Las lennata…
Tormi Soorsk
01.05.2009

Purjetajate üheks enim meeli köitvaks eesmärgiks on ikka olnud 50sõlmese kiiruse saavutamine 500meetrisel distantsil. Selle alistamise nimel pingutatakse kõvasti ja selleks loodud alused on silmaga vaadates suisa kummalised. Kuid see ei maksa midagi, loeb vaid kiirus.

Rahvusvahelise purjetamisliidu 1972. aastal loodud organisatsioon World Sailing Speed Record Council (WSSRC) ehk purjetamises saavutatud rekordeid registreeriv asutus on valvel, sest tervelt neli rahvusvahelist rühmitust ründab jahtidel maagiliseks peetavat 50sõlmest (92,6 km/h!) kiiruspiiri.
Kiirusrekordeid jahitakse erinevatel distantsidel. Kõige enam üritatakse mõistetavatel põhjustel tippkiirusi saavutada 500meetrisel lõigul – tuul ei jõua ehk ära kukkuda, ürituseks on vaja väikest lainetusest vaba lahesoppi ehk järve, alus peab selle maa ikka vastu ja kui vaja, on abi lähedal.
Praeguseks on tuule jõul kõige kiiremini liikunud lohesurfajad. Neil õnnestus see unelmatepiir ka esimestena ületada. 2008 septembris-oktoobris kogunesid kiireimad lohesurfarid 2007. aastal avastatud superkohta, Lüderitzi (ka Luderitz) lahte Namiibias. Madal vesi ja valdavalt soodsalt suunalt tuul – ning rekordid muudkui tulid! Prantslane Sebastien Cattelan murdis esimesena 50 sõlme piiri, saades kiiruseks 50,26 sõlme, aga rekordiomanik sai ta olla vaid ühe ööpäeva. Siis ületas tema kaasmaalane Alexandre Caizergues selle koguni kolmel korral ja tema tipptulemuseks jäi 50,57 sõlme (93,7 km/h!). Samas püstitas lõuna-aafriklanna Sjoukje Bredenkamp, selle koha avastaja, ka naiste kiirusrekordi 45,2 sõlmega. See koht on niivõrd hea (http://www.luderitz-speed.com), et varsti loodetakse seal ületada ka 60sõlmene kiirus.
Kuid vägevaid purjetamisrekordeid on teisigi ning kiiruste kasv on olnud muljetavaldav. Näiteks 1972. aastal registreeris WSSRC esimesena 500meetrisel distantsil inglase Tim Colmani purjeka rekordkiiruseks „vaid” 26,3 sõlme.

