Kütt küti vastu
Sander Kingsepp
01.11.2007

Mõned allveelaevnikud väidavad, et merel sõidab ainult kahte liiki laevu – allveelaevad ja nende sihtmärgid. Kui üks allveelaev saagi asemel teise omasugusega vastamisi satub, on tagajärjed enamasti ettearvamatud, kusjuures alati ei pruugi peale jääda parema relvastusega või moodsam alus.

Möödunud sajandi alguses tegutsenud Saksa meresõjateoreetik varjunimega Submare (Merealune) põhjendas väga loogiliselt, miks kaks allveelaeva ei saa teineteist rünnata: kui üks allveelaev teist märkab, sukelduvad mõlemad ja vee all ei suuda kumbki teist üles leida. Kahjuks ei arvestanud see teooria võimalusega, et üks allveelaev võib teist esimesena märgata ja enne enda avastamist sukelduda. Nagu kahe maailmasõja kogemused näitasid, võis juhtuda sedagi, et mõlemad vastased eelistasid võidelda veepinnale jäädes.
Esimene lahing kahe allveelaeva vahel leidis aset 1914. aasta oktoobris Põhjamerel. Varsti pärast Esimese maailmasõja algust saadeti mitu suure tegevusraadiusega Briti allveelaeva tegutsema Saksa rannikule. 16. oktoobril asus Harwichi baasist oma esimesele retkele HMS/m E.3 kaptenmajor George Cholmley juhtimisel, kes pidi saaki varitsema Emsi jõe suudmes Borkumi saarest lõunas.
Kaks päeva hiljem avastati E.3 Saksa U 27 poolt, kes oli teel oma baasi Emdenis. U 27 vaatlejad nägid kell 11 silmapiiril suitsu ja pool tundi hiljem kahtlast objekti, mida algul peeti poiks. Lähemale jõudes selgus, et poi liigub ja on varustatud periskoopidega. U 27 sukeldus viivitamatult ning liikus vastasest päikese poole, kasutades müra vähendamiseks ainult ühte mootorit. Kolmesaja meetri kauguselt võis Saksa komandör kaptenleitnant Bernd Wegener näha nii vastase komandotorni kui sellel olevat flotilli numbrit. E.3 vahimadrused olid nii hõivatud Saksa laevade otsimisega, et ei pannud tähelegi, mis nende külje all toimus.
Kell 13.22 tulistas U 27 välja torpeedo, mis kaksteist sekundit hiljem märki tabas. E.3 murdus pooleks ja kadus vee alla. Neli vahimadrust paisati merre, kuid kui U 27 poole tunni pärast pinnale tõusis, leiti hukkumiskohalt üksnes paar korgi- ja leivatükki ning mingi arusaamatu otstarbega kast.

Lahing omade vahel
Enamikul Wegeneri kolleegidest ei jätkunud samas olukorras nii palju aega, et kontrollida, kas tegemist on kolleegi või vastasega. Isegi hea ilmaga piirdus allveelaeva vahimadruste vaateväli kümmekonna kilomeetriga, kuid viletsa ilmaga või öösel kahanes see distants veelgi. Eksitused avastatud laeva “kodakondsuse” määramisel olid üsna sagedased ja tagajärjed kujunesid enamasti kurvaks.
Esimene lahing omade vahel leidis samuti aset Põhjamerel. U 22 kaptenleitnant Bruno Hoppe juhtimisel oli parajasti tagasiteel tulutuksjäänud retkelt Inglismaa rannikule, kui Emsi suudme lähistel märgati kahtlast allveelaeva. U 22 komandör oletas, et tegemist võib olla kolleegiga, kuid nõudis igaks juhuks signaalraketi abil, et too end tuvastaks. Õnnetuseks puhus 21. jaanuaril 1915 nii vali tuul, et teise allveelaeva raketi värvi polnud näha. Kaptenleitnant Hoppe arvas nüüd, et tegemist võib olla inglasega, kes püüab end sakslaseks maskeerida. Uus katse signaalrakette kasutada ei andnud samuti tulemusi ning U 22 asus “vastast” jälitama. Ülejäänud ohvitserid arvasid samuti, et tegemist on Briti allveelaevaga, sest tema diiselmootorist tuli vähem suitsu kui Saksa omadest.
Hoppe tulistas sihtmärgi pihta kaks torpeedot, millest üks tabas komandotorni ette. Vähem kui minuti pärast võeti pardale ainus ellujäänu, kes hüüdis appi sulaselges saksa keeles. Selgus, et U 22 oli uputanud U 7, mille komandöriks oli Hoppe vana sõber kaptenleitnant Georg König. Tuule ja lainetuse tõttu polnud vanema allveelaeva vahimadrused kõiki U 22 signaale märganud, König aga arvas, et tema enda raketisignaal oli piisavalt arusaadav.
Erinevate hinnangute kohaselt uputati Esimese maailmasõja käigus üle 250 allveelaeva, millest vähemalt 38 langesid omade ohvriks. Sedasorti kaotuste poolest oli esikohal Saksamaa 24 alusega, teisel Suurbritannia kaheksa ja kolmandal Itaalia kolme allveelaevaga. Teise maailmasõja ajal hukkus kokku üle 1100 allveelaeva, neist oma allveelaevade ohvritena 88.

Tunnustamata võidud, kaotamata kaotused
Teist maailmasõda alustasid enamiku riikide allveelaevnikud vale jalaga voodist tõustes. 3. septembril 1939 sai Kattegati rajoonis patrullinud vanemleitnant John Eadeni HMS/m Spearfish teate sõja puhkemisest. Kõigest neli minutit hiljem märkas Eaden torpeedot, mille tundmatu allveelaev oli ilmselt Spearfishi pihta tulistanud. Järgnes kuus tundi kestnud kahevõitlus, kus kumbki vastane ei suutnud edu saavutada. Pärast mitut ebaõnnestunud rünnakut olevat Eaden üritanud vastast rammida, kuid too sukeldus ja kadus. Kõige kummalisem selle loo juures on tõsiasi, et antud rajoonis polnud sel ajal ühtegi Saksa allveelaeva ning Eaden oli ka ainus, kes seda oma silmaga nägi. 1940. a augustis sattus Spearfish _oti rannikul vastamisi allveelaevaga U 34 ja lasti põhja. U 34 oli juba neli aastat varem Itaalia lipu all sõdides Málaga lähedal põhja lasknud Hispaania vabariiklaste C.3.
Nädal aega hiljem sattus Norra edelarannikul patrullinud HMS/m Oxley talle ettenähtud rajoonist välja ning avastati kohe teise Briti allveelaeva Tritoni poolt. Kaptenmajor H. de Steele arvas samuti, et tegemist võib olla Briti allveelaevaga ning püüdis temaga signaallambi abil ühendust võtta. Kui Oxley ka raketisignaalile ei reageerinud, jõudsid Tritoni ohvitserid järeldusele, et tegemist on Saksa allveelaevaga. Mõni sekund enne seda, kui mõlemad väljalastud torpeedod märki tabasid, märgati võõra allveelaeva komandosillalt mingit valgussignaali, kuid siis oli juba hilja. Uppumiskohale jõudes õngitsesid Tritoni madrused välja kaks ellujäänut, kellest üks osutus Oxley komandöriks. Ägeda sõnavahetuse tulemusena selgus, et tema vaatlejad olid märganud ainult viimaseid lendu lastud rakette. Kui Oxley signaalile vastata püüdis, ei läinud esimene rakett põlema ja kohe pärast teise raketi väljalaskmist saadigi tabamus.
Sõjakohus mõistis Steele’i õigeks ja Oxley hukkumine kanti ametlikult “sisemise plahvatuse” arvele. Hiljem väideti, et Oxley ja Triton olid kokku põrganud ning kogu lugu tuli avalikuks alles kümmekond aastat pärast sõja lõppu.
Kõigest neli päeva pärast Tritoni ja Oxley intsidenti ründas brittide HMS/m Sturgeon enam-vähem sarnastel asjaoludel oma sõsarlaeva Swordfish, kuid õnneks läksid kõik kolm väljalastud torpeedot mööda.
Üsna traagiline lugu juhtus brittide lipu all sõdinud Poola Wilkiga, kes rammis ööl vastu 20. juunit 1940 Põhjamerel Great Fisher Banki madaliku lähedal ettesattunud allveelaeva. Kuna samal ajal läks samas rajoonis kaduma ka Inglise laevastiku koosseisus tegutsenud Hollandi O.13, jõudis Briti Admiraliteet peagi järeldusele, et tema oligi Wilki ohvriks langenud. Et Poola meremeeste võitlusvaimu mitte kahjustada, hoiti seda avastust sõja lõpuni salajas ja Wilki meeskonda autasustati hoopis Saksa U 122 uputamise eest.

Lahing veepinnal
Üks omapärasemaid duelle allveelaevade vahel leidis aset Joonia meres 15. oktoobri varahommikul 1940. Itaalia R.Smg. Enrico Toti laadis parajasti veepinnal sõites akusid, kui kuuvalgel märgati otse ees vähem kui kilomeetri kaugusel teist, märksa suuremat allveelaeva.
Kaptenmajor Bandino Bandini teadis, et Itaalia allveelaevu selles rajoonis pole, ning andis lahinguhäire. Kuna sukeldumiseks oli vahemaa liiga väike, otsustas ta veepinnale jääda.
Toti vastaseks oli HMS/m Triad, kes avas 102 mm tekikahurist täpse tule. Toti meeskond tulistas omakorda vastu neljast 13,2 mm kuulipildujast, sest nende kahuri laskevalmis seadmiseks kulus rohkem aega. Triad tabas vastast kahe mürsuga, kuid kumbki ei läbistanud survekeret, nii et Toti oleks võinud veel sukelduda. Järgmisena tulistas Triad välja torpeedo, mis möödus vastase ahtri lähedalt.
Kui allveelaevad lähemale jõudsid, õnnestus kuulipilduritel inglaste kahurimeeskond rivist välja lüüa. Triad ja Toti möödusid teineteisest nii lähedalt, et üks Toti elektrik viskas vastase komandöri oma saapaga.
Selleks ajaks, kui vastased ümber pöörasid, õnnestus ka itaallastel kahurile hääled sisse saada. Esimesed mürsud tabasid märki, kuid ei plahvatanud. Toti tulistas omakorda välja torpeedo, kuid vahemaa oli nii väike, et selle sütik ei hakanud tööle.
Kolmveerand tundi pärast lahingu algust otsustas Triadi komandör kaptenmajor George Salt sukelduda. Just siis tabas Toti vastase komandotorni kahe mürsuga, millest üks tekitas võimsa plahvatuse. Nüüd püüdis sukelduv allveelaev uuesti pinnalduda, kuid ilmselt oli tema kere juba vigastada saanud, sest Triadi vöör tõusis järsult taeva poole ning kadus siis suruõhu sisina saatel vee alla. Ellujäänuid polnud.

Lahing periskoobisügavusel
7. veebruaril 1945 väljus Bergenist Jaapani suunas sakslaste U 864, pardal reaktiivhävitaja Messerschmitt 262 joonised ja hulk uusima sõjatehnika näidiseid. Varsti pärast teeleasumist toimus allveelaeva pardal mingi avarii, mille tõttu kaptenmajor Ralf-Reimar Wolfram otsustas baasi tagasi pöörduda. Kaks päeva hiljem avastati ta Briti HMS/m Venturer poolt, kelle arvel oli selleks ajaks juba allveelaev U 771.
Ventureri komandör, 25aastane vanemleitnant James Launders, oli saanud staabist käsu Bergenist läänes vastast varitseda. Launders teadis, et Saksa allveelaevade hüdrolokaatorid on Briti omadest paremad ja sellepärast käskis ta kasutada üksnes mürapeilijat.
Wolfram oli Laundersist vanem, kuid allveelaevakaptenina üsna roheline. Seni oli ta teinud kolm retke, mille käigus õnnestus ainult ühte alust rünnata. Oma baasi lähedale jõudes käskis ta liikuda periskoobisügavusel, kasutades diiselmootoreid, mis said õhku spetsiaalse toru (snorkeli) kaudu. Diislid tegid valju müra, mille järgi Venturer nende omaniku juba kaugelt avastas, kusjuures sakslaste hüdroakustik vastase lähenemist ei kuulnud.
Saksa allveelaev liikus igaks juhuks siksakkursil, nii et Venturer jõudis temast paralleelkursil sõites ette ning seadis torpeedotorud laskevalmis. Kaks ja pool tundi pärast U 864 avastamist tulistas Launders välja neli torpeedot, millest viimane tabas märki. Alguses kuuldi Ventureri pardal võimsat plahvatust, millele järgnes kere purunemise müra.
Ventureri võitu U 864 üle peetakse (kas õigusega või mitte) esimeseks juhuseks, kui üks allveelaev uputas teise vee all. Nii või teisiti, sajandialguse Saksa teoreetikul oli selleks ajaks juba piisavalt põhjust oma teooria revideerimiseks.

Sarnased artiklid