Kuidas valida videokaamerat?
Arvo Mägi
03.11.2008

Kui kavatsete soetada videokaamera, siis seisate raske valiku ees. Kaameraid on hästi varustatud poes palju, infot nende kohta aga hämmastavalt vähe. Ja hinnad kõiguvad 3,5 tuhandest kroonist 20 tuhandeni. Millist nende hulgast küll valida?

Tutvustaval lipikul on lisaks hinnale tavaliselt ära toodud umbes järgmised andmed: salvestab nii kõvakettale kui mälukaardile, 30 GB (kuni 15 tundi) kõvaketas, 40x optiline suum stabilisaatoriga, 800k CCD-sensor, 2,7tolline (6,9 cm) LCD-ekraan. Pole just palju.
Järsku sobiks odav, 3600 krooni maksev DV-videokaamera: 1/6 tolli, 800k CCD-sensor, 33x optiline suum, 2,7tolline LCD, MiniDV? Või peaks hoopis ostma 19 000 krooni maksva Full HD videokaamera, millel on 60 GB (kuni 22 tundi) kõvaketas, 12x optiline suum ja 3,5tolline LCD-ekraan? Katsume selles tehniliste andmete virvarris veidi selgust luua.

HD- või SD-kaamera
Videokaamerad võib jagada kahte suurde gruppi – kõrglahutusega HD (high definition) kaamerad ja tavalised SD (standard definition) kaamerad. Esimesed salvestavad pilti resolutsiooniga 1920 x 1080 pikslit, mis vastab 16 : 9 küljesuhtega parimate Full HD LCD telerite ja Blu-ray plaatidel turustatavate mängufilmide pildi resolutsioonile, teised on resolutsiooniga 720 x 576, mis vastab DVD- ja PAL-telerite standardile. SD-kaamerad võimaldavad pilti salvestada kas küljesuhtega 16 : 9 või 4 : 3. Salvestamisel tuleb valida selline küljesuhe, mis vastab filmi vaatamiseks kasutatava seadme omale – laiformaatteleri või -kuvari korral 16 : 9, tavalise teleri või kuvari korral 4 : 3. SD-kaamerate kõvakettale või mälukaardile salvestatakse failid MPEG-2 vormingus, mida on arvutis lihtne töödelda. SD-kaameraga salvestatut saab kirjutada odavatele DVD-plaatidele, mida saab kasutada nii arvutis kui igas teleriga ühendatud DVD-plaadimängijas.

HD-kaamerad on kallimad, kuid tagavad ka märksa parema pildi kvaliteedi. HD-kaamerad salvestavad videot AVCHD (MPEG-4) vormingus (faili laiend m2ts), mille arvutis töötlemiseks on vaja spetsiaalprogramme. HD-pildi töötlemiseks kasutatav arvuti peaks olema kiire mitmetuumalise protsessoriga, suure jõudlusega videokaardi ja suure kõvakettaga. Kui kaamera kirjutab AVCHD vormingus video otse DVD- või Blu-ray plaadile, tuleb arvestada, et neid plaate saab mängida vaid teleriga ühendatud Blu-ray plaadimängijal, sest tavalised DVD-pleierid selles vormingus plaate ei mängi.

Videokaameraga salvestatud pildi kvaliteet sõltub mitte ainult sensori pikslite arvust, mida tähistabki see müstiline 800k – lahti seletatult 800 000 pikslit –, vaid ka kaamera optika kvaliteedist, sensori tüübist ja suurusest (mida suurem on iga piksel, seda parem pilt), salvestamisel kasutatud bitikiirusest (video bit rate näitab, mitu bitti infot salvestatakse ajaühiku kohta; mida suurem see on, seda parem on pilt), värinastabilisaatori ja kaamera automaatika efektiivsusest ning paljudest muudest teguritest, sh kasutatud lisaseadmetest. Mängufilmide tegemisel kasutatakse kalleid profikaameraid, tervet valgustusparki ja statiivi. Neid kasutavad elukutselised operaatorid, kes oskavad käsitsi paika panna optimaalsed parameetrid, mis tagavad parima võimaliku pildikvaliteedi. Tehakse ohtralt duubleid. Seega pole põhjust loota, et teie koduvideo kvaliteet suudaks poodides müüdavate DVD- või Blu-ray mängu- või dokumentaalfilmide kvaliteediga võistelda.

