Kuldaväärt kettad
Glen Pilvre
03.01.2009

Kui aastat kümme tagasi polnud paljudes kodudes arvutitki, siis tänaseks on ilmselt palju majapidamisi, kus neid ühe asemel mitu. Ja kui need omavahel (traadiga või traadita) ühendada, on tulemuseks kodune arvutivõrk. Arvutivõrgu mõte on teadagi info jagamine – ja just info hoidmiseks ja jagamiseks ongi loodud „võrku ühendatud andmepangad” ehk NASid.

Lühend NAS (Network Attached Storage) tähendab andmehoidlat (ehk nn võrguketast), millele pääsevad ligi kõik võrgus olevad arvutid. Kui kodus on juba rohkem kui üks arvuti (ja koguni traadita võrk), siis on ju rohkem kui aktuaalne küsimus, millises arvutis asub vajaminev info – näiteks fotod, muusika või dokumendid. Oleks ju tore, kui neile pääseks ligi kõikjalt. Muidugi, üks võimalus on arvuti(te) kettaruumi jagada (n-ö share), kuid miks mitte sellisel juhul vaadata hoopis NASide suunas?
Ressurssi jagav arvuti peab alati olema sisse lülitatud ning ei tasu ka ära unustada, et kõvaketastel on kombeks aeg-ajalt katki minna – mis omakorda võib tähendada (väärtusliku) info kaotsiminekut. NAS aga pole lihtsalt väline kõvaketas – tegu on aruka abimehega, mis oskab infot arhiveerida, turvata ning mitmel eri viisil serveerida. Üks NAS võib sisaldada mitut kõvaketast, omab ka liideseid (nagu USB) teiste seadmete ühendamiseks ja loomulikult on NASil olemas kiire võrguliides. Tänased kodusesse kasutusse mõeldud NASid mahutavad infot vahemikus 500–4000 gigabaiti ning nagu öeldud, ei piirdu targemate isendite võimed sugugi vaid info arhiveerimisega. Paljud neist sisaldavad näiteks FTP-, DLNA- ja print-serverit (ehk ühendades NASiga printeri, saavad seda kasutada kõik võrguarvutid), oskavad teha automaatselt turvakoopiaid võrguarvutite (või enda) kõvaketastest ning võimaldavad infole ligipääsu isegi väljastpoolt kodu. NASi abil saab suurendada ka n-ö passiivset turvalisust – kui NAS on paigutatud kaitstud (ja peidetud) kohta, on info säilimine garanteeritud ka arvuti varguse või hävimise korral.
Kodukasutuseks sobivate NASide hinnad on vahemikus 2800 kuni 15 000 krooni. Odavamad neist on ühekettalised seadmed, kuid sellisel juhul pole info kaitstud, kui selle ainsa kõvakettaga peaks õnnetus juhtuma. Alates umbes 4500 kroonist on valida juba kahe- ja rohkemakettaliste eksemplaride vahel, mis aitavad vähendada info kadumise riski. Siiski peaks tähelepanu pöörama ketaste tüübile, saadavusele ja garantiiaja pikkusele – juhuks, kui tulevikus asendust vaja.
Suurematel-kallimatel NASidel on korpuses ka ventilaator ning eelistada tasuks suurema (ja rahulikumalt-vaiksemalt) töötava „propelleriga” seadet. Pisike ja häälekas puhur kulub kiiremini ja võib kiiremini vahetust vajada. Kuna NAS ei pea füüsiliselt silma all olema, siis võib selle paigutada kuhu iganes – vajalik on vaid elektri ja võrgukaabli olemasolu. Asukoht peaks siiski olema suhteliselt tolmuvaba ja mitte liiga kuum (või külm) ning jahutuse jaoks peaks minimaalne õhu liikumine olema kindlasti garanteeritud.
Kui seade paigal ja vajalikud kaablid ühendatud, võib toitenupu „On” või „Auto” asendisse panna ja korras – rohkem pole NASi vaja torkida. Kogu edasine konfigureerimisprotsess toimub juba suvalises võrguarvutis. Enamasti on seadmega kaasas CD-plaat vajaliku tarkvaraga, mis tasub muidugi installeerida.
NASis endas on lisaks ketastele tavaliselt peidus nt Linuxi opsüsteemil töötav arvuti, kuid mingeid spetsialisti-teadmisi NASi tööleseadmine ei eelda. Siiski tuleb kasuks mõningane orienteerumine (arvuti)võrgualases terminoloogias. NAS kasutab tavaliselt TCP-IP-võrguprotokolli ning vajab toimimiseks IP-aadressi. Suure tõenäosusega on kodune arvutivõrk ühendatud internetiga kaabelmodemi ja ruuteri vahendusel ning kui ruuter töötab ka DHCP-serverina (mis ilmselt nii on), saab NAS endale kiiresti sealt automaatse aadressi. Kaasasolev tarkvara leiab võrgus oleva NASi enamasti probleemideta, peamine konfiguratsiooniprotsess aga toimub hoopiski läbi veebisirvija. Läbi tarkvara suunatakse sirvija automaatselt õigele aadressile, ka võib aadressireale kirjutada NASi IP-aadressi (kujul http://IP-aadress) ning avanebki juurdepääs seadme hingeelule. NASile saab panna sobiva nime (nt „Kodu3” vms) ning edaspidi pääseb seal olevatele andmetele ligi, kirjutades Windowsi sirvijas aadressireale eelneva näite puhul \Kodu3.
Apple’i arvutite puhul ei pruugi ühendumine mõnede NASidega nii lihtsalt käia kui Apple’i enda seadmetega (nt TimeCapsule). Kui Finder ei näita NAS-seadet automaatselt, tuleks aadressireale kirjutada „smb://Kodu3/”.

Kord majja
Kohe algul tasub läbi mõelda kataloogide süsteem – kus on pildid, muusika, kus erinevad dokumendid jne. Igale kataloogile saab määrata ka „õigusi” – ehk kes (nimeliselt ja kas) failidele ligi pääsevad ning neid kustutada (või muuta) tohivad. Nii on mõistlik igale pereliikmele teha oma kataloog, kus nad võivad vabalt möllata. Nii pole virtuaalset segadust karta.
Nagu öeldud, võib NAS sisaldada mitmeid eri tüüpi servereid. Näiteks FTP-serveri kaudu liiguvad kohtvõrgus suured andmehulgad kohati isegi kordades kiiremini kui läbi Windowsi võrgu (n-ö ühest aknast/kettalt teise lohistades). Lisaks on NASidel ka tihti print-serveri funktsioon – nii võib printeri ühendada NASi USB kaudu ning kõik võrgus olevad arvutid saavad printerit kasutada.
Viimastel aastatel on järjest rohkematesse (multimeedia)seadmetesse teed leidmas standard lühendiga DLNA – Digital Living Network Alliance. See võimaldab erinevatel seadmetel (nagu telerid, telefonid, arvutid jne) omavahel sisu jagada. NASid võivad olla sealjuures DLNA-serveriks. Nii pääseb määratud sisule ligi kõikide „DLNA-certified” seadmetega, milles olemas DLNAga ühilduv meediapleier. Näiteks saab Playstation 3st või XBoxist vaadata filme-fotosid, mis asuvad hoopis arvutis; või kuulata NASil olevat muusikat kodusest stereokeskusest jne.
Veel võib kuuluda NASide oskuste hulka võime automaatselt mälupulgalt (USB-seadmelt) infot kopeerida. Siis pole fotoaparaadist piltide arvutisse laadimiseks arvutit üldse vaja, piisab, kui ühendada mälukaart (fotoaparaat) NASiga ning pärast nupuvajutust ongi pildid kopeeritud (olenevalt info hulgast võtab see muidugi aega).
Võib-olla tekitas eelnev mõnes lugejas natuke kõhedust: kuidas sellega hakkama saada, kas maksab jännata? Tasub kindlasti, sest usutavasti teeb hilisem kasutuskindlus ja mugavus selle kõik kuhjaga tasa.

Sidebarid

RAID

Mitmekettaline NAS pakub suuremat turvalisust või suuremat andmeedastuskiirust kui ühekettaline. Kasutusel oleva tehnoloogia nimi on RAID – Redundant Array of Independent Disks. Viise, kuidas kettaid teineteisega siduda, on mitu, ning neid tähistab RAIDi number (või lühend).
Tihti on kahekettalised NASid karbist võetuna konfigureeritud töötama režiimis RAID0 . Sel puhul on kasutusel olev andmemaht maksimaalne võimalik (erinevate ketaste mahud summeeritult) ning süsteem kirjutab infot paralleelselt mitmele kettale (nn striping). RAID0 trumbiks on kiirus, aga selle arvelt väheneb turvatase – kui ühe kettaga peaks midagi juhtuma, on ligipääs kogu infole kadunud – vt algus.
Mahu mõttes sarnane on JBOD (Just a Bunch of Disks). Nagu nimi ütleb, on tegu lihtsalt hulga ketastega, mis paistavad kasutajate jaoks ühe suure kettana. Ka JBOD puhul väheneb turvatase sarnaselt RAID0ga, kuid erinevalt RAID0st ei saavutata võitu ka kiiruses (sest ei kasutata stripingut).
Kahekettalised NASid pakuvad lisaks RAID0-le enamasti ka RAID1 võimalust – mis tähendab, et info on dubleeritud (mõlemal kettal identne). Maht on sama mis kahekettalise süsteemi ühe ketta puhul, kuid see-eest on garanteeritud info säilimine ka ühe ketta purunemise korral. Kuna koduse NASi puhul enamasti RAID0 kiiruse-eelist ei anna, on arukam kiusatusele mitte järgi anda ja kasutada kahekettalist NASi just RAID1-na – maht on küll poole väiksem kui RAID0 puhul, aga info säilimine on kompromissi väärt.
Kui NAS koosneb rohkem kui kahest kettast, on võimalik kasutada RAID5. RAID5 garanteerib kogu info säilimise siis, kui üks ketas mitmest lakkab töötamast. Näiteks neljakettalise üheterabaidise NASi puhul on sellisel juhul kasutatavaks andmemahuks ca 690 gigabaiti. Kui ühe kettaga peaks midagi juhtuma, tuleb see asendada ning süsteem taastab kogu info teistel ketastel oleva põhjal.
Neljakettaline süsteem võimaldab enamasti ka kombinatsiooni RAID1-0 (ehk RAID1 pluss RAID0). See tähendab, et kaks RAID0-na konfigureeritud kettapaari töötavad RAID1-režiimis. RAID1-0 on teoreetiliselt kiirem kui RAID5, kuid selle arvelt on kasutatavaks mahuks täpselt pool (ketaste kogumahust), nagu RAID0 puhul. Kui NASi puhul RAIDi konfiguratsiooni muuta, kaob kogu sealne info – see tähendab, et kohe algul on mõistlik otsustada, millist RAIDi kasutama asutakse.
Enamasti on NASidel vähemalt üks liides (nt USB) väliste seadmete ühendamiseks – see tähendab, et ühendada saab ka välise kõvaketta. Nii võib konfigureerida NASi töötama näiteks kiires RAID0-režiimis ja tegema valitud ajavahemike järel hoopis soovitud infost automaatseid turvakoopiad ühendatud kettale. Sellist võimalust pakub enamik NASe. Muidugi ei tasu unustada, et kõik need turvatasemed pakuvad kaitset vaid üksikute ketaste mehaaniliste vigade korral – kui mingil põhjusel saab kannatada rohkem kettaid (terve NAS), siis on lugu paha. Samuti ei paku miski kaitset kasutaja enda tegevuse eest. Kui ikka „juuser” ise (kogemata) olulised failid RAID-lt kustutab, siis on need läinud mis läinud. Mõnel NASil saab iga loodava (ühis)kataloogi puhul määrata seda, kas „prügikastifunktsioon” on aktiivne – kui on nii, siis luuakse NASil automaatselt „Trash” kataloog ning kõik kustumisele määratud failid liigutatakse hoopis sinna (opsüsteemi oma prügikast NASi puhul ei toimi). Kindlasti tasuks muidu turvatud NASi puhul mõelda ka katkematu toiteallika ehk UPSi peale.

Kiirus

NASi kiirus sõltub mitmetest teguritest: seadme arhitektuurist, ketaste kiirusest ja kindlasti võrgu kiirusest. Uuemate NASide võrguliides on võimeline kiirusteks kuni 1 Gb/s. Kui aga koduse kohtvõrgu switch (või arvutite võrgukaardid) võimaldavad vaid kiirust 100 Mb/s, siis pole kiiremast NASist kasu. Väline, otse arvutiga ühendatav USB- või FireWire-ketas võimaldab kindlasti kiiremat andmeedastust kui 100megabitises võrgus olev NAS (USB2 suurim kiirus on 480 Mb/s), see-eest 1gigabitise võrgu puhul võib NASi kiirus teoreetiliselt suuremgi olla. Siiski, enamasti jäävad kodu-NASide kiirused 1gigabitise võrgukiiruse puhul vahemikku 10–50 MB/s. Koduse juhtmevaba võrgu suurimaks kiiruseks on enamasti veel 54 Mb/s – seega, kui enamik koduvõrgust on 54 megabitine wireless, pole mõtet koos kiire NASiga 100 megabitist switchi kohe kiirema vastu välja vahetada.
Väliste kõvaketaste ühendamisel võib mõnede seadmete (nt lauaarvutite) puhul kohata ka e-SATA-nimelist ühendusstandardit, mis pakub teoreetilist kiirust kuni 3000 Mb/s. NASidest on e-SATA liides olemas näiteks HP Mediasmart serveril.
Suurte andmehulkade liigutamisel tasub igal juhul kasutada NASi FTP-serveri võimalust – see suurendab kiirust kindlasti, ka 100 Mb võrgu puhul.

Vaatame lähemalt

Üks tuntumaid väliste kõvaketaste ja NASide tootja on Buffalo, kelle seadmete lai valik on Eestiski ametlikult saadaval (maaletooja TD Baltic, edasimüüja nt Ordi). Buffalo NASid on jaotatud kahte suuremasse seeriasse – Linkstation ja Terastation. Linkstationi seadmed on kõik mõeldud kodukasutuseks ning valida saab ühe- (Live, Pro, EZ), kahe- (Pro Duo, Mini) ja neljakettalise Quadi vahel.
Terastationi seeriast on kodukasutusse sobiv neljakettaline Live. Meie vaatasime lähemalt neist mõõtudelt kõige pisemat, e Linkstation Minit, ja kõige suuremat, e Terastation Live’i.
Linkstation Mini 1 TB sisaldab endas kahte 2,5“ 7200 rpm 500 GB Hitachi Travelstar kõvaketast, ühte USB-liidest ja 1 Gb/s võrguliidest. Ventilaatorit Minil pole – nii on tegu praktiliselt hääletu ja väga energiasäästliku seadmega. Tehaseseadetes on Mini konfigureeritud toimima režiimis RAID0, pakkudes kokku mahtu 1 TB, mis pole paha selliste mõõtudega karbi kohta! Kui olulisem on aga andmete turvalisus, saab Mini režiimi muuta RAID1-ks. Lisaks on Minis (nagu paljudes teistes Buffalo NASides) peidus hulk servereid: FTP-server, DLNA-server, iTunesi server ja print-server. Üks väärt omadus on Minil veel – nimelt pääseb sealsele infole interneti vahendusel ligi ka väljastpoolt kodu. Et kogu Web Accessi nimelist protsessi võimalikult sõbralikuks muuta (kasutaja ei peaks pead vaevama IP-aadressidega ja portidega), on Buffalo seadnud üles veebilehe nimega www.buffalonas.com, mis oskab vastavalt kasutaja sisestatud NASi nimele suunata päringu õigele IP-aadressile (ja pordile). Kõige lihtsamalt toimib see funktsioon siis, kui kodune ruuter toetab UPnP-standardit – nii suhtleb NAS ise ruuteriga ning ideaalis peaks asi toimima probleemideta. Soovi korral saab kasutada ka turvalist https-i. Muidugi – selline ühendus on täpselt sama kiire kui koduse üleslaadimise kiirus (mis ei pruugi olla väga kiire), aga vähemalt on vajadusel võimalik oma failidele mis tahes maailma otsast ligi pääseda. Veel on Miniga kaasas tarkvara Memeo Backup litsents, millega saab turvakoopiate tegemist ajastada-konfigureerida.
Terastation Live on Minist mõõtmetelt kordades suurem, sisaldades nelja 3,5“ SATA-ketast ja suurt suhteliselt vaikset ventilaatorit. Lisaks eespool kirjeldatud funktsioonidele pakub Live võimalust RAID5 ja RAID1-0 – vaikimisi on seade konfigureeritud RAID5na. Live’i kettaid saab vajadusel kergesti vahetada, küll aga mitte „kuumalt” ehk seadme töötades. Kui ühe kettaga peaks midagi juhtuma, pole info siiski niikaua kättesaadav, kuni uus ketas asemel ja failisüsteem taastatud – ja RAIDi taastamiseks võib kuluda palju tunde. Nii et päris katkematut juurdepääsu infole ühe Terastation Live’i RAID5 siiski ei garanteeri (nagu seda teevad kallimad süsteemid).
Terastation Live’l on kaks USB-liidest ja liides UPSiga suhtlemiseks. Kui vool peaks kaduma, saab Terastation UPSilt teada, et aeg on end viisakalt välja lülitada.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid