Kuritöö ja karistus

Mõnele tundub see pealkiri ehk tuttavana. Ent Dostojevski kirjutas oma suurteose ammu. Maailm on sellest ajast muutunud, tekkinud on hoopis uuelaadsed kuritööd, kurjategijad – ja viisid nende karistamiseks. Ma ei taha anda allpool hinnangut, ons maailm muutunud paremaks või halvemaks. Maailm on lihtsalt selline, nagu ta on.

Musta burnust kandev ja seetõttu öös nähtamatu eriagent vaatab elektroonilist ülitäpset kella ja suunab midagi relvasarnast taamal pimedusse uppuvale esinduslikule hoonele. Ent see pole relv. Riistast väljub laserikiir, nähtamatu, sest kiirguse sagedus on valitud nii, et see jääb väljapoole inimsilma tajutavat diapasooni.
Ent silmi on igasuguseid. Täpselt samal ajahetkel süttib üks silm sündmuspaigale läheneva USA õhujõudude F-16 tiiva alla kinnitatud terassigari esiotsas. Ning samal hetkel vallandavad hoidurid terassigari nimega GBU-12 Paveway, mis alustab oma teed pimedusse varjunud maapinna poole.
Inimese töö on jumala oma kõrval mõistagi armetu – täppispommi silm ei näe kuuvalguses all mööda voogavaid majakatuseid, palme ega hiliste liiklejate autotulesid. Ainus, mida see silm märgata suudab, on signaal väga kitsas sagedusribas – selles, mida kiirgab eriagendi laser. Tema jaoks on kõik muu pimedus – kuni ta leiab selle ainsa valgustäpikese, mis väreleb ühe hoone katusel.
Ka relva tehisaju ei anna kärbsegagi võrrelda. Kärbes peab suutma ise toitu leida, näljaste linnukeste eest hoiduda ning uusi kärbseid toota. Elektronaju mürsu peas teab aga vaid üht: ta peab jõudma selle ainsa valgustäpini, mida ta silm näha suudab. Selleks liigutab ta pommi tüürpindasid nii, et pommi teraskoonus tabaks täpselt selle valguslaigu südamikku, kus kiirgus on kõige intensiivsem.
Ja ta tabab.
Hetk hiljem rebib ere valgus, heli- ja rõhulöök öö kildudeks. Katust, millel paiknes salapärane nähtamatu valguslaik ei ole enam olemas. Ei ole ka maja, mida see katus vihma eest varjas.
Olete ehk juhtunud kogema ülehelikiirusega lennuki ülelendu? Seda saadab tabamatult lühikese vahega kahekordne helilöök – üks helilaine tuleb lennuki nina-, teine sabaosast. Kui keegi juhtus toona toimunut ohutust kaugusest jälgima, võis talle jääda samasugune mulje – kaks kokkusulanud sähvatust, kaks üheks põrgumürinaks kasvanud helilainet.
See öine vaatleja poleks eksinud – plahvatus oligi kahekordne. Sest täpselt samal ajahetkel, kui Paveway silm teraslinnu katusesse suunas, jõudis kohale teinegi surmatoov saadik.
GBU-38 meenutab väliselt vägagi oma lasersilmaga suguvenda. Ent erinevalt Pavewayst on GBU-38 silmitu – nagu pime, vajab ta sihtmärgile jõudmiseks juhtkoera. Ning kui silmitule inimesele piisab ühest neljajalgsest abilisest, on GBU-38-l neid õige mitu. Neli-viis neist on praegugi teie pea kohal, kui te neid ridu loete. Kuid te ei näe neid – “juhtkoerad” on kõrgel, maapinnast umbes 30 000 kilomeetri kõrgusel. Üheskoos moodustab see koertekari süsteemi, mida te kindlasti tunnete – GPS. Mõõtes valguse kiirusel vahemaid üksteise ja maapinnal asuva GPS-vastuvõtja vahel määravad nad vastuvõtja asukoha mõnekümnesentimeetrise täpsusega.
Kui olete muretsenud auto koos satelliitnavigatsiooniga (või võtnud autosse GPS-hiire ja sülearvuti, milles Autoroute’i programm), viivad need ülikõrgel tiirlevad tehistähed teid eksimatult võõral maal ja võõras linnas elava sõbra koduukse ette. Ent alati ei juhi GPS-tähtkogu ainult muretuid reisijaid ning sihtkohaks pole alati mitte sõbralik maja.
GBU-38 oli, nagu ütlesime, silmitu. Kuid tal olid kõrvad, et GPS-signaale kuulda. Ning aju, et juhtida surmavat laengut kandev teraskeha koordinaatidele, mis ajusse programmeeritud. Lisaks GPS-vastuvõtjale kannab GBU-38 ka gürokompassi, mis aitab pommi asendimuutusi igal ajahetkel arvesse võtta (selline güro on ka kallimatel autodele mõeldud GPS-seadmetel).
Piibel kõneleb saatana arvust – see olla 666. Paraku see tark raamat eksib. Saatana arv on 33°48’02,83”N, 44°30’48,58”E. Just need koordinaadid sisestati GBU-38 ajusse 7. juunil 2006 mõni minut enne, kui kaksikplahvatus öö rebestas. Reaalsel maapinnal märkisid need koordinaadid üksildast hoonet kaheksa kilomeetrit Baquba linnast põhjas. See on Iraagis, huvitunu võib paiga satelliitfoto Google Earthi abil hõlpsasti leida. Kolmekümne tuhande kilomeetri kaugusel asuv satelliidiparv suunas GBU-38 täpselt sihtmärgile, tabades seda lasersilmaga Pavewayga praktiliselt samal hetkel. Enamikku majas olnuist tabas silmapilkne topeltsurm.
Kuid mitte kõiki. Mees, kelle pärast kaks surmatoovat terassigarit teele saadeti, elas plahvatused üle. Tõsi, küll vaid pooltunniks, et mõista – tema kuritööd on saanud teenitud karistuse.

Kohtualune

Jordaanias Zarqa linnas oli al-Khalayleh peres 20. oktoobril 1966 rõõmupäev: sündis poiss, kes sai nimeks Ahmad. Ahmad oli iseseisev laps – igas asjas oli tal oma arvamine. See rõõmustas vanemaid, kuni nemad ja teisedki hakkasid märkama, et Ahmad tunnistab vaid omaenda tõde ning peab veidigi teistmoodi arvavaid seniseid sõpru peaaegu vaenlasteks. See iseloomujoon viis Ahmadi juba noorelt seadustega pahuksisse. 17aastaselt heidetakse ta koolist välja, kolm aastat hiljem tutvub ta juba vanglaga – narkootikumid ja seksuaalne vägivald.
Kas vangla muutis Ahmadi kogu maailma vaenlaseks? Me ei tea seda. Küll muutus ta vanglas puruusklikuks – ning jumal, kellesse ta uskus, oli vägivald. 1992. aastal mõisteti ta Jordaanias taas vangi – seekord juba mässukatse eest, mees osales Jordaania rangeks islamiriigiks muutmise vandenõus. 1999. aastal osales nüüd juba Zarqawina (Zarqa linnast) tuntud mees katses lasta õhku Radissoni hotell Ammanis. Zarqawil õnnestus Jordaania politsei eest põgeneda ja ta varjus Afganistanis. Nüüdsest koondas ta enda ümber meeletuid, kes jagasid tema vaateid ja eesmärki – hävitada uskmatuid, kus neid ka ei kohtaks. 2003. aasta aprillis sai CIA andmeid, et Zarqawi üritas võistelda Osama bin Ladeniga kõige leppimatute islamivõitlejate vaimse ja tegeliku juhi koha pärast. Selle võistluse Zarqawi kaotas, ent ta edasiste tegude loetelu on õudustäratav:

- 28. oktoober 2002. Zarqawi organiseerib USA diplomaadi Laurence Foley tapmise Ammanis.
- 19. august 2003. Zarqawi korraldab pommirünnaku ÜRO esindusele Iraagis. 23 inimest hukkub, nende seas ÜRO peasekretäri eriesindaja Sergio Vieira de Mello.
- Mai 2004. Internetis levib USA tsiviilisiku Nicholas Bergi brutaalse tapmise video, millel näidatakse tema pea mahalõikamist. CIA on veendunud, et maskis mõrvari hääl kuulus Zarqawile.
- Juuni 2004. Türgis tabatakse terroristid, kes tunnistavad, et Zarqawi saatis neid terrorirünnakule Istanbulis toimunud NATO istungist osavõtjate vastu.
- Oktoober 2004. Videokaamera ees lõigatakse kõri läbi Briti inseneril Ken Bigleyl. Taas on CIA asjatundjad veendunud, et nuga hoidnud maskis mees kõneles Zarqawi häälega.
- 9. november 2005. Ammanis toimub kolmes hotellis üheaegne plahvatus, hukkub ligi seitsekümmend inimest. Jordaania ja USA luurajad leiavad niidi, mis viib Zarqawi kui plahvatuste korraldajani.
- 22. veebruar 2006. Plahvatus lõhestab Iraagi šiiitide pühapaiga, al-Askari mošee. Tagajärjeks on šiiitide ja sunniitide verised kokkupõrked üle kogu Iraani. Jäljed viivad Zarqawini.

 

Jälitajad ja lahendus

Zarqawi kurjusekarikas oli juba ammu täis – maailm ei soovinud sellist meest endi keskele. Ent kuidas teda leida? USA-sugune üliriik võiks mõne teise riigi hetkega maapinnalt pühkida, ent kuidas leida ÜHT, ennast varjavat ja pidevalt asukohta vahetavat meest, kes võib toetuda omaenda loodud põrandaalusele terrorivõrgule?
Taas tegutsesid inimene ja kõrgtehnoloogia käsikäes. CIA elektronluure spetsialistid tegid hiigeltöö, et püüda leida Zarqawini viivaid niite – meilisõnumeid, mobiil- või satelliittelefonide kõnesid, pangaarvetel liikuvaid summasid. Luust ja lihast spioonid üritasid jõuda Zarqawini astudes näiliselt terroriorganisatsioonide võitlejateks. CIAga tegid tihedat koostööd ka teiste, isegi islamimaade nagu Jordaania luureteenistused.
Õigetele jälgedele jõuti aprillis-mais – leiti inimesed, kes Zarqawiga sidekanaleid pidi suhtlesid. Ent mõistagi oli Zarqawi oma kõnedes üliettevaatlik, ega nimetanud oma kohtumispaiku – neid asendasid koodnimed – näiteks fraasis “kohtume 23ndal kell 16 kassis” märkis “kass” mõlemale poolele teada olevat kohtumispaika, ka kuupäev ja kellaaeg ei tähenda seda, mis telefonist kostub – kuulaja lahutab või liidab kokkulepitud päevale-tunnile salaarvu ning tegelik kohtumisaeg on öeldust hoopis erinev.
Erinevalt sportlastest, kelle võite kuulutab-näitab meedia üle maailma, ei armasta mehed mustas oma tööst ja võitudest kõnelda. Öeldud on niipalju, et niit hakkas hargnema mobiilikõnest, agentuuritöö tõi CIA kätte kõnes kasutatavate koodide tegeliku tähenduse. Ning nii jõuab kätte kohtuotsuse täideviimine. 7. juunil 2006 sõidab Zarqawi oma salajasse varjupaika Baquba lähedal, et pidada nõu oma asetäitja šeik Abd-al-Rahmaniga. Nõupidamine sujub, ent Zarqawi ei tea, et tema päevad, tunnid ja sekundidki on juba loetud – karistus lugematute mõrvade eest on juba teel. Ning nüüd on ring täis – oleme jõudnud hetkeni, mil kaksikplahvatus terroristi varjupaiga rusuhunnikuks muutis.
Kohtuotsus on muide väär sõna – korralikku kohut Zarqawi üle ei peetud, formaaljuriidiliselt hukkas CIA mehe kohtuotsuseta. Kahjuks kaotasid hukkamise käigus elu ka paar asjasse mitte puutuvat inimest.
See on kurb ja traagiline. Ent maailmas, kus kurjus on võtnud hoopis uued vormid ja mõõtmed, ei saa sellega võidelda vaid Sherlock Holmesi kombel: luup, mõttetöö, arreteerimine, kohus, karistus. Nii oleks kena ja kombekas - ent me jääksime kaotajateks.

Sarnased artiklid