Läänemere viimased lahingulaevad
Sander Kingsepp

Lahingulaevade ajastu meie vetes jõudis lõpule juba tsaariajal valminud terasest dinosaurustega, kelle mõõtmed ületasid isegi moodsate aatomiallveelaevade omi. Need laevad vahetasid korduvalt nime ja seilasid ajaloos mitme erineva lipu all. Ajuti peatusid nad ka Eesti sadamates.

Lisaks neljale lahinguristlejale (kõik veel pooleli) päris Nõukogude Liit tsaari-Venemaalt neli uhiuut lahingulaeva Gangut, Petropavlovsk, Poltava ja Sevastopol. Kõik nad kuulusid Sevastopol-tüüpi drednootide klassi, mille ehitust alustati ühel ja samal päeval, 15. juunil 1909 uue kalendri järgi.
Uue klassi projekteerimine algas varsti pärast lüüasaamist Vene-Jaapani sõjas. Ülejäänud mereriikides oli vahepeal vallandunud “drednootipalavik” ja Venemaal avanes nüüd soodne võimalus kaotatud soomuslaevad hoopis moodsamate lahingulaevadega asendada. Aja säästmiseks relvastati ka uued alused endise 305 mm peakaliibri kahuritega, kuid pikema raua arvel suurendati mürsu algkiirust ning kõik kaksteist kahurit paigutati kolmeraudsetesse tornidesse.
Kõigi nelja Sevastopol-tüüpi aluse ehitus venis plaanitust pikemaks ning relvastusse võeti nad alles pärast Esimese maailmasõja puhkemist. Venemaa liitlased ja vastased olid selleks ajaks suuremate kaliibritega kahuritele üle läinud ning lisaks selgus katsetustel, et uhiuute drednootide soomus ei peataks ka 305 mm mürske. See oligi ilmselt peamine põhjus, miks Sevastopolid veetsid sõja Helsingi reidil. Nende suurimaks ettevõtmiseks jäid lühikesed retked Irbeni väina ja Gotlandi vetesse, mille käigus kolm laeva oskasid madalikule sattuda ja said vigastada.
Kui Nõukogude Liit Saksamaaga separaatrahu sõlmis, kohustus ta ka oma lahingulaevad Helsingist ära tooma. Järgnes nn Jääretk, mille ajal Petropavlovski komandöriks oli Haapsalust pärit Hermann von Salza (1885–1946), tulevane kontradmiral ja Eesti merejõudude juhataja.
Suurte sõjalaevade meeskonnad lõid revolutsionääridega varakult mesti ning nendest said uue korra tulised toetajad. 1919. a mais osales Petropavlovsk Krasnaja Gorka fordis puhkenud mässu mahasurumises, tulistades kokku välja 568 peakaliibri mürsku. Samas olid madrused ka esimeste seas, kes uues korras pettuda jõudsid. Veebruaris 1921 Kroonlinnas puhkenud mässu ajal oli seesama Petropavlovsk koos Sevastopoliga juba teisel poolel, ähvardades oma suurtükkidega “revolutsiooni hälli” maamunalt pühkida. Pärast mässu mahasurumist otsustati ka selles osalenud laevad karistuseks ümber nimetada. Sevastopolist sai Pariisi Kommuun (Pari_skaja Kommuna) ja Petropavlovskist Marat. Selles suhtes, miks viimasele laevale just vannis otsa leidnud prantslase nimi pandi, pole mereajaloolased tänini üksmeelele jõudnud. Üks väga populaarne legend väidab, et Prantsusmaal olevat veidi varem valminud sõjalaev, mis kandis Marat’ mõrvanud Charlotte Corday’ nime ja nii taheti lihtsalt sealsetele imperialistidele väärilist vastulööki anda.

