Kullapalavik kosmoses
Jari Mäkinen
14.08.2013

Päikesesüsteemi mastaabis on meie koduplaneet üpris tilluke taevakeha, mille ressursid hakkavad lõppema. Ega ei jää muud üle kui suunata pilk kaugele kosmosesse ja hakata uurima, kuidas me saaksime tarvitusele võtta teiste taevakehade loodusvarasid.

Viimasel ajal on Maa lähedalt mööda lipsanud palju väikesi taevakehi. Möödunud aasta jaanuari lõpus möödus maakerast vaid 60 000 km kauguselt, mis on ligilähedaselt viiendik Maa ja Kuu keskmisest vahemaast, kümnemeetrise läbimõõduga asteroid 2012BX34. Selliseid lähedalt möödujaid on olnud palju, kuid nüüd avastatakse neid palju varem, enam ja kergemini.
Aasta lõpus avaldati NASA uurimus, mille järgi on meie päikesesüsteemis umbes 19 500 asteroidi, mille läbimõõt on vähemalt sada meetrit ja mis kulgevad Maa-lähedastel orbiitidel. Tüüpiliselt kõigub nende suurus suurtest kivimürakatest mäestikega võrreldavate pisiplaneedi mõõdus kehadeni. Kuna ajaloo hämaruses on paljud sellised tormanud vastu Maad, tuues kaasa suuremaid või väiksemaid purustusi, siis on asteroide peetud eeskätt ohuallikaiks.
Ometigi on nad ka suureks võimaluseks – üksainuke keskmise suurusega asteroid sisaldab endas umbes 30 korda enam metalle, kui inimkond on jõudnud kaevandada kogu oma ajaloo vältel. Ei tule siis imestada, et esimene kosmoses kaevandamisega alustada tahtev firma on oma plaanid avalikuks teinud.

Futuristidest miljardäride klubi
Aprillis astus meedias ilmunud suurte pealkirjadega avalikkuse ette Planetary Resources Inc., mis loodi 2009. aastal. Selle taga on kosmose kaubastamisega tegelevad vanad kalad Eric Anderson ja Peter Diamandis. Anderson on kõige muu kõrval kosmoseturismiga tegeleva firma Space Adventures ninamees ja Diamandis tuntud Space X jt kosmosest rahateenimise ettevõtmistega.
Neile lisaks on firmas veel terve hulk nimekaid ja rahakaid tegelasi, kes kõik on saanud tuntuks ka varasemate huvidega kosmosega seostuva suhtes. Larry Page on Google’i asutaja ja tegevjuht, ka Eric Schmidt on Google’i asutaja ning nüüd seal juhatuse esimees, Charles Simonyi on tuntud kui kosmoseturist ja investor. Osalejate hulgas on veelgi miljardäre. Seiklejast filmirežissöör James Cameron on koguni „nõuniku” tiitliga.
Firma tegevuse eest vastutavad hulk enne NASAs töötanud ametimehi, kes muu hulgas on olnud tegevad ka Marsi kulgurite programmides. Firma on oma kavatsused jaganud kolmeks etapiks. Esialgu on kõige tähtsam uurida asteroide lähemalt ja leida nende hulgast kõige huvipakkuvamad – ehk siis sellised, millel on küllalt palju mineraale ja metalle, mis on sobivad kaevandamiseks ja mis tuleksid mingil ajal Maale ka piisavalt lähedale. Selleks plaanitakse paari aasta pärast uurimisreisidele saata väikeseid ja suhteliselt odavaid Arkyd 100 kosmoseteleskoope.
Järgmisel etapil lendavad välja valitud asteroidide juurde kosmoselaevad Arkyd 200 ja Arkyd 300. Algul lendavad 200-seeria laevad luurajatena asteroidide lähedalt mööda ja seejärel tulevad 300-seeria omad, mis jäävad asteroidi ümber tiirlema, et neid varade suhtes uurida, mõõta ja kaardistada.
Kolmandas etapis tehakse asteroididest sobiv valik ja minnakse neilt tooma rikkusi Maale. Seda tehakse kas sobiva kaevandustehnika saatmisega suuremate asteroidide pinnale või üritatakse väiksemaid asteroide nihutada Maale lähemale. Kindel on see, et astronaute ei kavatse firma kaevandustöödele saata.

Kaevandamisväärset on palju
Asteroidid ja muud peenemad taevakehad on materjalijääk Päikese ja planeetide sünniajast. Selle kirju kogumi ühes ääres on metallilised, suure tihedusega asteroidid ja teises ebamäärased, jääst ja kiviprügist koosnevad komeedid.
Suurema tihedusega asteroidid jagatakse kolme klassi vastavalt nende koostisele. Ühe rühma moodustavad palju jääd ja külmunud süsinikoksiidi ning metaani sisaldavad pisiplaneedid. Teise asteroidirühma esindajad koosnevad peaasjalikult kivist, rauast ja niklist. Kolmas tüüp sisaldab endas peale metallide ja kivimite ka plaatina.
Just plaatina sisaldavad asteroidid ongi Planetary Resources’is sihikul, sest plaatina on ju kullastki kallim ja sellest tuntakse Maal puudust. Ainuüksi üks umbes 500 m läbimõõduga asteroid võib plaatina sisaldada enam kui seda kogu ajaloo vältel Maal on kaevandatud. Sellise keha kaevandamine oleks äärmiselt tulutõotav ja võimaldaks suurendada katalüsaatorite ning elektroonikakomponentide tootmist.
Firmas tehtud arvestuste kohaselt peaks ainuüksi plaatina katma kõik kaevandamisega seonduvad kulutused, eriti nüüd, kus uute kanderakettide ja muu kosmosetehnika hinnad on saadud vastuvõetavaiks selliste projektide teostamiseks. Planetary Resources’is ei räägi küll täpsetest summadest, kuid võib oletada, et näiteks kaevandamine eelmainitud 500meetrisel asteroidil ja kaevandatu maaletoomine läheks kokku maksma umbes kaks miljardit dollarit.

Uus aeg tärkab
Kui kord kosmoses kaevandamise põhitehnika on loodud, peaks kaevandamine minema palju odavamaks. Ühes sellega paraneks tunduvalt inimkonna valmisolek kaitsta ennast Maale tormavate asteroidide vastu.Ka rakettide kütus ning tulevikus ka kosmoselendudel tarvitatav vesi ja hapnik võidakse saada asteroididelt. Paaril jäärikkal pisiplaneedil on vett sama palju kui meie ookeanides kokku.
Loomulikult lööks metallide, mineraalide ja teiste ainete kerge saadavus kosmosest segi kõik turuhinnad, kuid kokkuvõttes oleks sellest rohkem kasu kui kahju. Ja mida enam kolib kaevandamine Maalt kosmosesse, seda vähem kurnaksime koduplaneeti.
Suuremaid plaane seades võiks ka tootmise kolida kosmosesse, sest milleks vedada maakerale jääkaineid? On ju kosmoseavaruses võtta ka ülikülluses energiat, seega võiks Maale tuua valmistoodangu või sellele lähedase.
Ilusad unistused? Kes teab, kuid aeg esimeseks sammuks on nüüd küps. Ja Planetary Resources ei ole enam ainuke, näiteks Moon Express Las Vegasest kavatseb minna Kuu pinnalt korjama sinna pudenenud plaatina sisaldavaid meteoriite. Niisiis uus kullapalavik on puhkemas.

Kellele kuuluvad asteroidid?
ÜRO otsusega (The Outer Space Treaty) aastast 1967 on paika pandud, et kogu meie maakera ümbritsev avarus ja selles olevad taevakehad on inimkonna ühisomand ning ükski riik ei või tahta neile ainuomandi õigust. Niisiis on Kuu, planeedid või asteroidid meie kõigi ühisvara.
See tähendab, et näiteks Planetary Resources ei saa kunagi väita mingi asteroidi suhtes, et see on nüüd nende oma, kuigi ta on sinna jõudnud esimesena ja alustanud kaevetöödega.
Firma on muidugi kõiki taolisi dokumente hoolega lugenud ega näe omandisuhteis mingit vasturääkivust. Ettevõtmist võib võrrelda kalapüügiga ookeanil, kus igaüks võib käia kalastamas seal, kus soovib, sest ametlikult ei kuulu selline ala ühelegi riigile. See, kes näeb vaeva kalastamisega sellistel vabadel aladel, võib oma saagi müüa seaduslikult kus iganes mis tahes hinnaga. Seega võib kosmoses tegutsev kaevandusettevõte seal kaevandada metalle vms, kuid ta ei saa nõuda asteroidi kuulutamist enda omandiks.
Lisaks otse kosmosest toodud osakestele tehakse ju ammu ja avalikult kaupa Maale kukkunud meteoriidikildudega, neid ostetakse ja müüakse.

Sarnased artiklid