole seotud otseselt lennuõnnetuste arvuga. See on siiski eelkõige selleks, et muuta lennundust tervikuna veelgi turvalisemaks.

Sarnased artiklid