Kvaliteetsed taskukaamerad 300–380 €
Harri Slip
04.02.2011

On tuntud tõde, et pilte saab teha ikkagi selle fotoaparaadiga, mis juhtub kaasas olema. Ja reisile minnes sobib taskusse pista just nimelt selline kaamera, mis sinna ka mahub. Sarnased mõõdud ei tähenda aga sarnast sisu – ühega pole probleemiks teha kenasid fotosid, teisel on rikkalikult funktsioone ning kolmas hiilgab hoopis videoga. Ja neljandaga saab veel helistadagi.

Canon Ixus 300 HS
Fujifilm FinePix F300EXR
Nikon Coolpix S1100pj
Olympus µ Tough 8010
Panasonic Lumix DMC-ZX3
Samsung WB2000
Sony Cyber-shot DSC-WX5
Nokia N8

Vaatamata sellele, et võrdlust planeerides seadsime sihiku enda arvates päris täpseks – kaamera peab olema taskusõbralik, tegema võimalikult häid pilte ning maksma umbes 350 eurot –, oli tulemuseks ikkagi rohkem kui kirju seltskond. Põhjuseks ilmselt just hinnakriteeriumi „mänguruum” – nimelt selle raha eest saab pildivõimetele lisaks veel üht kui teist põnevat, aga mitte kõike. Ja nii ongi iga tootja lähenenud asjale veidi oma nurga alt – kes tuuninud välimust, kes funktsionaalsust jne. Olgugi et pea kõik isendid esindavad mudelivaliku paremat osa, sobivad nad siiski rohkem koguperekaameraks kui tõsisema harrastaja taskufotoaparaadiks. Eks piir ole muidugi hägune – näiteks Fujifilm ja Samsung võimaldavad ka täismanuaalseid reguleerimisvõimalusi, aga Canonil, Nikonil ja Panasonicul on tõsisemate fotosõprade jaoks olemas tõsisemad mudelid, mille märksõnadeks G12, S95, P7000 ja LX5 (mis jäävad siinse võrdluse hinnapiirist ülespoole). Muidugi võib küsida, kas üleüldse on arukas n-ö seebika eest maksta isegi 350 eurot (5500 krooni)? Vastus on siiski „jah”. Kõik võrdluse kaamerad on oma hinda väärt ning vähema raha eest saab lihtsalt nigelama asja. Kui aga esmatähtis on vaid pildimasin, mis mahub taskusse, saab loomulikult palju säästlikumalt hakkama.
Juba ammu on liikvel jutud, et milleks üldse „taskufotokas”, kui vaat et iga mobiil teeb pilte. Tõsi ta ju on – ja mis sobikski siis päris-aparaatide kõrvale paremini kui vaieldamatult hetke parima pildikvaliteediga mobiil Nokia N8. Kindlasti ei tasu võrdlust lugedes unustada, et N8 fotovõimed on kõigi tänaste mobiilide võimetest (sh iPhone 4) mäekõrguselt üle.

Olukord kontrolli alla
Täisautomaatika või n-ö intelligentne automaatika on ilmselt n-ö seebikate enimkasutatud režiimiks, aga kui veidi ise seadetesse sekkuda, saab teinekord paremagi pildi. Näiteks kasutada säri pikkuse (S) või ava suuruse (A) režiime – nagu võimaldavad Canon, Fujifilm ja Samsung. Viimasel kahel on võimalus nii ava kui säri ka täiesti manuaalselt reguleerida (M), kuid fookustamine jääb kõigil võrdluse kaameratel automaatika hooleks.
Särikompensatsiooni reguleerimisvõimalus on olemas kõigil – Panasonicul ja Samsungil lisaks veel nn särikahvel –, see tähendab kolme erineva säritusega pildi tegemist. Nagu ikka, on võimalik valida eelseadistatud stseenirežiime (maastik, portree, makro, öövõte jne) ning nn intelligentne automaatika (iA) proovibki lisaks säritusele arvata ära, milline stseenivalik oleks sobivaim.
Sellega aga tänaste taskukaamerate tarkus ei piirdu ning enim nutikaid lisaväärtusi pakub Sony. Kes Sony viimase aja fotomaailmaga vähegi kokku puutunud, teab, mis on automaatne (3D) panoraamvõte, automaatne HDR ning kiire (10 fps) sarivõtte puhul ühe suure ISOga (ent suhteliselt) müravaba pildi koostamine – viimane annab võimaluse näiteks hämaras ilma statiivita hakkama saada. (Need funktsioonid on ka Sony NEX-seeria kaameratel, pikemalt oli TMis 09/2010.). Nüüd on siia nimekirja lisandunud veel tausta automaatne hägustamine, mis loob mulje väiksemast teravussügavusest. Osalt pakuvad sarnaseid võimalusi ka Fujifilm ja Samsung, kuid lahendused pole nii hästi õnnestunud ning ka funktsionaalsus jätab soovida. Samsungi trumbiks on n-ö ennetav pildistamine, mis salvestab ühe pildi „igaks juhuks” ka enne, kui päästik päris lõpuni vajutatakse, Fujifilm aga muudab sensori seadeid vastavalt pildistamisoludele ja subjektile.
Mehaanilist pildistamisvõimekuse säilitamist, kui nii öelda, pakub Olympus. Tough-seeria kaamerat võib kukutada betoonile kahe meetri kõrguselt ning sukelduda sellega kümne meetri sügavusele. Tugevale korpusele vaatamata pole see just action-kaamera aga pildistamiskiiruse poolest – nii käivitamine, fookustamine kui pildistamine ei laabu õrnemate konkurentidega samas tempos.
Esmapilgul igavamat, aga samas täiesti toimivat tervikut pakub Panasonic – pole just põnevaid lisafunktsioone, ent kvaliteetne sensor, stabilisaatoriga hea optika ning tippklassist kasutusmugavus tagavad väärilise tulemuse.

Pildid ja videod
Kõigi võrdluse kaameratega saab teha 720p HD-videot, Sony ja Samsungi puhul koguni 1080p (FullHD). Ainult neist numbritest ei tasu siiski lõplikke järeldusi teha – erinevate kaamerate videokvaliteedis olid erinevused erakordselt suured.
Parima videoga hiilgab Sony ja FullHD-video vorminguks on AVCHD – ehk sama mida pakuvad n-ö päris-videokaamerad. Ka Panasonicu võimete hulgas on AVCHD, aga nimega Lite – see tähendab 720p resolutsiooni. Sony võimaldab 720p puhul kasutada MP4-vormingut.
Arvutilt nõuab aga AVCHD üksjagu ressurssi ning selles osas on teiste kaamerate M-JPEG või MPEG-4 vormingud mõnevõrra „vaatajasõbralikumad”. Videoid on võimalik suurel ekraanil vaadata otse kaamerast, ühendades selle teleriga HDMI-liidese kaudu. Nikonil, tõsi küll, HDMI-liidest pole, ent see-eest on aparaadis endas hoopis projektor! Tuba peab kontrastse pildi huvides suhteliselt pime olema ja aparaati saab kasutada projektorina ka arvutiga ühendatult. Aga nii ehk teisiti poleks ka Nikoni puhul HDMI liiast olnud.
Kui video salvestamine on oluline, tasub kindlasti veenduda, et mälukaart oleks piisavalt kiire – see tähendab et kaart võiks vastata vähemalt kiirusklassile 4 või mõnede tootjate soovituse kohaselt koguni klassile 6. Ühesõnaga – mida kiirem on kaart, seda kindlam on, et video salvestub hakkimata ega jää kaardi aegluse tõttu päris pooleli.

Erinevad head
Kvaliteetseebikate sisuline erinevus tuli hästi välja võrdluse esikolmikus. Kõik kolm on väga head kaamerad, ent sobivaima valik sõltub sellest, mida pildistaja enim hindab.

Eriti miniatuurne Sony pakub parimat videokvaliteeti ning rikkalikku ja huvitavat funktsionaalsust kõikides pildistamisoludes toimetulekuks. Panasonicu võidukaardiks on pikk suum ning stabiilne kvaliteet. Canon on aga lihtsalt üks väike ja stiilne kaamera, mis teeb ilusaid fotosid ja ilusat videot. Olympus tuletab meelde taaskord seda põhitõde, et pildi saab siiski teha vaid selle kaameraga, mis on kaasas (olgu siis liivarannas, paadis või lumisel suusareisil). Omamoodi haakub selle loogikaga ka Nokia N8 – küll veidi teisest aspektist muidugi. N8 pidas kallimate päris-seebikatega sammu tegelikult pareminigi kui lootsime (või kartsime), ent mobiili skaalal väga hea pildikvaliteet jääb siiski kaugele maha tippklassi seebikate omast.

Erinevate kaameratega nähtud pilte saab näha Soome Tekniikan Maailma koduleheküljelt. Vt ka lähivõtete võrdlust.

Sony Cybershot DSC-WX5
Hinnaklass 350 eurot

Sony trumpideks on väikesed mõõdud, testi parim videokvaliteet ning ridamisi huvitavaid (ja toimivaid) lisafunktsioone, nagu automaatpanoraam ja sarivõttel põhinev müravähendus ning tausta hägustamine portreevõtte puhul.
Seadeid saab muuta kahest valikurattast, kiirvalikunuppe pole – nii tuleb mõnel juhul veidi rohkem menüüdes surfata. Peamised asetused on aga eespool ning ka sügavamal menüüdes asuvate funktsioonide leidmine laabub ruttu. Ekraan on terav, ent võib-olla liigagi järsu kontrastsusega.
Sony on ihaldusväärne matkakaamera. Võrdluse väikseimasse korpusesse mahub f/2,4 valgusjõuga viiekordne suum. Käes püsib aparaat kindlalt. Lainurga puhul on veidi geomeetrilisi moonutusi ning pildi detailsus väheneb nurkades – üldiselt on teravus siiski väga hea. Autofookus toimib kiirelt ja täpselt.
Värvigamma on hillitsetud, aga siiski loomulik ning küllastust on värvides piisavalt. Tundlikkuse suurenedes õnnestub Sonyl leida päris hea kompromiss detailsuse ja müra vahel – kui võtta arvesse veel sarivõttel baseeruvat müravähendusrežiimi, siis on tulemus raudselt testi parim. Portreerežiimi puhul rakendatav automaatne taustapehmendamine – mis muudab portreed palju kunstilisemaks – ei anna alati küll perfektset tulemust, aga proovida tasub seda kindlasti.
Liikuv pilt salvestub kõrgteravana AVCHD-vormingus ning video kvaliteet on võrdluse parim – konkureerides edukalt nn päris videokaameratega. Soovi korral on võimalus videot salvestada ka MP4-vormingus, siis on resolutsiooniks 720p.

Hea
Väike ja mugav
Erakordne videokvaliteet
Kasulikud lisafunktsioonid

Halb
Ekraani järsk kontrastsus

Üldhinnang 8,9
*****

Panasonic Lumix DMC-ZX3
Hinnaklass 300 eurot

Panasonic on kaheksakordse suumiga sirgjooneline ja väga head pildikvaliteeti pakkuv tasukaamera. Mingeid „kavalaid” lisafunktsioone pole, ent kõik mis vaja, on loogilisena olemas.
Lülitid, menüüd ja pildirežiimide valikuratas mõjuvad tuttavalt ja usaldusväärselt. Ka algajal pole raske kaameraga tuttavaks saada ja pildistama asuda. Kiiremateski oludes ei pea fotoaparaadi järgi ootama, küll aga peab kontrollima, et paremal ülaservas olev lüliti poleks vaatamisrežiimis. Ekraani heledus muutub vastavalt valgusoludele.
Panasonicu 8x suumiulatus on võrdluse teine – filmikaadri puhul on see 25–200 mm, mis tähendab seebikate klassis häid teleomadusi. Moonutusi ega detailsuse kadu ei esine ka suumi otstes ning värvikorrektsioone teeb aparaat digitaalselt. Autofookus toimib igati usaldusväärselt.
Säritusautomaatika tagab head pildid isegi siis, kui valgusolud on väga kontrastsed. Pildi heledamaid osasid pole lihtne „ära põletada” ja detailid jäävad nähtavaks ka varjualadel. Pildi dünaamika on omas liigas vaieldamatult tippklassist. Värvid on küllalt intensiivsed, ent püsivad siiski loomulikkuse piires. Valguse vähenedes hiilib pilti peeneteraline müra, kuid detailid püsivad see-eest teravamad kui võrdluse teistes kaamerates. See peaks sobima eelkõige neile, kel plaanis pilte hiljem arvutis töödelda.
Video teravuselt ning sujuvuselt kuulub Panasonic kindlalt võrdluse paremate hulka, ka mehaaniline pildistabilisaator toimib hästi.

Hea
Objektiiv
Pildikvaliteet
Tõhus stabilisaator

Halb
Pole lisafunktsioone

Üldhinnang 8,7
****

Canon Ixus 300 HS
Hinnaklass 380 eurot

Canon on väike ja stiilse disainiga, aga ümara põhja tõttu ei püsi ta laual n-ö püsti. Valgusjõuline objektiiv ja 10megapiksline sensor tagavad head pildid ka nigelamates valgusoludes.
Menüüd ja kiirvalikud on Canonile omaselt loogilised ja selged. Neid juhitakse suunanuppude ja valikuratta kombinatsiooniga, millel puuduvad tähised – mis algul tahab veidi harjumist. Nuppe on vähe – nii on rohkem menüüdes navigeerimist. Kvaliteetsel laiekraanil paistavad fotod ilusad ja fotode detailidest saab sotti ka heledama päiksega. Nii säri kui ava on võimalik manuaalselt seada.
Canoni objektiivi suumikordaja on vaid 3,8 ja fookuskauguste vahemik vaid 28–105 mm, see-eest on aga objektiivi valgusjõud f/2,0 võrdluse parim. Lühikesele suumile vaatamata on pildis tavalisest rohkem geomeetrilisi moonutusi.
Valgusjõuline objektiiv, tõhus pildistabilisaator ja 10megapiksline CMOS-sensor tagavad ka hämaramates oludes head pildid. Teralisus ja värvimüra püsivad suuremate ISOde puhul küllalt hästi kontrolli all, ent selle arvelt muutub pilt pehmemaks. Tulemus aga on igal juhul meeldiv – mida võib öelda ka heas valguses tehtud piltide kohta.
Värvid on intensiivsed, aga mitte liiga karjuvad. Detailsus on hea, vaatamata JPEGi küllalt suurele pakkimisastmele, mille tulemusena on pildifailid jällegi väiksemad. Fotod näivad erakordselt ilusatena ka kaamera enda LCD-ekraanil.
Videosalvestus käivitub kiirelt ja nii selle teravus kui sujuvus on võrdluse parimate hulgas.

Hea
Ilusad pildid
Kvaliteetne ekraan

Halb
Lühike suumiulatus
Üldhinnang 8,6
****

Samsung WB2000
Hinnaklass 350 eurot

Samsung ahvatleb tõsisemaid fotohuvilisi 10megapikslise sensoriga, säri ja ava manuaalseadetega, RAW-formaadi ning mõne lisafunktsiooniga. Video resolutsiooniks on FullHD.
Juhtnupud on laiali aparaadi eri paigus – peal asub režiimiselektor, tagaküljel ebaselge markeeringuga suunanupud ning kiirvalikunupud. Menüüvalikuid saab muuta paremal asuva rullikuga, millega opereerimine pole kahjuks just täpseimate killast. Muidu terava ja värvika ekraani heledusest ei piisa kirkama valguse korral.
Samsungi suum on viiekordne ja objektiivi valgusjõu näitaja f/2,4. Filmikaadri-millimeetritesse teisendatuna 24–120. Väiksema fookuskauguse puhul painduvad sirgjooned veidi väljapoole. Detailsus pole siin-seal just võrdluse parimate kaameratega samal tasemel, ent pehmeks ei saa pilti siiski pidada.
Valgetasakaalu automaatika ei tule just alati oma ülesandega hästi toime – eriti tehisvalguse ja särikahvli puhul. Nii on ka värvid kohati ebaloomulikud. Samuti on kaameral kalduvus pilte kohati üle valgustada – just kontrastsemate olude korral. Säritust saab soovi korral küll käsitsi muuta, aga vaevalt see neid lohutab, kel sooviks omada eelkõige lihtsalt kasutatavat matkakaamerat. Pildimüra püsib kontrolli alla ka ISO suurenedes ning lisafunktsioonegi leidub.
Video resolutsiooniks on FullHD ehk 1920x1080 pikslit, aga video sujuvuselt ei küüni Samsung parimate tasemele. Autofookus toimib vaid videosalvestuse eel, mitte selle ajal.

Hea
Reguleerimisvõimalused
Pildikvaliteet hämaras

Halb
Puudub autofookus video ajal
Säritus ja värvid

Üldhinnang 8,2
***

Fujifilm FinePix F300EXR
Hinnaklass 340 eurot

Fujifilmi objektiiv on koguni 15kordse suumiga. Olgugi et pikk suumiulatus kasvatab nii aparaadi suurust kui kaalu, mahub kaamera siiski kenasti taskusse. Fuji omatoodetud EXR-sensor tagab kiire autofookuse.
Menüüd ja nupud tunduvad selged, kuid nii mõnegi funktsiooni leidmiseks tuleb kaevuda menüüsügavustesse. F-nupp avab kiirvalikumenüü ning olulisemaid parameetrid saab muuta suunanuppudega. Olemas on säri- ja avarežiimid (S ja A) ning täismanuaalne M-režiim. Ava reguleerimisastmed on aga väga suured.
Fujifilmi objektiivi suum on testi pikim, ulatudes 24st kuni 360 millimeetrini. Geomeetrilised moonutused püsivad sellele vaatamata kontrolli all ning detailsuski kannatab vaid pildi nurkades. Kuigi lühemate suumidega võrdluse paremik „toodab” teravamaid pilte, on Fujifilmi kompromiss nii pika suumi puhul igati õnnestunud. Autofookus töötab kiiresti ja täpselt.
Detailid eristuvad kenasti – vähemalt pildi keskosas, aga piltide üldine iseloom mõjub kohati rohmakana. Säritus on enamasti täpne, ent valgetasakaalu automaatika ei saa tehisvalguses värvidele enam õigesti pihta. Päevavalguses püsivad värvid loomulikuna, kohati võib-olla liigagi tagasihoidlikena. Sarivõttel baseeruv müravähendus, panoraam ning tausta pehmendamine ei toimi eriti usaldusväärselt.
Videod on pehme iseloomuga, teralised ja mürarikkad, ka nende sujuvus pole just kiita. Aeg-ajalt on videopildis häireid, mille põhjuseks ilmselt sensorile jõudev hele valgus.

Hea
Pikk suum
Kiire autofookus

Halb
Pildi teralisus
Video kvaliteet

Üldhinnang 7,9
***

Nikon Coolpix S1100pj
Hinnaklass 370 eurot

Nikonis on peidus midagi sellist, mida nn seebikarbist küll ei ootaks – nimelt videoprojektor. Projektor toimib pimedas täitsa kenasti ning pilti saab soovi korral projekteerida ka arvutist.
Aparaati juhitakse kolmetollise puuteekraani abil. Vaid lüliti, päästik, suum ja videosalvestus toimivad ilma ekraani puudutamata. Pildi saab teha ka ekraani puudutades ning võimalus on fookus ja säritus seada paika ekraanil soovitud kohta tonksates. Siiski pole puuteekraan kuigi täpne ning ka selle heledus jätab kirkas valguses soovida.
Nikoni suum on viiekordne, ulatudes 28st 140 millimeetrini. Lainurga valgusjõud f/3,9 pole just tippklassist ja nurkades on pilt veidi tumedam ning pehmem. Kontrastsete üleminekute puhul on näha ka värvimoonutusi (nn kromaatilist aberratsiooni). Fookuskauguse suurenedes pildikvaliteet paraneb ja detailsus ei jää enam parimatele alla.
Säritus toimib täpselt ning ka pildi heledamad osad ei „põle” ära. Tumedad toonid eristuvad sellegipoolest küllalt hästi, mis tähendab, et piltide „õnnestumisprotsent” on igati suur. Värvitasakaal kaldub sinise ja rohelise suunas – nii paistab taevas fotodel väga sügav ning loodus rõõmsalt roheline. Kahjuks aga „hammustab” siniroheline gamma tüki ära ka soojemate värvide osast. ISO suurenedes püsib pildimüra kontrolli all , kuid detailsus see-eest väheneb.
Video on nime poolest 720p HD, kuid selle sujuvus pole just kiita. Vähema valguse korral lisandub nähtav müra.

Hea
Täpne säritus

Halb
Video kvaliteet
Puuteekraan
Lainurga kvaliteet

Üldhinnang 7,8
***

Olympus μ Tough 8010
Hinnaklass 350 eurot

Olympus on selle võrdluse ainus „pommikindel” aparaat ning sellel nimetusel on tõsi taga – kahe meetri kõrguselt betooniga kohtumine või ka kümne meetri sügavusele vette sattumine ei tohiks Olympuse pildistamisvõimeid kuidagi häirida. Paraku aga pole need võimed just esmaklassilised, mida näitab ka koht võrdluse pingereas.
Olympuse pildikvaliteet ei ulatu parimate lähedale. Mõistetavalt on suurem osa toomiskuludest neelanud kvaliteetne ning tugev korpus ja nii on sisu sama hinna puhul tagasihoidlikum.
Objektiivi suumiulatus on tavapärane viiekordne, 28st 140 millimeetrini. Lainurga f/3,9 valgusjõud on küllalt tagasihoidlik ning pildi nurkadel on kalduvus pehmeneda. Erinevalt Nikonist ei parane pildi teravus oluliselt ka fookuskauguse suurenedes. Lisaks kimbutavad geomeetrilised moonutused.
Säritus on enamjaolt täpne – siin-seal oli pilvise ilma puhul valgust fotodel veidi vähem kui pidanuks. Värvid on suhteliselt tagasihoidlikud, aga siiski loomulikud. Tundlikkuse suurenedes püsib müra hästi kontrolli all, kuid detailsus väheneb veelgi.
Video on nime poolest 720p HD, kuid selle sujuvus pole just kiita. Vähema valguse korral lisandub nähtav müra.

Hea
Vee- ja põrutuskindlus

Halb
Video kvaliteet
Aeglane
Nigel objektiiv

Üldhinnang 7,5
**

Nokia N8
Hinnaklass 500 eurot

Nokia N8 võib pidada kahtlemata kaameratelefonide osas teenäitajaks. Parema tulemuse saladuseks pole mitte niivõrd sensori 12 megapikslit, kuivõrd just selle suurus – kõigi võrdluse „seebikate” sensorid on N8 omast väiksemad!
Kaamera käivitub päästikule vajutades. Võimalik on kasutada ka ekraanile kuvatavat virtuaalset päästikut, kuid fookustamispunkti valida ei saa. Pildistamise põhiparameetreid saab kuvada ka ekraanile – nagu ISO, särikompensatsioon, režiimid jne. Heledas valguses on ekraaniltoimuvat kohati raske jälgida.
Nokia N8 täidab igatahes ühe väga olulise taskukaamerate kriteeriumi – mobiiltelefon on alati kaasas. Kui aga sooviks on omada eelkõige väikest fotoaparaati, jääb Nokia N8 siiski alla nii pildikvaliteedis kui suuruses.
Kuigi miniatuurse objektiivi lahutusvõime ei pea sammu sensori suutlikkusega, pole number 12 megapikslit siiski liiast – nimelt digitaalne suum toimib seetõttu üllatavalt hästi. Pildi detailsus jääb selgelt alla võrdluse parimate „seebikatele” omale – põhjuseks nii objektiivi miniatuursus kui ka fotoaparaatidest „karmim” pildipakkimine failisuuruste huvides. Nurkades väheneb detailsus veelgi.
Valgetasakaalu automaatika jääb kohati hätta just tehisvalguse puhul – ja nii pole värvid alati kõige loomulikumad. Hämaras muutub pilt teraliseks ning ka video teravus ning sujuvus ei kannata võrdlust parimate taskukaamerate omaga.

Hea
Parima pildikvaliteediga mobiil

Halb
Värvide ebatäpsus
Nigel objektiiv
Pildikvaliteet hämaras

Üldhinnang 7,3
**

Hinnangutest
Hindasime fotoaparaate kuue kriteeriumi alusel. Nende osakaal on meie tabelis küllalt võrdne, veidi enam panime rõhku kasutusmugavusele – hea tulemuse saavutamiseks mängivad kõik pea võrdset rolli. Nagu ikka, on võimalik huvi korral kriteeriumite tähtsust muuta ja n-ö oma pingerida luua, kuid testi parimate positsiooni see vaevalt kõigutab.
Kasutusmugavuse loovad nuppude asetus, menüüde selgus, kasutamise kiirus ja loogika. Kuna ühelgi aparaadil pole optilist pildiotsijat, siis mängib siin kategoorias rolli ka ekraani kvaliteet – hea nähtavus kirkas valguses tõstab hinnet.
Aparaatide funktsioonid võib jagada laias laastus kaheks – need, mida (võib-olla) on vaja, ja need, mis võiks vabalt ka olemata olla. Funktsionaalsuse hinnet tõstavad korpuse tugevus ja kvaliteet, samuti näiteks projektor ja fookustamisala valik, langetavad aga puudujäägid teostuses.
Objektiivide suum on keskmiselt tavalisest lainurgast kuni lühema teleni – 24–28 millimeetrist 120–140 millimeetrini. Sellest suurem ulatus tõstab hinnet, väiksem langetab. Loomulikult mõjutab hinnet ka optika kvaliteet.
Pildikvaliteeti hindasime heas valguses tehtud testpiltide põhjal. Hinnet mõjutasid nii särituse täpsus kui automaatse valgetasakaalu seadmine erinevate valgusolude korral. Objektiivist sõltumatud pildivead langetavad hinnet.
Hämaras pildistamise puhul tegime testpilte ISO 400–1600 juures – keskmisest parem tulemus tõstab hinnet, madalam langetab.
Videosalvestus on tehniliste andmete kohaselt kõigis kaamerates vähemalt 720p HD. Kui teoreetilised näitajad kõrvale jätta, on tulemused sama resolutsiooni puhul vägagi erinevad – seda nii sujuvuselt, müra osas jne. Parima videokvaliteediga hiilgab Sony, kõige nigelam on Fujifilmi video.

Sarnased artiklid