Meest ei pidavat nimi rikkuma, laeva…
1923. aasta seisuga oli kogu Nõukogude Liidu laevastikus üksainus merekõlblik lahingulaev ja nimelt seesama Marat. Parižskaja Kommuna mässu käigus saadud vigastuste remont venis 1925. a kevadeni. Sama aasta juunis tegi ta koos Marati ja kuue hävitajaga reisi Kieli ning septembri keskel osalesid mõlemad lahingulaevad Balti laevastiku õppustel Soome lahel.
Gangut, kes vahepeal oli saanud Oktoobrirevolutsiooni (Oktjabrskaja Revoljutsija) nime, võeti uuesti relvastusse 1926. a juulis. Neljas seda tüüpi lahingulaev Frunze (endine Poltava) oli tulekahjus nii rängalt kannatada saanud, et tema remondist tuli loobuda. Esialgu sai Frunzest varuosade “doonor” sõsarlaevade jaoks, hiljem kavatseti ta ümber ehitada lahinguristlejaks või lennukikandjaks.
Kahekümnendate aastate algul rändasid suuremate mereriikide lahingulaevad kümnete kaupa sulatusahju ning mitmed teoreetikud kuulutasid sellele laevatüübile peatset kadu. Nõukogude Liidus käis seal ajal samuti äge vaidlus laevastiku tuleviku üle. Paljud tsaariajal väljaõppe saanud ohvitserid olid langenud prantsuse “noore koolkonna” (jeune école) mõju alla, kes soovitas hävitajatest ja torpeedokaatritest suuremad sõjalaevad lammutada ning vabanenud vahendid suunata merelennuväe ja allveelaevade ehitusele. Nooremad ja agressiivsemad nõudsid, et alustataks aega viitmata maailma tugevaima sõjalaevastiku ehitust, mis suudaks üheaegselt võidelda kahe kõige tõsisema “lähivastasega”, kelleks loeti Suurbritanniat ja Jaapanit.
Nii auahne programm käis isegi paremas majanduslikus seisus olnud tsaari-Venemaale üle jõu ning lõpuks leppisid mõlemad pooled kompromissiga, mille kohaselt uute lahingulaevade ehitust tuli alustada kaugemas tulevikus ja esialgu piirduda olemasolevate moderniseerimisega.
1928. aasta sügisel alustati Balti laevatehases Marati moderniseerimist, mis oli sõsarlaevadega võrreldes kõige paremas seisukorras. Hiljem kavatseti saadud kogemusi kasutada teiste sama tüüpi laevade puhul, kusjuures ka Frunze loodeti ära remontida ja relvastusse võtta.
Kõige suuremaks muudatuseks oli peakaliibri suurtükkide tulekiiruse ja laskeulatuse suurendamine, mis uute ja kergemate mürskudega ulatus 34 kilomeetrini. Seni segaküttega katlad asendati naftaküttega, millega katsetustel õnnestus saavutada kiirus 23,8 sõlme. Meeskonna seni üsna puudulike elamistingimuste parandamiseks lisati alumistele tekkidele saun ja punanurk ning vahetekile kinosaal, mis täitis ühtlasi gaasivarjendi ülesannet. Samas jäi soomuskaitse endiselt sajandi alguse tasemele, sest niigi ülekoormatud laevakere ei võimaldanud mingeid radikaalseid täiendusi ette võtta.
Marati ümberehitus kestis kolm aastat ja läks maksma 16,7 miljonit rubla. Seda oli tunduvalt rohkem kui planeeritud ja nii tuli Frunze remondi plaan lõplikult maha matta. Kulutuste kärpimiseks teostati Oktjabrskaja Revoljutsija moderniseerimine etapikaupa kolme talve jooksul. Viimane sõsarlaev Pari_skaja Kommuna viidi üle Musta mere laevastiku koosseisu, kes hoolitses ka tema moderniseerimise eest.
Selleks ajaks, kui Teine maailmasõda Läänemerele jõudis, oli uute aluste ehitus toppama jäänud ja kaks Sevastopol-klassi kujutasid endast endiselt selle piirkonna kõige võimsamaid sõjalaevu. Talvesõja ajal tegutsesid nii Marat (tol ajal admiral Ivan Issakovi lipulaev) kui Oktjabrskaja Revoljutsija Koivisto piirkonnas, kus püüdsid 10.–19. detsembrini 1939 rivist välja lüüa Saarenpää rannakaitsepatareid. Viimase relvastusse kuulusid kuus tsaariaegset Durlacheri suurtükki kaliibriga 254 mm ja paar väiksema kaliibriga Canet’ kahurit. Vene allikate järgi tegi Oktjabrskaja Revoljutsija peakaliibri kahuritest kokku 269 ja Marat 136 lasku, mille tulemusena olevat õnnestunud kolm kümnetollist suurtükki hävitada (tegelikud kaotused piirdusid ainult üheksa suurtükiväelasega). Soomlased omalt poolt arvasid, et tabasid Maratit 19. detsembril vähemalt korra ahtrisse, mida ei kinnita jälle Vene allikad. 10. detsembril üritas Soome allveelaev Saukko omakorda Oktjabrskaja Revoljutsijat põhja lasta, kuid kõige kriitilisemal hetkel kaotas ta ballastitanki kinnijäätumise tõttu tasakaalu ja rünnak tuli katkestada.

Bilanss jäi nigelaks
Üks veel hiljuti populaarne legend väidab sedagi, et Eesti kaitselahingute aegu 1941. a suvel olevat tänu lahingulaevade võimsale suurtükitulele õnnestunud Saksa vägede pealetung Tallinnale pikemaks ajaks seisma panna. Kui seda teooriat lähemalt uurida, selgub, et sõja puhkemise ajal viibis Tallinna lähedal üksnes Oktjabrskaja Revoljutsija, kes 1. juulil 1941 taandus täiskäiguga Kroonlinna, kus viibis ka Marat. Tol ajal tundus nii Kroonlinna kui Leningradi langemine olevat üksnes päevade küsimus ja suuri torusid vajati hoopis nende kaitseks. Marat tulistas Saksa vägesid esimest korda 4. septembril ja Oktjabrskaja Revoljutsija kaks päeva hiljem. Isegi Frunze kere pukseeriti Leningradi ja ankurdati lõunapoolse faarvaatri keskele, kaitsmaks seal asuvaid torpeedokaatreid.
Marat sai Kroonlinnas peagi kümmekond mürsu- ja kolm pommitabamust, mis ühe 305 mm suurtükitorni ja hulga seniitkahureid rivist välja lõi. Vigastuste remondiks viidi ta üle teisele ankruplatsile, kus 23. septembri hommikul asetleidnud õhurünnakul tabasid eskadrilli III./StG 2 „Immelmann“ sööstpommitajad Junkers 87 Maratit veel kolme pommiga. Viimane neist tekitas kell 10.48 võimsa plahvatuse esimese suurtükitorni laskemoonakeldris, mille tulemusena laeva vöör ja komandosild hävisid täielikult ning kiil murdus pooleks. Esimese suurtükitorni kaheksameetrine kaugusmõõtja maandus pärast plahvatust Marati ahtris oleva neljanda torni katusel. Kokku hukkus 326 meest, laeva komandör ja enamik ohvitsere kaasa arvatud. Kõik soomustekist madalamal asuvad ruumid ujutati üle ning laev ise vajus 10,7 meetri sügavusele põhja, nii et umbes kolm meetrit pardast jäi veepinnale. Samal päeval sai ka Oktjabrskaja Revoljutsija mitu pommitabamust, kuid temal vedas rohkem ja aasta lõpuks pandi ta Leningradis remonti.
Marati ahtriosa õnnestus veest tühjaks pumbata ning pärast aasta kestnud remonti pandi ka kõik kolm allesjäänud peakaliibri torni taas tööle. Laeva ülatekk kaeti kaitseks mürsutabamuste eest 60 mm graniidiplaatidega, mis võeti maha sealtsamast kaldapealselt. Lõviosa ülejäänud suurtükkidest võeti maha ja saadeti koos teenindava personaliga rindele. 1943. a mais sai Marat tagasi endise nime Petropavlovsk.
1944. a kevadel saadeti suurem osa mõlema Balti lahingulaeva meeskonnast välismaale komandeeringusse. Sihtkohaks oli Suurbritannia, kus tuli üle võtta Nõukogude Liidule lendliisi korras “liisitud” lahingulaev HMS Royal Sovereign (vt TM 4/2007). Sama aasta juunis tegi Oktjabrskaja Revoljutsija lahingulaevade viimased lasud Soome lahel, toetades pealetungi Karjala kannasel.
Oktjabrskaja Revoljutsija lammutamist alustati 1956. a novembris. Järgmise aasta veebruaris läks Mustal merel vanarauaks Sevastopol, mis oli samuti sõja ajal nime vahetada jõudnud. Marati (õigemini küll nüüd Volhovi) kord jõudis kätte alles 1960. aastate algul, kui käimas oli juba uus võidurelvastumise voor, seekord vee all.

Sarnased artiklid