Ümber ilma rekordkiirusel
Vahepeatusteta ümber maailma purjetamises vahetuvad rekordid ise lausa rekordkiirusel. Lähiminevikus on ilma teinud prantslased Francis Joyon ja Bruno Peyron. Peyron oli aastal 2005 kipriks Orange II nimelisel rahvusvahelise meeskonnaga katamaraanil, mis tegi maakerale tiiru peale peadpööritava 50 ööpäevaga, keskmise kiirusega 18 sõlme! Kuid veel tõsisema asjaga sai hakkama Joyon, kes 2008. a alguses tegi üksinda purjetades tiiru ümber maakera IDEC-nimelisel trimaraanil vaid 57 ööpäevaga, lüües 2005. aastal maailma ahhetama pannud inglise purjetamisdaami Ellen MacArthuri rekordit, mis oli tsipa alla 72 päeva, kahe nädalaga! Millal mees küll magas või muud tegi, jääb arusaamatuks. Ja kuidagi ei saa märkimata jätta, et enne Ellenit oli rekord olnud eespool nimetatud Francis Joyoni käes, kes 2004. oli ringi maakerale peale saanud mõni tund enne 73 ööpäeva täitumist. Kui rekordijanu ikka hinges kripeldab, ei siis ole pääsu – kui vaid rahakest leidub…
Mõni aeg tagasi sündis ka meeskondadega purjetavate ühekereliste purjekate ehk monohullide uus 24 tunni sõidu kiirusrekord. Jaht Ericsson 4 püstitas selle 29. oktoobril 2008 Volvo Ocean Race’i esimesel etapil, saades uueks numbriks on 596,6 meremiili (1106 km, 24,85 sõlme ehk 46,05 km/h!). Eelmine rekord oli välja sõidetud samuti VORi ajal, 2006. aastal ABN AMRO TWO poolt, see oli 562,96 meremiili ehk 23,45 sõlme/43,4 km/h. See regatt oma superjahtidega ongi kohaks, kust taolisi rekordeid oodata.
Mitmekereliste jahtide 24 tunni rekord kuulub trimaraanile Groupama 3 (kipper prantslane Franck Cammas), mis 2007. a juulis 24 tunni sõidul läbis 794 miili, seega oli kiirus 33,08 sõlme ehk 61,3 km/h! Ühest unelmatepiirist ehk 800 miilist ööpäevas jäi puudu vaid killu-killuke. Samad mehed sama jahiga soovisid purustada ka Orange II ümberilma kihutamise rekordi ja olidki graafikust umbes päevaga ees, kui rekordiüritus möödunud aasta veebruaris lõppes Uus-Meremaa lähistel. Jahi tuulealusel küljel paiknenud ujuk purunes ja täitus kiiresti veega, seda pea- ehk põhijahiga ühendavad vahetalad murdusid ja kogu alus läks vältimatult ümber. Kümneliikmeline meeskond päästeti appi tõtanud kopteriga. See jaht on mõnes mõttes hiiglaslik, keskmine osa on 103 jalga ehk 31,4 m pikk. Loo kirjutamise ajal arvasid mehed, et saavad temaga taas veele kuu-kahe pärast.

„Sinepi-söör” käivitas rekordikonveieri
Nagu eespool öeldud, sai esimeseks rekordiks purjetamises 1972. aastal inglase Tim Colmani katamaraanil Crossbow saavutatud 26,3 sõlme. Aadliseisusse tõstetud mees saab sel aastal 80 aastat vanaks ja ta tegeleb ajalehtede kirjastamisega. Kas mees sai aadlikuks seetõttu, et on kuulsast sinepitootjate suguvõsast, või seepärast, et naiseks on tal kuninganna ema vennatütar, või et ta on kirjastusmogul? Ei, purjetamist auasjaks pidava Inglismaa poeg sai aadlikuks, sest uuendas kiirusrekordeid ajavahemikus 1972–1980 koguni seitsmel korral. Jahiga Crossbow sai ta neid kirja kolm (kolmas 31,1 sõlme), siis ehitas ta uue asümmeetrilise kiirusejahtija Crossbow II ja jõudis sellega 500meetrisel distantsil isiklikuks tippmargiks saada 36 sõlme. Jahi kaks üle 18 meetri pikka keret ja mastid olid omavahel taladega ühendatud nii, et üks korpus oli teisest umbes neli meetrit eespool, nii said mõlema purjed kätte kogu tuule, mis ühel halsil purjetades sinna pidi jõudma. 1980. aastal jättis ta uute rekordite jahtimise nooremate tulipeade jaoks.

Purjelaud versus purjekas
Tim Colmani valitsemisaja järel saabus 500meetrisel distantsil rekordite jahtimisse vaikus üsna pikaks ajaks. Alles 1986. aastal võtsid hoo sisse saanud purjelaudurid prantslase Pascal Maka dirigeerimisel rekordite jahtimise endi hooleks ja ühe erandiga on nad seda teinud siiani, hiljem lisandusid lohesurfarid. Maka sai kiiruseks 38,86 sõlme, kaks aastat hiljem tõstis inglane Erik Beale kiiruselati üle 40 sõlme (40,48). Maka ei saanud sellega leppida ja võttis 1990. aastal rekordi tagasi enda nimele numbriga 43,06. Läks üks aasta ja Maka kaasmaalane Thierry Bielak sai Prantsusmaal Stes Mariesi nime kandvas soositud kihutamiskohas rekordi endale numbriga 44,66.
Aga 1993. aastal vajusid purjelaudurite suud lahti, kui austraallane Simon McKeon sai kolmekerelisel, vaid ühel halsil purjetada võimaldaval Yellow Pages’i’ nimelisel alusel kiiruseks 46,52 sõlme. Kas šokk oli nii suur või põhjus milleski muus, kuid rekord püsis 11 aastat. Alles 2004. aastal sai Neitsisaartelt pärit purjelaudur Finian Maynard uueks rekordiks 46,82 sõlme ja aasta hiljem läbis ta distantsi kaks sekundit kiiremini, saades kiiruseks 48,70 sõlme.
Uuesti saabus rekordite jahtimisel kolmeks aastaks vaikus. Möödunud aasta algul suutis prantslane Antoine Albeau purjelaual jõuda 50 sõlmele üpris lähedale (49,09), aga septembris lõi ameeriklasest lohesurfar Rob Douglas selle üle, saades 49,84 sõlme. Rekord kihutati välja hiljuti avastatud kohas, Lüderitzis Namiibias, kus 2007. korraldati esimesed rahvusvahelised lohesurfajate võistlused.
Aga jahid pole alla andnud. Neli rahvusvahelist sündikaati pingutavad rekordi ülelöömise nimel. Nad on selleks ehitanud alused, mida nimetatakse küll jahtideks, kuid ega nad väga traditsiooniliste purjekate moodi välja küll näe.

Wot Rocket
Austraalia päritolu Wot Rocket on nimme 50sõlmese kiiruspiiri alistamiseks loodud, mitmeid erinevaid kontseptsioone ühendav alus. Jahi üheksameetrine korpus meenutab kõige enam ehk kanuud, mille kaks kandetiiba tõstavad selle kihutamise käigus veest välja. Neid saab aluse juhtimiseks käänata-pöörata. Roolikamber „kanuu” sees – kui seda parema puudumisel nii nimetada – meenutab kõige rohkem purilennuki kabiini ja see osa jahist on põiktalaga ühendatud purje kandva korpusega. Komposiitmaterjalidest mast ja puri on justkui tiib, mille nurka saab vastavalt tuulele seada.
Aluse projekteerija Andy Dovelli kandvaks ideeks on olnud superkavitatsiooni kasutamine. Selle nähtuse olemus seisneb selles, et vees kulgeva keha ümber moodustatakse gaasiline mull, milles keha paikneb nagu kotis. See aitab veetakistust oluliselt vähendada (TM 1/2009). Vene torpeedod Škval VA111, mis sellel tehnoloogial põhinevad, kihutavad väidetavalt vee all kiirusega 250–300 sõlme!
Kui torpeedodel ja teistel superkavitatsiooni abil vee alla kihutama pandud kehadel tekitavad gaasimulli vastavad väljaulatuvad kereosad ja düüsidest väljuvad mootori väljalaskegaasid, siis Wot Rocketi puhul loodetakse see mull tekitada jahi korpuse ümber vaid kandetiibade ja uimede kuju ning asendi abil.
Jahi põhipiloodiks on kogenud purjetaja Sean Langman, teiseks üritajaks Martin Thomson. Sponsoriks on kinnisvara- ja internetiäriga miljonäriks saanud Graeme Wood. Esimene rekordiüritus möödunud aasta augustis Sidney lähedal Botany Bays kukkus läbi. Peaaegu ideaalsetes tingimustes – tuult 8–10 m/s, lainetus pea olematu – korjas alus üha kiirust, kuni kiirusel üle 30 sõlme hakkas tegema arusaamatuid siksakke, kontroll tema üle kadus ja jaht sööstis liivarannale. Mehed on siiski tulvil lootust uuesti üritada, sinikad on ammu kadunud ja küllap aluski parandatud.

