Kvaliteet mõistliku hinnaga
Harri Slip
04.06.2010

Taskukaamerate kvaliteet on aastatega palju paranenud. Vaatamata karmile hinnakonkurentsile eristub siiski osa neist hallist massist – või oleks hoopiski õigem öelda värvilisest massist.

Canon Powershot A3100 IS
Fujifilm Finepix JZ500
Nikon Coolpix S3000
Olympus µ-5010
Panasonic Lumix DMC-FS10
Pentax Optio I-10
Samsung PL150
Sony Cybershot DSC-W350

Pärast esimest testsessiooni tundusid kõik kaamerad üllatavalt sarnased – meelde jäid vaid Fuji pikk suumiulatus ning Canoni teistest kitsam lainurk. Aja möödudes on enamiku taskukaamerate lainurk veninud 26–28 millimeetrini, kuid võrdluse Canonil oli see 35 mm, mis tähendab, et pildile lihtsalt nii palju ei mahu. Suur suuminumber pakub aga võimalust kaugel asuvad objektid lähedale tuua – selles osas hiilgas Fujifilm 10x suumi ja kuni 280 mm fookuskaugusega. Nikoni ja Sony suurendus oli kõige väiksem, jäädes umbes saja millimeetri kanti, ülejäänute pikim ulatus oli 130–140 mm.
Objektiivide kvaliteedierinevused tulevad rohkem esile just suumi laiemas osas. Nii mõnelgi kaameral esines lainurga puhul nähtavaid geomeetrilisi moonutusi ja näiteks pehmenes Pentaxi kujutis nurkades märgatavalt. On tõenäoline, et nii mõneski kaameras parandatakse objektiivi geomeetriavigu elektrooniliselt – liigagi sirged paistsid jooned 26–27 mm korral. Ka n-ö värvimoonutuste (kromaatiline aberratsioon) puudumise taga on tõenäoliselt elektroonilised abimehed. Aga kui pilt muutub sellest tõepoolest paremaks, ei saa ju elektroonika sekkumist miinuseks pidada.

Liiga palju piksleid
Olgugi et megapikslihullus näis vaibuvat rohkem kui aastapäevad tagasi, on tänavukevadistesse „seebikarpidesse” taas pugenud pikslirohked sensorid – Fujifilm, Olympus ja Sony on pidanud vajalikuks koguni 14 megapikslit, teised 12 – mõlemad numbrid on aga kaamerate eesmärki ja optika suurust arvestades tarbetult suured (meeldetuletuseks: korraliku 10 x 15 cm foto 300 dpi väljatrükiks piisab vähem kui kolmest megapikslist). Aga eks on megapikslisõja tagamaa inimlikult lihtne – kui sama hinna eest pakutakse rohkem piksleid, tundub ju „diil” parem. Pildikvaliteedi osas on aga asjad täpselt vastupidi. „Rohkem piksleid” samal pindalal võrdub „väiksemate pikslitega” ning mida väiksemad need pildipunktid on, seda rohkem vajavad nad valgust müravabaks pildiks. Seega – mida vähem on megapiksleid, seda valgustundlikumad need on ja seda müravabam saab kokkuvõttes pilt. Oluline on mõista, et pildi tehniline kvaliteet ei sõltu pikslite määrast, vaid nende kvaliteedist ning peaasjalikult hoopiski objektiivist. Nii tasub taskukaamerat valides eelistada pigem väiksema megapikslinumbriga eksemplare. Näiteks enamiku tänaste tippkompaktide, nagu Sony DSC-HX5, Canon Powershot G11 ja Panasonic Lumix DMC-LX3 sensoritel on „kõigest” 10 Mpx ja seda ilmselt põhjusega.

Erinevused pildikvaliteedis
Heades valgustingimustes said kõik kaamerad hakkama igati kenade piltidega. Väikseid erinevusi muidugi oli, ent kokkuvõttes pole kellegi laitmiseks küll põhjust. Hämaruses olid aga lood teised ning kolm kaamerat teenisid teistest kehvema hinnangu. Valguse vähenedes näitas parimaid tulemusi Canon. Fotod olid suurte ISO-numbrite puhul teistest värvikamad ning müravabamad. Canon võttis pildikvaliteedilt esikoha tegelikult mis tahes oludes – kohati, nagu öeldud, polnud erinevused küll suured, aga plusspunktid teenis Canon stabiilseima kvaliteedi eest.
Sarnased olid ka aparaatide videovõimed, näiteks kuus kaamerat kaheksast võimaldasid salvestada HD-videot resolutsiooniga 720p (720 x 1280). Praktikas olid aga erinevused vaatamata samale resolutsioonile täiesti märgatavad – nii teravuses, müras, liikumistes ja isegi heli kvaliteedis. Ka polnud videote kvaliteet ligilähedanegi kas või eelmises numbris vaadeldud kallimate digikompaktide omaga. Automaatfookustamine videosalvestuse ajal toimis vaid Fujifilmil, Sonyl ja Olympusel, aga selle reaktsioonikiirus polnud just nobedaim. Olympusega pidi valima kas autofookuse või heli salvestamise vahel – korraga neid funktsioone kasutada ei saa. Parimat videoheli salvestasid Fujifilm ja Panasonic.

Pilk ekraanile
Tavaliselt on mõistlik kasutada taskukaamerate puhul n-ö reguleerimisvõimalustega automaatrežiimi „P”. Säri ja avaseaded valib kaamera sellisel juhul ise, aga muuta saab tundlikkust, valgetasakaalu ja teisigi parameetreid.
Fototehnikas vähem orienteeruvaid pildistajaid võib hästi aidata n-ö intelligentne automaatrežiim „iA”, mis valib vastavalt pildistamisoludele kõigepealt sobiva algrežiimi (Portree, Makro, Maastik jt) ja siis määrab särituse. Abi on ka näo- ja naeratustetuvastajast – nende plussidest-miinustest pikemalt kaamerate kokkuvõtetes.
Väga oluline komponent just kaamerate kasutusmugavust silmas pidades on ekraani kvaliteet – selle resolutsioon, kontrastsus jne. Tavalises toavalguses oli parim Samsungi displei. Resolutsioon pole küll teistest suurem, küll aga on seda ekraani enda suurus (3 tolli) ning ka vaatenurk on meeldivalt lai.
Kuna üheski kaameras pole optilist pildiotsijat, on oluline ekraani kasutatavus kirkas päikesevalguses. Teistest eredamad olid Canoni, Nikoni, Panasonicu ja Olympuse ekraanid. Enim heledust oli Panasonicul, Canon edestas veidi Nikonit ja Olympust, aga need erinevused polnud suured.
Tippnelikust jäid omakorda karva võrra maha Sony ja Samsung ning kõige nigelamad olid Fujifilmi ja Pentaxi ekraanid, ja seda mitte ainult heleduse osas.
Vaatamata teistega võrdsele resolutsioonile (230 000 pikslit) tundus Fuji ekraanipilt udune ja jämedakoeline. Pentaxi probleemiks oli 16 : 9 formaadis ekraan, mistõttu 4 : 3 formaadis fotod paistsid väiksed.
Selgeks sai aga, et mis tahes LCD-ekraan ei suuda võistelda lauspäikesega. Kui see on oluline, siis tuleks valida optilise pildiotsijaga kaamera, mida aga kompaktide klassis pole enam palju saadaval.

Kokkuvõtvate punktiskooride järgi on kõik võrdluse kaamerad väga tasavägised, aga tugevad-nõrgad küljed on küllalt erinevad ja valikut tehes tasub jälgida just olulisemaks peetavat omadust – olgu selleks siis pikk suumiulatus, lainurk, hämaras pildistamine, videote kvaliteet või veel midagi muud.

Täiendavaid testpilte saab vaadata Soome TMi veebilehelt. Testitulemused leiad aga juunikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid