Lamborghini Aventador
Robert Koistinen
15.07.2013

Tänavu on ümmargused tähtpäevad üsna mitmel nimekal autotehasel ning sealhulgas ka Lamborghinil, kes suvel oma 50 aasta juubelit peab. Ja mis oleks veel parem juubeli tähistamiseks, kui testisõit Lamborghini Aventadoriga!

Kõvakatusega Aventador Coupe ilmus avalikkuse ette esmakordselt 2011. aasta Genfi autonäitusel, 2012. aasta sügisel Los Angeleses järgnes rotster ja just see auto on selle loo peakangelane.
Nii Soome Tekniikan Maailma oma 60 kui ka Eesti Tehnikamaailm oma kohe-kohe 15 aastaseks saavas ajaloos on sportautodega omajagu kokku puutunud, kuid Aventador mõjub erilisena ka kogenud silmadele. Ta on äärmiselt madal – vaid 114 cm – ja samal ajal äärmiselt lai – ilma peegliteta 203 cm. Nii et ehkki pikkust on „vaid” 478 cm, on tegu suure ja massiivse autoga.

Süsinikkiud ja nahk
Auto suurust arvestades on Aventador kerge, kaaludes umbes 1,5 tonni. Üheks süüks on vaid 148 kg kaaluv süsinikkiust monokokk-raam, mida tänavaautodel kohtabki vaid superautodel. Keskmootoriga autodel on enamik massist auto tagaosas ja nii ka siin, kus Aventadori kaalujaotuseks on 43:57.
Kuna temperatuur lähenes 30 soojakraadile, alustasime oma testisõitu katuse avamisega. Katus ise koosneb kahest osast, nii sõitja kui reisija kohal on eraldi paneelid. Nende eemaldamine käib käsitsi ning osad lukustatakse auto esiosas olevasse pakiruumi. Siinkohal on abi auto kasutusjuhendist, sest ilma selleta kulunuks tunduvalt enam aega ja kardetavasti oleks me ka midagi ära lõhkuda suutnud. Aga juhendit järgides ei kulunud kogu ettevõtmiseks enam kui paar minutit.
Ülespoole avanev uks, mida sageli sõltumata automargist ka Lambo-ukseks tituleerima kiputakse, liigub ülaasendisse elektrilise ukselingi puudutamisel. Materjalidest valitseb sõitjaruumis nahk, nii et auto sisemus mõjub õrnana ja siseneme sinna ettevaatlikult. Istmed osutuvad ootamatult kõvadeks, kuid siiski mugavateks.
Nähtavus on vilets kõigis suundades. Ehkki tuuleklaas küünib pikisuunas enam kui meetri kaugusele, kitsendab vaadet selle lauge kaldenurk. Kui iste on kõige alumises asendis, on silmade kõrgus keskmist kasvu juhil küll sobivalt klaasi keskel, kuid korvpallurimõõtu juhil läheb asi päris hulluks. Taha näeb ainult peeglitest – suurtest külgpeeglitest hästi, salongipeeglisse vaadates tundub aga, nagu vaataks tunnelisse!

Ettevaatust käivitamisel!
Mootor käivitatakse nupust, mis on lõhkamisseadmete kombel punase kaane alla peidetud. Käivitudes käivad pöörded hetkeks ligi 3000 peal ära ja seda möiratust kuulevad kindlasti kõik ümberkaudsed asukad. Seejärel naaseb mootor umbes 1000 p/min peale ja nende pöörete juures on tegu igati vaikse autoga.
Esimene käik lülitub roolist paremal pool asuva hoova abil. Kohalt minekuks tuleb pisut gaasi anda, robotkäigukast haagib kindlalt ja gaasipedaaliga tuleb olla ettevaatlik – seda nii mugavust kui turvalisust silmas pidades.
Alla 2000 p/min on mootor nii vaikne, et põhilised hääled, mis sisse kostavad, tulevad külgmistest õhuvõtuavadest õhuvihina näol. Kostab vaid metalset sirinat, mille allikaks on nukkvõllide kettülekanded. Mootori enese kuulmiseks tuleks aga tagaaknad (need on vaid 20 cm kõrgused) avada.
Kui pöörete arv jõuab 5000 p/min-ni (ja see juhtub ruttu!), muutub hääletoon täielikult – selleks ajaks on avanenud väljalaskesüsteemi klapid ja saund pääseb takistusteta välja. Sõnades on seda raske edasi anda – häält on palju ja see on sõna otseses mõttes toores. Ehkki me pole kiirust ületanud, on endal tunne, nagu oleks me juba millegagi hakkama saanud!
Lamborghinil on 12silindriliste mootorite alal pikaajalised kogemused ja firma mootorispetsialistid on kindlad, et just 6,5 liitrit on sellise mootori parim võimalik töömaht. Vähema arvu silindrite puhul oleksid liikuvad osad mõttetult suured ja mootor seeläbi palju kangem.
Tänapäeval tuleb lisaks mootorist kostvatele häältele pöörata tähelepanu ka kütusekulule (täpsemalt – selle vähendamisele). Aventadoril on muu hulgas kasutusel süsteem, mis vajadusel-võimalusel pooled silindrid välja lülitab, mis tähendab, et rahulikul sõidul töötab tosinast silindrist vaid kuus. Võrreldes Aventadori kütusekulu Murcielagost eelkäijaga, on see vähenenud paarikümne protsendi võrra.

Kolm erinevat iseloomu
Armatuurlaual saab valida kolme töörežiimi vahel – kas Strada, Sport või Corsa ja need mõjutavad käigukasti ja väljalaskesüsteemi tööd. Strada-asendis saab sõita kas automaatse või manuaalse käiguvahetusega. Automaat vahetab tarbetult pika viivitusega, mis mõõdukalt kiirendades isegi häirima kipub. Sport-seades automaatne käiguvahetus elavneb, kuid viive siiski säilib. Corsa-asend tähendab ainult manuaalset käiguvahetust ja see käib kiiresti, kusjuures järsult kiirendades isegi ebamugavalt kiiresti. Kahe viimase režiimi kasutamisel avanevad väljalaskesüsteemi klapid umbes 3000 p/min juures.
Aventadori nelikveosüsteemi juhib IV põlvkonna Haldex-sidur. Tagarattad veavad alati ja seda, kas ja kui palju momenti esiratastele suunata, otsustab elektroonika. Seega on jõuülekanne aktiivne, samal ajal kui väiksemas Gallardos on see lahendatud igati hästi passiivselt viskosiduri abil.
Ehkki jõudu on küllaga, siis vähemalt kuival asfaldil rattad tühja ei kraabi. Kehvadel teedel kipub Aventador hüppama ja rappuma, kuid ega ta sellistesse oludesse mõeldud olegi – kui mitte arvestada ühte võimalust. Nimelt võib juht esiamortide rõhku tõsta ja kergitada nii auto esiotsa 40 mm võrra (kuni kiiruseni 70 km/h).
Tasasel teel liigub Aventador kindlalt, seda nii kurvides kui sirgel. Rool annab teepinnalt selget tagasisidet ja kalded on olematud. Järsk pidurdus kõigutab vaid juhti, mitte autot.
Itaalia mägiteedel mõõdukalt kiiresti sõites tunnistan, et sellise auto ressursside reaalseks katsetamiseks pole maantee õige koht ja jääb üle vaid loota, et mõnes meie järgmistest sportautotestidest õnnestub Aventador ka talle loomulikumas keskkonnas – ringrajal – proovile panna.
Igapäevaseks autoks Aventador mõeldud ei ole. Selle eesmärgiks on tekitada külmavärinaid, kananahka ihule ja muid füüsilisi emotsioone. Ja ehkki sõitsime Lamborghini kodustel Sant’Agata teedel, kus Lamborghini võitlushärjad peaks olema igapäevased liikurid, oli kohalike reaktsioon ikka sama – esmalt kukkus suu lahti ja seejärel anti kõigi mõeldavate žestidega märku, et me mootori hääled „lahti lööks”!

Sarnased artiklid