Sailrocket
Austraallane Paul Larsen on kogenud kata- ja trimaraanipurjetaja, kes on kaasa löönud paljudes projektides. Pete Gossi kurva kuulsusega projekt Team Phillips (100 miljonit Eesti krooni maksnud trimaraan purunes 2000. a detsembris Atlandil, mehed päästeti) innustas Larsenit ise ette võtma 50 sõlme alistamist. Larseni sooviks on vaid selle rekordi saavutamine, ta tahab olla maailma kõige kiiremini purjetava jahi kipper.
Tema kaaspiloodiks ja kaaasüritajaks on rootslanna Helena Darvelid. Nad tutvusid Tracy Edwardsi Maiden II meeskonna liikmetena, kui taheti lüüa 12 tunni purjetamisrekordit. Selle ürituse järel nad hakkasidki kahekesi mõtlema, kuidas Vestas Sailrocketi nime kandva projektiga maailmarekord püstitada.
Töö projekti kallal on olnud pikk ja põhjalik. Koostöö Southamptoni ülikooli laevaehitusosakonnaga on viinud paljulubava tulemuseni. Kui kõik purjetamishuvilised teavad pilti, kus jaht on tuules pea külili ja purjetajad tuulepealsel pardal kuuseehetena rippumas, siis Sailrocketi juures mindi teist teed. Põhijaht istub rahulikult püstisena vees, sest purje kandev mast on abiujukil, mis on ühendatud põhijahiga tala kaudu. Purjetajail hea mugav olla, kogu tuul pääseb vabalt purjesse, rool istub kindlalt vees ja tagab hea juhitavuse. Lisaks on Sailrocketilgi püütud kerega tekitada liikumisel veetakistust vähendavat kavitatsiooni.
Jaht on valmistatud parimatest tänapäevastest komposiitmaterjalidest. Purjetamisel tõuseb purje kandev ujuk suurel kiirusel veest välja, väiksemal kiirusel ja paigal olles langeb vette tagasi. Jahi põhikorpus on 9 m pikk ja vaid 70 cm lai. Tema noolekujuline kere ühendab paremaid aero- ja hüdrodünaamilisi omadusi. Lisaks peab põhikorpus andma abiujukile piisava stabiilsuse ümbermineku vältimiseks. Põhikorpuse vööriosa peab aitama tal veetakistuse vähendamiseks veest välja tõusta, tüür on tagaosas, nagu ikka. Komposiitmaterjalidest kere kaalub vaid 55 kg ja tema vööriosa on kergesti vahetatav uue vastu (nagu oleme harjunud nägema vormelautodel), kui alus peaks millegi otsa tormama ja see purunema.
2007. a märtsi lõpul jõuti ka kiiruskatseni ja saadi kiiruseks 42,4 sõlme. Võib-olla takistas paremat saavutamast asjaolu, et vaid neli päeva varem oli jaht proovikatsel läinud Larseni käest kontrolli alt välja ning kihutanud üle 20sõlmese kiirusega rannaliivale. Kahte osa ühendav tala murdus kaheks tükiks ning tiimi meeleolu oli sünge. Õnneks suudeti alus enam-vähem korda seada ja kiiruskatse sooritada. Viimane uudis Sailrocketist pärineb m.a detsembrist, kui jaht sai uueks 500meetrise lõigu läbimise keskmiseks kiiruseks 47,4 sõlme, kusjuures tippkiiruseks mõõdeti distantsil 51,76 sõlme!

L’Hydroptère
Kreekakeelsetest sõnadest hydros (vesi) ja ptere (tiib) endale igati sobiliku nime saanud jahist oleme juba pikemalt kirjutanud (TM 4/2008), seepärast peatuks sellel superjahil vaid lühidalt.
Projekti A ja O on prantslane Alain Thébault. Väga vastuoluline mees, kes on hankinud endale hulga vihamehi oma eelarvamuslike ja provotseerivate seisukohtadega nii äris, poliitikas kui purjetamises. Kuid tema veealuste tiibadega trimaraan, mis tõstavad aluse veest, kihutab ägedalt. 2007. aasta aprillis kihutati üle Inglise kanali ja saadi selle käigus ühe meremiili läbimise kiirusrekordiks 41,69 sõlme. Samal üritusel saadi 500meetrisel distantsil 44,81 sõlme, mis on oma kategooria purjekate rekord. Sama aasta oktoobris tõsteti purjekas kaldale ja täiustati kaheksa kuud. Ja alus hakkas lendama veelgi kiiremini, m.a augustis sai ta 8 m/s tuules 500 m distantsil kiiruseks 46,7 sõlme. 31. oktoobril püstitas tiivuline lendaja kaks uut ametlikku rekordit – 43,09 sõlme ühe miili distantsil ja 46,88 sõlme 500 meetri distantsil. Aga pill tuleb pika ilu peale – 21. detsembril järjekordsel treeningsõidul, kiirusel ligikaudu 50 sõlme (mõningatel andmetel oli hetkekiirus 54, teistel koguni 61 sõlme!), paiskas ootamatu tuuleiil trimaraani kummuli. Õnneks keegi viga ei saanud ja tagasi vee peale tahetakse remonditud alusega saada varsti. Ehk kuuleme siis ka uutest tulemustest…
L’Hydroptère tiimil on lisaks valmimas kaks uut alust. Väiksem, L’Hydroptère.ch:n hakkab Genfi järvel tegema nn tankikatseid, et emaalust paremini lippama saada. Suuremaga, L’Hydroptère Maxiga, tahab Thébault sõita ümber maakera alla 50 ööpäeva. Maxist peaks saama 30 m pikk ja 32 m lai trimaraan ja mees loodab ümber maakera sõita 40 ööpäevaga.

