Kümme miljonit stabiliseeritud pikslit
Olavi Kärsna
01.11.2006

2005. aasta juulis teatasid Konica Minolta ja Sony, et hakkavad koos arendama digitaalseid peegelkaameraid. Poole aasta pärast aga loobus KM üldse kaameraärist ning müüs kogu oma tehnoloogia Sonyle. Elektroonikagigandil läks siiski veel pool aastat, et tuua turule oma esimene digipeegelkaamera.

Kui Sony digikaamerate nimeks on CyberShot, siis peegelkaamerate tunnussõnaks sai Alpha. Esimese aparaadi täpne nimetus on Alpha DSLR-A100. See on KM 5D edasiarendus, milles on 5D sujuvajoonelisemaks muudetud korpusse mahutatud 10,2megapiksline sensor.
Kuigi firmad ise ei taha sellest miskipärast lähemalt rääkida, peaks sama Sony toodetud sensorit kasutama ka Nikon D80 ja Pentax 10D. Nikon D200 sensor on füüsiliselt sama, aga datat (infot) loetakse sellelt mitte kahes kanalis, vaid neljas. See võimaldab D200-le suuremat sarivõtete kiirust ja pisut madalamat pildimüra taset.
Alpha kasutab objektiivi kinnitamiseks Konica Minolta A-bajonetti. Sony koduleheküljel on hetkel välja kuulutatud 18 objektiivi: 15 Sony enda ja 3 Carl Zeissi nime all. Minolta bajonetiga objektiive pidada aga ainuüksi USAs olema aegade jooksul müüdud 16 miljonit.

Käepärane, mitte väga toekas
A100 kaardipesa on üllatuslikult mõeldud Compact Flash kaartidele. Sony enda Memory Stick kaartide kasutamiseks on kaameraga kaasas adapter.
A100 on tänu nurkade ja servade ümardamisele käes mugavam kui KM 5D. Aga sügavad vaod käepidemel teevad selle mitte kõikidele sõrmedele sobivaks. Minu keskmise suurusega käes ei olnud A100 ebamugav, aga ka mitte eriti mõnus. Tütre pikkade ja peenikeste sõrmede jaoks oli kaamera aga väga mugav. Igal juhul tunduvalt parem hoida, kui Canoni 350D.
Eriti soliidset tunnet aparaadi plastkorpus kätte võttes ei tekita, aga ei tundu mitte ka nii plastine, nagu Nikon D50. Loomulikult ei paindu ega nagise miski, seda ei saa Sony-taoline firma endale lihtsalt lubada.
Koos muu tehnoloogiaga sai Sony Konica Minoltalt ka kaamera korpusse ehitatud värinakompensatsiooni, mis liigutab sensorit. Canon ja Nikon pole vähemalt esialgu seda teed läinud ja otsivad põhjendusi, miks peab värinakompensatsioon olema objektiivi osa. Optilise kompensatsiooni sisseehitamine muudab objektiivid õige mitme tuhande krooni võrra kallimaks, korpusse sisseehitatud skeem kompenseerib aga kaamera värinat kõigi kasutatavate objektiividega.
Värinakompensatsiooni efektiivsusest on kirjutatud nii ja naa. Tootjate, ka Sony poolt lubatud 3,5–4 astet tavalisest pikemate säriaegadega ei õnnestu reeglina teravat pilti saavutada, 2 astme võrra pikematega aga küll. Komplektis oleva 18–70 mm objektiiviga tähendab see praktikas teravamaid pilte säriaegadega 1/60 ja poole sekundi vahel. Meie põhjamaises valguses seega praktiline asi. Sony on sellele andnud nimeks Super Steady Shot.
Omalt poolt on Sony lisaks uuele sensorile kaamerasse paigutanud ka sellelt tolmu maharaputamise mehhanismi ning uue pildiprotsessori. Tolmu vastu võitlemiseks on sensori ees olev klaasfilter kaetud antistaatilise kilega.
Katiku ja peegli tekitatav heli on vali ja kuidagi odav. Sony insenerid on erinevalt konkurentidest loobunud teadlikult peegli liikumisega kaasneva heli summutamisest, sest energia pidada amortisaatorist ikkagi mööda korpust laiali levima ja pildi teravust kahjustama. Ehk on see seotud sensori liigutamise mehhanismiga, mida pole Nikoni ja Canoni kaamerates.
Pilt pildiotsijas on suurem, kui Canoni 350D-l (ka 400D pildiotsija on samasugune) ja Nikoni D50/70 kaameratel, kuigi mitte päris Pentaxi *ist DS-i tasemel. Aga sellega saab siiski ka objektiivi lainurkasendis pildi teravuse üle otsustada.
Väga praktiline on põhiliste seadete valiku toomine kaamera vasakus ülaservas asuva ratta alla. Sellest saab kiiresti sisse lülitada valgustasakaalu, särimõõtmise režiimi, teravustamisala suuruse valiku, välklambi režiimi, dünaamika optimeerimise režiimi, tundlikkuse ja värvispektri muutmise.
Üldse on aparaadi seadenuppude ja -rataste asetus ergonoomilises mõttes õnnestunud, sest jääb kergesti meelde. Ainus erand on objektiivi alla peidetud sügavusteravuse kontrollimise nupp. Aga see on ilmselt ka kõige harvemini kasutatav.
Aparaadi seadeid näidatakse selle ainukesel, 2,5tollisel LCD-kuvaril. Õnneks on seda võimalik nii päris välja lülitada kui ka panna sensorite toel välja lülituma siis, kui kaamera silma juurde tõstetakse. Samad sensorid hoiavad ekraani kustunult ka siis, kui aparaat rihma küljes rinnal ripub.
A100 pildiotsija kõrval asuvaid sensoreid saab aga kasutada ka eelteravustamise sisselülitamiseks: kui kaamera silma juurde tõsta, hakkab see kohe teravustama, nii et kui päästik poole peale alla vajutada, võtab lõplik teravustamine vähem aega. Samas aga otsib aparaat kogu aeg pildile teravust ka siis, kui sisselülitatud kaamera rihma otsas kõhu peal ripub, ja tühjendab energiliselt akut. Nii et see teoreetiliselt kasulik režiim on mõistlikum siiski enamasti välja lülitada.
Kaamera töökiirus on hea. Kiire mälukaardiga, nagu näiteks SanDisk Extreme IIIga, saab JPEG-formaadis pildistada 3 kaadrit sekundis, kuni kaart täis saab. RAW-formaadis sai täiskiirusega võtta 8 kaadrit ja alles siis hakkas mälupuhvri tühjenemine ennast tunda andma.

Teeb hea pildi
A100 kuulub digipeeglite n-ö teise hinnaklassi, kus on veel kombeks algajate jaoks pildivõtmise stseenipõhiseid valmisseadistustega režiime sisse ehitada. Sonyl on neid tagasihoidlikult 6, kui näiteks Olympus E-330 pakub 20! Iseasi, kui palju peegelkaamera valinutest neid tegelikkuses ikkagi kasutab. Võiks ju eeldada, et peegelaparaadi kasutajad teavad juba midagi ka säriaegadest ja avadest.
Praeguseks on digipeegelkaamerate sensorid ja elektroonika jõudnud sellisele tasemele, et tundlikkustel kuni ISO 400ni pole pildimüra tegelikult probleemiks. Maailma fotoagentuuride seas kvaliteedi koha pealt kõige pirtsakamaks peetav Getty Images võtab vastu Nikon D200-ga võetud fotosid ja arvata võib, et ka samasuguse eraldusvõimega A100 ei hakka iseenesest keeldumist põhjustama. Eriti siis, kui selle ette keerata Zeissi objektiiv, sest pildi kvaliteet on Alphal eraldusvõime ja värvide edasiandmise poolest iseenesest suurepärane. Komplektis olnud 18–70 mm suum on konkurentide samalaadsete tasemel.
Tundlikkuste vahemik on ISO 100st 1600ni, lisaks kaks n-ö firmarežiimi: Lo80 ja High200. Esimene on mõeldud tumedate, nn low key fotode tegemiseks ning üritab säilitada detaile tumedamatel aladel, seda kas või heledamate arvel. High200 on jällegi heledas võtmes fotode jaoks ning hoolitseb ennekõike heledate detailide edasiandmise eest.
A100le on ette heidetud konkurentidest suuremat pildimüra tundlikkustel 800 ja 1600 ISO. ISO 800ga tehtud pilt kõlbab vabalt A4-formaadis trükituna kodus seinale riputada, eriti kui müra vähendamisega natuke vaeva näha. ISO 1600ga võetud pildid on 10 x 15 cm trükituna normaalsed, ainult et värviküllastus on tunduvalt vähenenud ning vajab kompenseerimist.
Testijate hulgas on vastakaid arvamusi esile kutsunud Sony pildidünaamika optimeerimise režiim Dynamic Range Optimiser. Mõned ei suutnud selle sisselülitamisega mingit muutust saavutada, teised kiitsid väga. Ilmselt pidasid pettujad selle ülesandeks ainult tumedamates alades detailide väljatoomist, nagu seda teeb näiteks Nikoni D-Light. Sony lahendus on aga just selline, mida nimi ütleb, ning optimeerib kujutist etteantud algoritmi järgi mõlemas suunas.
Kerge pilvevinega päeval muutis Sony DRO näiteks puudealust varju tumedamaks, kui see tuli välja normaalse säritusega, ning tõi selle arvelt esile ka veidi detaile pilvedes, mis muidu oleks kaduma läinud. Ja mõnikord peab algoritm tõesti pildi valguste-varjude ulatust piisavaks ega teegi midagi silmaga nähtavat. Dünaamika optimeerimine töötab ainult JPEG-formaadis pildistades ning seda ei ole ehitatud sisse kaameraga kaasas olevasse tarkvarasse.

Sony Alpha DSLR-A100 on oma klassis igati konkurentsivõimeline aparaat. Sooritusvõime jääb pidama ainult optika taha ja seda optikat on tulemas kõige kõrgemast klassist.

Sarnased artiklid