Läheks õige sauna…
Antti Purhonen, Tormi Soorsk
30.05.2010

Puu- või elektriküttega keris? Pidev või ühekordne kütmine? Kuum või külm leilivesi? Kuiv või aurusaun? Kui kokku saavad tõsised saunahuvilised, on neil üksteisele rohkesti küsimusi ja õigeid vastuseid veelgi rohkem. Sekkume meiegi vestlusesse ja püüame jälle kord vaadata, kuhu saun oma arengus on jõudnud.

Kumb oli enne, saun või keris? Ilmselt keris. See sündis siis, kui kauge esiisa läigatas kogemata vett lõkkeaset ümbritsevatele kuumadele kividele…
Eestiski on oma ja auväärselt vana saunakultuur. Saun oli liialdamata püha koht: seal sünniti siia ilma, seal saadi ihuvaevadele abi, seal hoiti sageli ka kadunukest enne kalmistule saatmist. Saunas ei kirutud ega räägitud teisi taga, ei tõstetud häält, ropendamine ei tulnud pähegi. Alasti olid saunas kõik võrdsed, mõni vast natuke auväärsem kui ülejäänud. Saunas käidud, oli kombeks öelda tänu sauna ehitajale ja kütjale.
Mõni sõna ka paljuräägitud-kuuldud saare saunast. See mandri inimeste meeli kihevile ajanud segasaun („Ei ma pole saare saunas käind…”) oli mõnikord paratamatus. Näiteks minu vanaisa esimeseks tööks, kui ta pärast Saksamaale küüditamist 1945. aasta juulis perega Sõrve tagasi jõudis ja kodu eest ei leidnud, oli püsti panna saun, et talveks oleks perel mingigi eluase. Selleks tuli lammutada sakslaste rajatud punkrid, mis olid ehitatud mahalõhutud majade-lautade-kuuride palkidest. Paljudeks aastateks jäi vanaisa saun lähiümbruse ainukeseks saunaks ja laupäeviti, kui toimetused tehtud, mindi sauna. Sauna tulid ka naabrid – kes millal sai. Astusid aga sisse – naised, mehed, lapsed – kõik läbisegi. Ei mingit „uih!” ja „aih!”.
Saunu on mitmesuguseid. Kui enne pesti end rehetoas või näiteks lambaaedikus, siis esimene saun oli suitsusaun, mida paljud peavad siiani „selleks õigeks”. Sai leili, sai ihu puhtaks, sai singid ja kalad suitsutatud. Kui võeti omaks korsten, tuli ka n-ö puhas saun, enam ei pidanud seintest aupaklikult eemale hoidma.
Tuginedes H. Palametsa kirjapandule, võiks siin meenutada kaugemaid aegu. Kui legendaarne Otto von Bismarck oma külaskäigul Eestisse sõbra A. von Keyserlingi juurde esimesi korstnaga talumaju märkas, astus ta ühte tarre sisse ja küsis peremehelt, kuidas ta korstnaga rahul on. Too vastanud, et alguses olnud hull küll, aga pärast seda, kui ta oma vana kasuka korstnasse toppis, võis juba elada. Seepeale hakanud Bismarck naerma – väidetavalt olnud see üks kahest korrast, kui ta oma elus naeris.
Pool sajandit tagasi haaras Eestit tõeline soome saunade palavik. Iga endast lugupidav asutus otsis ühe looduskauni koha ja pani sinna sauna püsti, sageli teadmatagi, milline see just olema peaks. Oli saunu, kus leiti, et 80kraadine soojus on maksimum – rohkem pole ette nähtud! Oli ka selliseid, kus köeti 145 kraadini – küünarnukki ei saanud ihu vastu lasta ja kõrvalest võis grillitud saada… Aga nüüdseks oleme palju targemad ja ekstreemseid ellujäämiskatseid enam ei harrasta.

Sauna – mis siin enam mõelda…
Sauna puhul pole esikohal ainult ihu pesemine – seda saab teha ka vannis või duši all. Saunas puhastub ka hing. Saunalaval aroomidega timmitud õhku sisse hingates ja kulbiga vett kerisele läkitades algab mitu tundi kestev mõnulemine. Laval võid olla üksi oma mõtetega ja neis selgust saada, aga mõnusam on sõpradega lahedat juttu veeretades.
Mõni tahab kuuma ja kuiva sauna, teistele pole saun ilma vihtlemiseta midagi väärt. Ühed timmivad kuumust ja õhuniiskust mõõteriistade järgi, teiste arvates oskab seda teha kõige paremini ihu ise.
Saun on kompleks – ruum, keris, ventilatsioon ja valgustus –, kõik kokku moodustavad tervisliku ja mõnusa sauna. TM on aastate jooksul korduvalt saunu testinud, et aru saada, milliste kraadidega millises saunas kui kaua on hea olla. Need kogemused saadud, vaatame, mida ja kuidas võiks saunas asendada või lisada.

Kerisel ja kerisel on vahe
Alustame puu- ja elektriküttega keristest. Ehkki nii mõnigi on seda meelt, et ainult puuküte on see õige, ei ole neil soojatootjail-leiliandjail vahet, kui leiliruumi õhuvahetus ja muu on korras.
Kui linnamees tahtis sauna, ei olnud tal sageli muud valikut kui kelder. Sinna suitsusauna ei ehita. Vast oli see peamiseks põhjuseks, et sündisid metallkesta pakitud ahjud, kus tuleruum ja keris ühes. Suitsu sai metallkorstna kaudu juhtida maja korstnasse ja saunamõnu oli tagatud.
Suure kivimassiga keriseid tuleb kütta kaua, pakasega nädala seisnud saunas võib selleks kuluda 3–5 tundi. Aga vahel tahaks ju sauna kiiresti. Nõnda tekkisid väiksemad kerised, kus tuli kogu aeg koldes, sellisega saab sauna minna umbes tunni möödudes. Taolisi keriseid esindav Narvi on end tõestanud kui hea lahendus. Läbimõeldult ehitades võib selle kerise koldeukse jätta ka näiteks eesruumi, seal oleks ta siis ka kamina eest.
Soomlaste poolt „kalavõrguks” kutsutav IKI on juba 19 aastat vana ja viimastel aastatel on sellest paljudele saanud esmane valik. Ka paljudel teistel keriseid valmistavatel tehastel on nüüd sellised avatud pinnaga ahjud-kerised pakkuda. Kivide hulk on neis suur, seetõttu annab see keris kaua sooja ja leili saab visata igast küljest.
Paljude iseehitajate lemmikuks on osutunud ka hübriidkeris Laavu, mida saab algul kütta puudega, aga kui puid enam ei ole või ei viitsita kütmisega jännata, saab jätkata elektriga.

Elektriküte on mugav
Elektriga köetavad kerised on juba üle poole sajandi vanad. Neil on palju eeliseid: ei ole suitsu ega nõge, pole vaja korstnat, sauna saab ehitada ka keldrisse, pööningule, korterisse. Algul oli nende suhtes kahtlejaid, mõni nimetas sellise kerisega saunu koguni kerge põlgusvarjundiga „higiurgasteks”, aga kui saunaruumile ehitati ventilatsioon, kadusid ka sellised jutud.
Elektrikerist on mugav kasutada, kuumus on kogu aeg ühtlane, võimsus valitakse-reguleeritakse vastavalt ruumi suurusele. Eestis hästi tuntud Harvial on näiteks väike Delta-nimeline seinale kinnitatav keris. Kolmnurkse kujuga samanimelise kerise saab ruumi säästmiseks asetada ka nurka. Firmalt Muko on aastakümneid saada Veto Elektro – head asja pole ju põhjust muuta.
Mondexilt on saada voolukividest esipaneeli ehk suure kerisepinnaga Nature Sense – voolukividest paneeliga keriste puhul visatakse leili just sellele paneelile, kuigi kerises võivad olla ka tavalised kivid – need on siis rohkem ruumis ühtlase soojuse hoidmiseks. Leili suudab see keris anda hästi. Et sellest kerisest õhkub kuumust juba põranda lähedalt, sobib see hästi näiteks ka ratastoolis kodanikule.
Kastori Luna on märkimisväärne kunstiteos. Firma Helo on valmistanud Saunatonttu, mida hoitakse reeglina kogu aeg voolu all, seega „saun on kohe valmis” keris – kui elektriarve pole probleemiks.
Harvia Senator Combis on ühendatud elektrikeris ja auruti. Selle kerise puhul saab leili võtta, sättides ruumi niiskuse endale meeldivaks. Kuumust vähendades ja auruhulka suurendades saab luua lausa türgi sauna.

Gaasiga on hea
Laevades või seltskonnaga ringi tuuritavates bussides võib kohata gaasiga köetava kerisega saunu. Gaas on puhas, põlemise järel on tulemuseks kuumus, süsihappegaas ja veeaur, nii pole korstnatki tarvis. Kuna gaasi põletatakse kivide all, siis levib kuumus kivilt kivile ülespoole ja seetõttu võib see keris suurt kuumust ihkavale saunalisele nõrgaks jääda. Kuid peagi asjad muutuvad, sest juba on välja töötatud kerised, kus gaas põleb keraamiliste plaatide taga 1000 kraadi juures. Keris kuumeneb kiiresti ja leili on niikaua, kuni jätkub gaasi. Kauplusse neid täna küsima minna siiski veel ei maksa.

Vesi kuumaks
Kas visata leili kuuma, leige või külma veega? Selle üle on palju vaieldud ja jäädaksegi vaidlema. Kuuma vee pooldajate argumendiks on kerise kauem kuumana püsimine ja kivide kestmine, toasooja vee pooldajad räägivad sama. Külma vee poolt rääkivat tõsiasi, et vee soojendamine ju ka maksab. Siin on siiski igaüks ise peremees otsustama.
Aga sooja vett on saunas ikka vaja – pesemiseks. Suitsusaunas kuumutati vett suures müürikatlas, aga nüüd on sageli kasutusel boiler. Elektriga saab vett soojendada ka lihtsamates veesoojendites (n-ö keedupulga variant), aga puukütte puhul edukalt ka koldega kokku ehitatud veesoojendis või ümber suitsutoru paiknevas veepaagis.

Ohutult ja mugavalt
Sauna kütmine on ooper omaette, peremees kõnnib tähtsa näoga ringi ja ega ta palju muud teha jõuagi kui vast aia tagant metsatukast värske viha. Soomlased kasutavad sauna kütmisel väga peeneid halge (ristlõikega ca 2 x 2 cm) – põlemine on sel juhul intensiivne ja kerise kuumenemine kiire, kuid puid tuleb siis lisada iga 15–20 minuti tagant. Elektrikerisega on mugavam, keerad termostaadi nupu soovitud kuumusele ja paned taimerile aja, millal soovitakse sauna minna. Sauna asetatud andur katkestab termostaadi abil kütmise, kui soovitud kuumus saavutatud, ning lülitub töösse, kui kuumus langeb. Ülekuumenemiskaitse katkestab voolu, kui termostaat mingil põhjusel enam ei toimi.
Kuid kui lugeda elektrikeriste teste (nt TM Kodu&Ehitus, 3/2008), siis selgub, et elektrikerise elektriosa paigaldamine võtab isegi spetsialistil nupu aurama nagu kerise – paigaldamisjuhis ei ütle kõike, vajalike juhtmete otsi ei leia, tavalised tööriistad ei sobi jms. Üldse on vist möödas ajad, kus ehitasid sauna valmis ja hakkasid siis sinna sisse kerist vaatama. Kui saunas peavad tulema andurid, elektrooniline juhtimiskeskus, fiiberoptiline valgustus, kerisele langev leilivesi jms, siis saavad projekteerija ja ehitaja oma sauna kätte juba enne sauna valmimist. Paigaldusjuhistes aga olevat palju puudu just seepärast, et tavakodanik ei hakkaks „iseenese tarkusest” tegutsema. Mõnes mõttes ju ka õige – elektriasjades peab ikka teadma, mida ja kuidas.
Tänapäeval saab leilisaunaga ühendada veel infrapunasauna ja selle mattkiirgurid peita laudise taha, ruumidesse saab panna valgusteraapiat võimaldavad valgustid, reguleerida temperatuuri ja õhuniiskuse suhet, lisada ruumi kõlarid rahustava muusika edastamiseks – küllap leiate, mida veel…
Kuid kui raha on ja saun peab olema naabri omast vägevam, siis on spetsialistide abiga kõik tehtav. On see kord tehtud, siis saab sauna lihtsalt juhtida juhtimiskeskuse abil. Digitaalse juhtimiskeskusega saab peale kuumuse juhtida ka õhuniiskust (kui on selline saun), tuulutust, saunaruumide valgust või sättida leiliruumi ajaliselt erinevaid temperatuure näiteks vanadele ja noortele. Näiteks saab Harvia raadiolainetel töötavaid mudeleid juhtida rõdul istudes või ka päris kaugelt. Firmal Narvi on mudelid, mille kerise kütmist saab juhtida näiteks köögist. Juhtimiskeskusi on teisigi, aga oluline on kaugjuhtimise korral veenduda kütmise ohutuses. Tuleb käia vaatamas, et kerise kohal pole näiteks eelmisest korrast kuivama jäetud käterätti, või panna üles vastav videokaamera. Viimase suhtes võib saunalistel muidugi tekkida küsimusi…

Tasuks teada
Vanades saunades on lavad kõrged – eks ikka põhimõttel, et kõige soojem on lae all. Tänapäeval on nad päris madalad, ühe või kahe vaheastmega. Väidetavalt eelistab enamik saunalisi leilisauna temperatuuriks õlgade kõrgusel mõõdetuna 80 °C. Kerisekivid arvatakse leiliks küpsed olevat, kui nende temperatuur on 300 °C juures. Kui saunaruumis on üheaegselt 80 kraadi õlgade kõrgusel ja kerisel 300 kraadi, siis võib öelda, et leiliruumi suurus ja keris sobivad omavahel. Enamik müüdavatest puuküttega keristest on mõeldud 8–20 m3 leiliruumi jaoks, kivide hulk on siis 30–37 kg. Elektrikeriste puhul tuleks kindlasti lähtuda leiliruumi suurusest ja kütmise ajast – elekter on kallis ja ega ta odavamaks lähe. Väga oluline on saunas ventilatsioon – et ruum kiiresti soojeneks ja saunalistel oleks hea enesetunne. Puuküttega kerise korsten tõmbab saunast ära mitu korda rohkem õhku kui puude põlemiseks vaja, elektrikeristega saunades aga kiputakse ventilatsioon üldse ära unustatama. Puukütte puhul võiks esimene ahjutäis olla 2/3 ahjust – siis läheb põlemine paremini „käima”.

Valgustus on tähtis
Saunas on valgusel mitu otstarvet: see peab tagama turvalisuse, looma meeleolu ja võimaldama tegutseda. Leilivee viskamine ja vihtlemine ei nõua palju valgust, küll aga kas või ruumi koristamine. Täisealised võivad leppida õige vähesega või hämarust eelistadagi, lapsed tunnevad end turvalisemalt hästi valgustatud ruumis. Kõike arvestades oleks hea, kui valgust saaks muuta.
Saunavalgusti peab taluma kuumust ja niiskust. Juba ammu on müügil hõõglampidega valgustid, mis toodetudki sauna jaoks, aga hõõglambid ju varsti kaovad. Mitte väga ammu said moeasjaks LED-valgustid. Algul oli nende kuuma- ja niiskustaluvusega probleeme – nad võisid kesta vaid mõne tunni –, aga nüüd on hakatud nendest muredest jagu saama.
Disainilt ja tehnoloogiliselt uuenduslikud, kuid esialgu kallid on fiiberoptilised valgustid. Klaaskiud on temperatuurile ja niiskusele vastupidav, seega sauna sobiv. Kui paigutada valgusti toiteplokk ja valgust tootev-suunav-reguleeriv projektor seina taha teise ruumi tavatingimustesse ja tuua leiliruumi vaid valgustit moodustavate kiudude otsad, siis saab nendest valgustäpikestest omakorda moodustada huvitavaid kujundeid, näiteks tähistaeva. Ühest valgustist (alates 4000–5000 kroonist) peaks väiksemale ruumile piisama. Valida saab erinevate värvuste vahel või valida valgusti, kus värvusi saab panna vahelduma.
Saun pakub mõnu igal aastaajal, mis siis muud kui hüva leili!

Sarnased artiklid