Kulda ja karda idapiirilt
Kullo Kabonen
05.09.2006

Narvas tegutseva Eesti “esikroomija” Igor Brokki käe all on valmis saanud customratas, mille viimistluse juures on kasutatud ka… 24karaadist puhast kulda!

Narva on üks imeline koht – vähemalt selles osas, mis puudutab motoelu kiiskavamat poolt. Vähe on Eestis motoinimesi, kes poleks kroomimisega seoses kuulnud või kokku puutunud kohanimega Narva. Just seal tegutseb mees nimega Igor Brokk (33).

Igor on kahtluseta Eesti “esikroomija”, kelle firma Magnum Chrome töömeeste käte all on saanud hiilgavaks üsna suur osa Eesti (aga ka Venemaa, Soome, Rootsi jne) customrataste lisavidinatest. Ent lisaks on Igori näol tegemist ühe omanäolisema customrataste loojaga. Igorilt on viimase kümne aasta jooksul ikka aeg-ajalt tulnud avalikkuse ette rattaid, mis tänaval pilku püüavad. Olgu selle põhjuseks siis firmamärgiks kujunenud ekstraordinaarse kujuga juhtrauad, ohtralt (ja isegi üleni) kroomitud väljanägemine või lihtsalt silmatorkavalt kvaliteetne teostus pisimate üksikasjadeni välja.

Kui kevadepoole hakkas levima kumu, et Igoril on sedakorda Narvas valmimas midagi erilist ja räägiti midagi suure saladuskatte all valmivast kullast ja/või kullatud mootorrattast, liigitasin need jutud esialgu rahvaluule valdkonda – no OK, võib-olla vasetamine või mõningate ehisdetailide valgevasest/pronksist valmistamine võib ju kõne alla tulla… On neid “kullatud“ rattaid ju ennegi ajakirjades ja näitustel nähtud... Ent mida aeg edasi, seda valjemaks kumin muutus. Kuni ühel kenal päeval teletorni all Kloostrimetsa motopoes juttu puhudes sain kuulda, et Igor olla ise rääkinud kohe-kohe valmis saavast rattast, millega ta peaaegu täiesti rahul olevat (ja see on 10 aasta jooksul kuuldavasti esmakordne juhus!), mis maksvat terve varanduse (ehituseelarve küündivat rõõmsalt üle poole miljoni) ja mille viimistluse juures on kasutatud tõepoolest ka 24karaadist puhast kulda!

Hmm... Egas muud kui kõne Narva ja tõepoolest – asi valmimas, aga viimase lihviga minevat veel pisut aega ja enne lõplikku valmimist ei tulevat pildi tegemine kõne allagi. Ja üldse – selle ratta pildistamine on vaid fotostuudio/volitatud profifotograafide teema. Nojah...

Esimesed muljed Igatahes Narva ratast imetlema jõudsime hetkel, kui “kuldvasikas“ oli Rootsist näituselt tagasi ja fotostuudios käis kõva pildistamistöö. Mis seal salata, musta sameti taustal küütlev rattas oli ikka päris mõjuv. “Kuldne“ on päris täpne väljend, kui üldmuljet rattast kirjeldada. Ent lihtsalt ülekullatud rattast (ka selline mõte oli projekti algstaadiumis meistril peast läbi käinud, ent asi oleks kardetavasti liiga üksluine jäänud) osutub Eldorado (nagu loojad asja on ristinud) täpsemal uurimisel palju keerukamaks.

Üldmulje vormub paljudest-paljudest omavahel sobivatest materjalidest-pinnakatetest. Customi kohta suhteliselt väikesed mõõdud, sale profiil ning madalus torkasid ka kohe silma. Ja muidugi selle ratta peamine trump – viimistlus ning tähelepanu detailidele!

Pisukese üllatusena ei baseeru Eldorado vaatamata V2-mootorile sugugi mitte Harley-Davidsonil, vaid hoopis tagasihoidlikuma suguvenna – 800 cm³ töömahuga Suzuki Intruderi – tehnikal. Või ütleme et sellel, mis Intruderist säilinud on. Ja seda pole just palju – mootor ise, väike osa raamidetaile, lühike jupp kardaani ja osa peaülekandest, mis on nihkunud otse mootori taha ja töötab lihtsalt nurkreduktorina, sest peaülekandeks on kett.

Ülejäänu on puhas käsitöö ja ümbertehtud vidinad. Kontseptsiooni poolest on tegemist puhta näitusesõidukiga – juba ülimadal kliirens, puuduvad tagavedrustus ja esipidur ning praktiliselt avatud tagarehv ei lubaks asja reaalses elus mootorrattana kasutada, maksumusest ja viimistlustasemest rääkimata.

Jah, SÕITEV on asi küll, sest mootorrattanäitused üldjuhul nõuavad, et asi peab olema võimeline omal jõul liikuma. Kui vähe või vaevaliselt, pole seejuures oluline. Ja tehnoülevaatust ning registreerimismärki ei nõuta samuti. Seega on raami vahel ikka töötav tehnika.

Kui süüde sisse lülitada, selgub, et vaatamata täiesti steriilsele “juhi töökoha” üldmuljele on kahest poolest kokkukeevitatud juhtraua kinnitusse peidetud paar kontroll-lampidena töötavat valgusdioodi. Ühtegi juhet, trossi, lülitit või muud motikalenksult tuttavat vidinat tuvastada ei õnnestu – kõik on suudetud peita juhtraua sisse. Täielik juhtmete-voolikute-trosside puudumine iseloomustab kogu ratast. Esiratas on kitsas 21tolline, pilkupüüdvate jämedate kodarate ja kodarate vahel vabalt pöörleva tähekujulise spinneriga.

Kogu kroomitud esiosa on tehtud nii lage kui see tehniliselt vähegi võimalik on. Esilatern olla seejuures tsikli ainuke “kataloogikaup”. 18tolline tagaratas on pärit hoopis autode maailmast, ent hoolikalt poleeritud ja galvaanilise kattega. Jäigalt raamiga ühendatud keerulise kujuga “tagakiige” hoiab tagaratast vaid paremalt küljelt, samal pool on ka kettülekanne ja täiesti velje sees peitub ketaspidur. Vasakult küljelt vaadates saab tagavelg seega särada täiesti segamatult. Kogu seda toredust koos hoidev raam on üritatud teha nii sujuv ja vähemärgatav kui võimalik.

Ahjaa – sedasorti tsiklid on tehtud METALLIST – plastdetaile on Eldoradolt mõttetu otsida. Isegi kui mõne asjakese keerukas kuju tekitabki kahtluse “no see ei saa küll metall olla”, saab sõrmenukiga koputades ikka metalse vastuse.

Aga kuld? Alumiiniumist pinnitud peidetud täiteavaga bensiinipaak on üks täiuslikuma kuju ja värskema vormiga bensumahutitest, mida ma üldse motikatel kohanud olen. Sadul on küll pisike, ent selle kuldselt hiilgava täpilise nahatüki valmimiseks kulusid kolme lehma nahad ja lugematus koguses Narva kroomnahavabriku kogenud parkalite närve.

Sama lugu kordub Igori jutus ikka ja jälle – nii nagu ei anta armu endale, eeldatakse samasugust panust ja kvaliteeti ka alltöövõtjatelt-abimeestelt, olgu selleks maaler, parkal, kuldaja või fotograaf.

Et metallasjadele läikivate katete loomine on Magnum Chromi põhitegevus, võiks eeldada, et galvaaniliste katetega on asi lihtne – kroomivanni ja asi mutt! Aga võta näpust – esiteks on enamiku Eldorado säravate pindade viimistlemiseks kasutatud mitte tänapäeval nii tavalist kroomi, vaid sellest kollakama ja soojema läikega vanamoodsat niklit ja teiseks on osad detailid tõepoolest kullatud.

Ent mitte ise. Kullaga jändamine jäeti selles kunstis kogenumate soomlaste mureks. Kullast rääkides – tõepoolest on lisaks eelmainitud kullahinnaga kameeleonvärvile ja kroomist soojema (kuldsema?) läikega nikkelpindade viimistlemisel ka päris puhast kulda kasutatud. Soomes said galvaanilise kullakatte selga mootori küljekaaned, silindripead ja silindrid, tagumine ketiratas, õhufiltrite katted ja juhtraud. Ja odav polnud see lõbu mitte – nagu kogu rataski. “Otsene kulu on 300 000 krooni ringis,” arvab meister ise. “Pluss üheksa kuud kolme palgalise meistri tööd, arvuta ise!”

Igor ise hindab oma ratta maksumuseks umbes 600 000 krooni. “Müügihind?” “Vot see on juba eri teema,” võtab mees asja kokku. “Eks ta mõne Venemaa rikkuri magamistuba kaunistama hakkab. Ise oleksin nõus loobuma asjast 800 000 krooni eest, aga ka 100 000 dollarit pole Vene spetside arvates utoopia.”

Sarnased artiklid