LCD või plasma?
Juha Nykänen
01.02.2007

Kogusime testirühma kümme 42tollist paneeltelerit kuni 3000 euroni (ca 47 000 krooni) ulatuvast hinnaklassist. Kõigis neis on sisseehitatud digi-tv-tuuner ja nad vastavad HD Ready nõuetele. Teisisõnu võib nende kõigiga vastu võtta nii praegusi digi-tv-saateid kui ka tulevasi kõrgteravaid programme. Viis telerit kasutavad LCD-tehnoloogiat ja viis olid plasmaekraaniga.

42tollised paneeltelerid

Finnsat FTV-40CTS
Hitachi 42PD9700C
LG 42PC1D
Philips 42PF7621D/10
Philips 42PF9631D/10
Pioneer PDP-427XD
Samsung LE40N73BD
Samsung PS-42Q7HD
Sony KDL-40V2000
Toshiba 42WLG66

Vanasti piisas pisikesest kineskooptelerist enamikule. Olukord on aga kiiresti muutumas, sest kõik pildiallikad on minemas digitaalseks. Kuna pilt muutub ühtaegu ka teravamaks, on seda võimalik lähemalt vaadata. Lisaks saab päris korraliku kinoelamuse koju üsna mõistliku raha eest. Suuremate ekraaniga telereid on nii LCD- kui plasmatehnikas, aga kumb neist on parem?

Ühtlane areng
Mõlemad kuvaritehnikad on viimastel aastatel väga palju edasi arenenud. LCD- ehk vedelkristallekraani saab nüüd ka kõrvalt vaadata, ilma et värvid pleekinuna paistaksid. Ka värvid ja liikumiste edasiandmine on paari aastaga palju paremaks muutunud. Plasmakuvari eelisteks on aga endiselt laiem värvigamma ja pisut häirevabamad liikumised.
LCD- ehk vedelkristallteleril on üle miljoni väikese pildipunkti ja ekraanipaneeli taga kirgas taustavalgus. Pildipunktid on nagu katikud, mille avanemist juhitakse pingega. Mida enam punkt avaneb, seda heledam valgus sellesse kohta saadakse.
Plasmakuvar põhineb gaaslahendusel ning ekraanipilt moodustub miljonist eraldi juhitavast pildi algosast ehk pikslist. Iga punkti heledust reguleeritakse keerulise protsessiga, kus üksikuid gaaslahendusi võib sekundis sündida tuhandeid.
Mõlemale ekraanitüübile on ühine see, et pildipunkte on kolme värvi. Kui punane, sinine ja roheline värvus on korraga kiirgamas, paistab punkt meile valgena.

Digitaalselt
Kuna analoogsaated lõpevad Soomes järgmise aasta sügisel, Eestis aga hiljemalt 2012, valisime testirühma ainult sisseehitatud digituuneriga mudelid. Kõigis on aga alles ka analoogtuuner.
Testirühma teleritega võib vastu võtta maapealse DVB-T-normidele vastavaid saateid. Siin on aga üks erand: Finnsat on varustatud tervelt kolme digituuneriga, ehk siis DVB-T maapealse signaali jaoks, DVB-C kaabelvõrgu ja kolmas, DVB-S satelliidilt tuleva vaatamiseks.
Digivastuvõtja annab parema pildi, millest on kasu siis, kui telepilti vaadatakse suurelt ekraanilt. Lisapräänik on elektrooniline saatekava. See näitab ekraanil kõigi kanalite seitsme päeva kava. Iga saate kohta saab ka täpsemat teavet. Mõlema Philipsi saatekava on aga liiga napp, sest ekraanile saab infot ainult vaadatava ja järgmise saate kohta.
Mõned telerid võimaldavad ka ajastada soovitud saadete vaatamise otse saatekavast. Ajastit võib kasutada ka lihtsalt õigel ajal programmide automaatseks vahetamiseks.

Head suhted
Digitelevisiooni saateid vaadates ei oska kumbki Philips ega Samsung valida õiget pildisuhet, kui formaat vahetub laiformaatpildilt traditsioonilisele 4 : 3-le. Seepärast peab nende pultide pildisuhte valiku nuppu kasutama õige tihti.
Philipsi pildiformaadiautomaatika venitab 4 : 3 pildi kogu ekraani täitvaks. Ühtaegu lõigatakse pildi üla- ja alaservast osa ära ning ekraani servi venitatakse keskosast enam. DVB-tekst nihkub natuke ülespoole, et alumised tekstiread näha oleks. Soome MTV3 ja Nelonen kõrvetavad teksti otse pildile, nii et nende saadete tekstide alumine rida jääb nägematuna pildist välja.
Samsungi automaatika ei kadreeri pilti, vaid venitab selle kogu ekraani suuruseks. Inimesed paistavad seetõttu tavalisest lühemate ja paksematena.
Teiste aparaatide automaatika töötab probleemideta.

Tekstid
Soomes kasutatava digitelevisiooni oluline osa on mitmekeelne heli ja tekst. Seegi moment on ka Eestis oluline, et digituuneriga teler oskaks näidata võõrkeelsete filmide subtiitreid arusaadavas keeles.
Häälestusautomaatika järel ei näita Hitachi, Philipsid, Pioneer ja Sony ise DVB-teksti, see tuleb vaatajal menüüst sisse lülitada. Hitachil ja Philipsitel on subtiitrite sisselülitamine lihtne. Sony subtiitrid lülitatakse sisse menüüst, mille vaikimisi seade on “ei”. Siis peab oskama valida variandi “basic” (soome keeles “perus”). Alternatiivid on “ei” ja “nõrga kuulmisega inimestele”. Pioneeri menüüdest subtiitreid ei leia, sest selle jaoks on puldil omaette nupp.
Philipsitel ja Toshibal läheb pärast kanali vahetamist natuke aega, et subtiitrid ekraanile jõuaks. Mõnikord ilmuvad Philipsi LCD-teleril subtiitrid ekraanile alles pärast kanalite edasi-tagasi vahetamist.
Ka LG, Hitachi ja mõlemad Samsungid on subtiitrite näitamisel mõnikord ebakindlad.

Fotod ekraanil
Digifotokate mälukaardile salvestatud pilte on mugav teleri ekraanilt vaadata. Selleks sobivad kõik rühma ekraanid eraldusvõime poolest hästi. Siiski on ainult Hitachil, mõlemal Philipsil ja Samsungi LCD-teleril koht, kuhu saab ühendada digikaamera või torgata selle mälukaardi.
Hitachi tunneb USB-liidese kaudu ära sinna ühendatud kaamera või kaardilugeja. SD- ja MMC-kaartidel on pesad lausa teleris endas. JPEG-pilte saab ekraanil vaadata taustamuusika saatel. Ka kaardile salvestatud videot (JPEG, MPEG1 või MPEG4) saab näha.
Philipsitel on vaid USB-sisend, kuhu saab ühendada digikaamera või mälupulga. Philipsi teleritega saab näidata nii pilte (JPEG) kui videot (MPEG1 ja 2). Ka MP3 muusikat saab kuulata. Diaprogrammi taustaks saab siis ka muusikat lasta.
Samsungi LCD-teler on siin aga teistest üle. Sellel on kaks pesa erinevatele mälukaartidele (CF, MicroDrive, MagicStor, SD, MMC, MS, MS Pro ja XD). Pildid kõlbavad vaadata JPEG-formaadis ja heli MP3-na. Lisaks on aparaadi küljel USB-pesa ja ühendus Pict Bridge’ga kokkusobivale printerile.
Pilte võib loomulikult pöörata, suumida ning nende vahele saab sobitada isegi üleminekuefekte. Samsungiga saab ka kopeerida faile ühelt kaardilt teisele. See on tänane päev.

Arvutikuvarina
Kõiki rühma telereid saab ühendada arvutiga. Philipsid välja arvatud, on kõigil aparaatidel analoogarvutisisend (D-sub 15). Philips on välja mõelnud kummalise lahenduse, kus komponentsignaali saab muuta RGBks.
Teistega saab arvutipildi tuua ekraani nimieraldusvõimel hästi nähtavale. LCD-telerite nimieraldusvõime on 1360 x 768 pikslit ning plasmadel ja Toshibal 1024 x 768. Philipsi ekraane me analoogsignaaliga ei torkinud ja arvatavasti ei tee seda ka nende telerite omanikud.
Arvuti digitaalse DVI-väljundi saab sobiti vahendusel ühendada teleri HDMI-sisendiga. Pilt aga pole sel juhul parim võimalik ja mõnel juhul ei täida tervet ekraani. Vaid Finnsat, LG, Philipsid, Pioneer ja Samsungid olid arvuti pildiga tasemel. Muudel oli sellega erinevaid probleeme. Kõikidega sai küll pildi ette, aga halltoonide skaala tumedamad ja heledamad toonid ei eristunud üksteisest või tuli pilt ekraanile mõnest servast äralõigatuna.
Ühendasime ka Xbox 360 mängukonsooli kõigi ekraanidega komponentkaabli abil. Plasmade parem liikumiste edasiandmisvõime oli kohe näha, aga ka LCD-d polnud halvad ei 720p- ega 1080i-režiimis. Finnsati pilt oli liiga luitunud olemisega, selles oli toonivigu ja liikuvad jooned olid ebateravad. Ka Toshiba värvid olid Xboxiga ebaloomulikud.
Plasmaekraane ei saa soovitada vähemasti püsivaks kasutamiseks arvutikuvari või mänguekraanina. Mängudes on palju paigalseisvaid eredaid kohti, mis ekraanile kinni põlevad. Plasmakuvari omanik peab hoiduma heledate paigal püsivate kujutiste eest.

Liidesed
Pilti oleks hea telerisse viia alati parimal võimalikul moel. Kui pildiallikal on HDMI-väljund, on seda mõistlik ka kasutada. HDMI-siini pidi liiguvad nii pilt kui heli algsel digitaalsel kujul. Mõnel rühma teleril on kaks HDMI-sisendit, millega saab kõrgteravat pilti tootvaid aparaate ühendada.
Paremuselt teine lahendus on kasutada komponentkaablit, kus heledusinfo ja kaks osavärvi liiguvad omi traate pidi. Ka SCART-juhe on kasutuskõlblik, kui pildiallikas annab välja RGB-signaali. Teleris tuleb osata SCART-juhe ühendada RGB-d näitava sisendiga. Mõnes testirühma teleris on mitu RGB-sisendit, LG-s aga ei ainsatki.
Hitachi, Finnsati, LG, Sony ja mõlema Samsungiga on ühenduste tegemine lihtne. Teistega tuleb vähemalt osa juhtmetest torgata alt üles pessa, mida on võimalik leida ainult kätega kobades, sest neid tähistavaid märke ei ole võimalik näha.

Pildi seadmine
Kui teler on pakendist välja võetud ja kasutusvalmis seadistatud, on pilt selline, nagu see tehases seati. Tehases on aga pilt seatud reeglina kaupluste keskkonda arvestades, nii et heledus, kontrast ja värviküllastus on liiga tugevad. Ka kõik pildiparandusskeemid on vaikimisi sisse lülitatud.
Omi seadeid on raske teha ilma testpildita. Aga seda ei saada enam eetrisse ka YLE, nii et ainus võimalus on sobiva test-DVD ostmine. Nii mõneltki plaadilt saab lisaks testpildile ka kodukino reguleerimise jaoks vajalikke helisignaale.
Pildi juures on kõige tähtsam, et heledus seataks maksimaalseks nii, et must veel mustana püsib. Siis seatakse kontrastsus halltoonide skaala järgi selliselt, et kõik toonid üksteisest hästi eristuvad. Lõpuks vähendatakse värviküllastus asemele nii, et sinine ja punane ei ole liiga räiged.
Lõplik värvide paikaseadmine tuleks teha ajapikku liikuva pildi järgi nii, et näod oleksid võimalikult loomulikud. Enne seda tuleks kõik pildiparandusskeemid välja lülitada ja pildi teravus miinimumi seada. Seda sellepärast, et teravuse regulaator tõstab ainult piirjooni rohkem esile ja pilt muutub ebaloomulikuks. Kontrastiautomaatikat või dünaamilist kontrasti ei peaks kasutama, sest need muudavad kogu aeg pildi seadeid kas valgustuse või programmi sisu järgi.

Finaal
Neljast inimesest koosnev _ürii valis kümne testis osalenud teleri hulgast lõppvõistlusele välja kaks aparaati. Finalistid valiti ainuüksi pildi kvaliteedi alusel – heli seejuures ei arvestatud.
Üllatusena oli üks teleritest plasma ja teine LCD. Finalistideks said Sony KDL-40V2000 ja Pioneer PDP-427XD.

Proovivaatamine algab
Praegu saab kodus parima pildi DVD-d vaadates. Seepärast ühendasime teleritega kõigepealt DVD-mängija. Viisime pildi telerisse nii komponent- kui HDMI-signaalina ja plaadimängijana kasutasime Pioneeri mudelit DV-868 AVI.
Testides vaatasime tundide kaupa filme. Selle aja jooksul tegime mõlema finaali saanud teleri pildi täppisreguleerimist. Lõplikke seadeid tuleb pärast esmast reguleerimist teha erinevaid pildiallikaid kasutades veel kaua.
Nii Sony kui Pioneeri pildireguleerimise võimalused on mitmekülgsed. Mõlemas saab eraldi seada kolme osavärvi taset. Samuti saab mõlemas kontrasti mõjutada gammaregulaatori ja musta tooni taseme regulaatoriga.
Kõikide läbiproovitud variantide järel tuleb ausalt tunnistada, et samasugust pilti kahte erinevasse telerisse ei saa. Üks põhjus on muidugi ka selles, et ühe ekraaniks on plasma-, teisel LCD-paneel. Teisalt ei saa täpselt ühesugust pilti ka kahe erineva firma LCD-telerisse.

Erinevused
Algusest peale oli selge, et plasma- ja LCD-paneelide pildi kvaliteedis on erinevusi.
Teoreetiliselt peaks plasmaekraani pilt olema silmaga nähtavalt LCD omast parem. See oli nii ka praktiliselt, sest Pioneeri ekraanil nähtavaid puhtaid kollaseid ja sügavaid rohelisi toone ei ole võimalik Sony ekraanile tekitada, kuigi selle pilt on LCD kohta iseenesest hea.
LCD heledus on plasma omast selgelt üle ja erinevus läheb seda suuremaks, mida suurem osa ekraanist on valge. Must on plasmal aga sügavam ja tumedad toonid eristuvad paremini.
Eraldusvõimes on LCD-paneelidel endist viisi pisike paremus. Vertikaalne eraldusvõime on mõlemal 768 pikslit. Plasma horisontaalne pikslite arv on aga “kõigest” 1024, samas LCD-l on see 1366. Seetõttu näitab LCD ehtsat 16 : 9-formaati. Plasma horisontaalpiksleid tuleb antuke venitada. Dramaatilist vahet pildi kvaliteedis see aga ei põhjusta.

Tegelikkus
Praktiliselt on Pioneeri ja Sony pildid ühtviisi teravad. Liikuvat pilti vaadates saab aga Pioneer väikese võidu, sest häireid on liikuvate osade juures natuke vähem. Omavaheline erinevus on neil väike, aga vahe testirühma nõrgimatega selge.
Ka värvides oli katsetajate silmade jaoks näha erinevusi. Pioneeri värvigamma on laiem – eriti roheliste, kollaste ja punaste toonide osas. Ja nii vaatamata sellele, et Sony menüüdest lülitati sisse laiendatud värvigamma, millest lõpuks küll loobuti. Nimelt halvendas see kollaste toonide puhtust veelgi.
Mõlema teleri värvitoonid ja kontrast ei muutunud ka väga kirevate ja kõikuva heledusega stseenide vaatamisel. Ihutoone pidas osa vaatajaid paremaks Sony ekraanil, osa aga eelistas Pioneeri. Tõsi on aga see, et kumbki ei suutnud neid näidata päris loomulikult.

Nende kahe vahel valikut teha on ilmselt raske.

Lõplikke testitulemusi loe ajakirjast.

Sarnased artiklid