Macquarie Innovation
Selle nimetuse taga on Austraalia tiim, kelle senised ponnistused on nad tõstnud tõsisteks pretendentideks 50sõlmese kiiruse ületamisel. Eestvedajaks on Lindsay Cunningham, kes tegi 1993. aastal tegusid Yellow Page Endeavour’il, saades 500 m distantsil rekordite tabelisse mahtuvaks kiiruseks 46,52 sõlme. Uue aluse ehitamise idee pärineb purjelaudadest. Tulemuseks on kolmeosaline trimaraanile lähedane alus, mille edasiviijaks on 7,5 m kõrgune ja 3,4 m laiune tiibpuri keskmisel korpusel. Kaks külgmist täidavad pikkade ühendustalade otsas tugiujukite rolli. Meeskond paikneb keskmises korpuses tuulepealsel küljel, et vähendada purje tekitatavat kallutusmomenti.
Arvutisimulatsioonid lubavad madalas vees ja kuni 20sõlmeses tuules hea õnne korral alusele isegi 60sõlmest kiirust. Nii hästi pole meestel seni veel läinud, aga augustis said nad kätte 46,48 ja 19. detsembril juba 48,15 sõlme. Seega peaks neiltki üsna varsti uudiseid oodata olema.
Nii nad siis kemplevad, kanged mehed ja head alused kõik. Ja meil jääb vist õige vähe oodata, kui kuuleme unelmatepiiride purustamisest. Edu neile!

Rekordid 500 m distantsil

Aasta Alus/purjetamisviis Kipper/purjetaja Koht Kiirus sõlmedes
1972 Crossbow Tim Colman Portland, Inglismaa 26,30
1973 Crossbow Tim Colman Portland, Inglismaa 29,30
1975 Crossbow Tim Colman Portland, Inglismaa 31,10
1975 Crossbow Tim Colman Portland, Inglismaa 31,80
1977 Crossbow Tim Colman Portland, Inglismaa 33,80
1977 Crossbow Tim Colman Portland, Inglismaa 34,40
1980 Crossbow Tim Colman Portland, Inglismaa 36,00
1986 Purjelaud Pascal Maka Sotavento, Hispaania 38,86
1988 Purjelaud Erik Beale Stes Maries, Prantsusmaa 40,48
1990 Purjelaud Pascal Maka Stes Maries, Prantsusmaa 43,06
1991 Purjelaud Thierry Bielak Stes Maries, Prantsusmaa 44,66
1993 Yellow Pages Endeavour Simon McKeon Sandy Point, Austraalia 46,52
2004 Purjelaud Finian Maynard Stes Maries, Prantsusmaa 46,82
2005 Purjelaud Finian Maynard Stes Maries, Prantsusmaa 48,70
2008 Purjelaud Antoine Albeau Stes Maries, Prantsusmaa 49,09
2008 Lohesurfamine Robert Douglas Lüderitz, Namiibia 49,84
2008 Lohesurfamine Sebastien Cattelan Lüderitz, Namiibia 50,26
2008 Lohesurfamine Alexandre Caizergues Lüderitz, Namiibia 50,57

Allikas: WSSRC

Sarnased artiklid