Salvestusmeedium
Videokaamerates kasutatakse tänapäeval pildi salvestamiseks kas magnetlinti, 8 cm läbimõõduga DVD (viimastes mudelites, nt Hitachi DZ-BD10H, ka sama läbimõõduga Blu-ray) plaati, kõvaketast või mälukaarti. Tihti leiame kaamerast lisaks DVD-plaadile või kõvakettale ka mälukaardi, siis on tegemist nn hübriidkaameraga. Hitachi DZ-BD10H kaameras on korraga kasutusel koguni 30 GB kõvaketas, Blu-ray plaat ja SD-mälukaart. Mälukaardile võib salvestada nii videot kui üksikkaadreid, st fotosid. Magnetlindiga (MiniDV, mDV või lihtsalt DV) amatöörvideokaamerad on kõige odavamad. Nende salvestusaeg on tavaliste kassettide korral 60 min. Lindikassetid on odavad ja neid on lihtne säilitada. Salvestist saab vaadata, kui ühendada videokaamera teleriga. Vajaliku koha üles otsimiseks tuleb linti kerida – nagu videomaki puhul. Arvuti abil on salvestatut hiljem võimalik töödelda, kuid mitte igal arvutil pole kaamera ühendamiseks vajalikku FireWire liidest ja piisava suurusega kõvaketast.

Ühe- või mitmekordselt kirjutatav DVD (Blu-ray) plaat sobib siis, kui te salvestist edaspidi töödelda ei taha, ehkki plaadil olevat materjali saab eriprogrammi abil ka arvutisse laadida. Selline plaat on aga märksa tülikam kui kõvakettas või mälukaart. Ühepoolsele DVD-plaadile mahub kuni 19 min maksimaalse kvaliteediga (st maksimaalse bitikiirusega salvestatud) DVD-videot, kuid maksimaalse kvaliteediga HD-videot vaid 12 min. Blu-ray plaadile mahub kuni 60 min maksimaalse kvaliteediga HD-videot. Kui kaameral on mitu erineva kvaliteediga (bitikiirusega) salvestusre_iimi, siis tasub alati salvestada parima kvaliteediga. Toodete reklaamides väidetakse, et kaameraga saab kahepoolsele DVD-plaadile salvestada kuni 2 tundi videot, kuid jäetakse targu mainimata, et see aeg vastab kõige viletsama kvaliteediga salvestusele. Plaadile salvestatut saab vaadata kas arvutis või teleriga ühendatud DVD (Blu-ray) pleieris. Plaate tuleb enne kasutamist vormindada ja enne teisel seadmel kasutamist see protsess korralikult lõpetada (st muuta nad teistele seadmetele loetavateks), milleks võib kuluda mitu minutit. Plaate on tülikas kaasas kanda ja nad kardavad kriimustamist.

Kõvakettaga videokaamera sobib kaaslaseks turismireisile, kuna kõvaketas mahutab mitu tundi videot. 30 GB kõvakettale mahub maksimaalse kvaliteedi korral 440 min DVD-videot, reklaamitud mitukümmend tundi vastab kõige nigelamale videokvaliteedile. Maksimaalse kvaliteedi korral mahub 60 GB kõvakettale 300 min HD-videot. Kõvaketta puuduseks peetakse väikest põrutuskindlust ja suhteliselt suurt voolutarvet.

Samu vorminguid kasutatakse ka mälukaartide korral. 4 GB mälukaardile, mis mõnede kaameratega kaasa antakse, saab salvestada kuni 20 min kvaliteetset HD-videot. Enamasti ei ole mälukaart kaamera hinna sees. Täpsustage seda poes ja kui mälukaart ei kuulu komplekti, ostke kohe lisaks ka kaamerale sobiv mälukaart, soovitatavalt 16 GB. Toodetakse ka 32 GB mälukaarte, kuid neid pole veel alati saada ja hindki on esialgu soolane. Kui hinda mitte arvestada, on mälukaardiga videokaamerad ideaalsed. Gabariidid on väikesed, samuti ka voolutarve, st aku peab ühe laadimisega kauem vastu. Pöörlevaid osi ei ole, kaart ei karda põrutamist. Mälukaardilt saab andmeid mugavalt arvutisse laadida, kui arvutil on sobiv mälukaardilugeja. Ka mõned telerid (nt Panasonic PZ800, PZ700 ja PY700 Viera-seeria mudelid) on varustatud mälukaardilugejaga. Tavaliselt on iga videokaamera komplektis juhe, mille abil saab kaamera teleriga ühendada, et salvestatut suurel ekraanil vaadata, samuti ka USB-juhe, mille kaudu saab video arvuti kõvakettale laadida.

Suum ja pildistabilisaator
Arvestada tasub ainult optilise suumiga, kuna digitaalne vähendab oluliselt pildi kvaliteeti. Kuigi suur suum (nt 40x) võimaldab filmida kaugel asetsevaid objekte, ei maksaks seda üle tähtsustada. Enam-vähem kvaliteetse pildiga võite sel juhul arvestada vaid siis, kui kasutate statiivi. Värinastabilisaatori ülesanne on vähendada kaamera värisemisest tingitud pildi ebateravust. Optiline värinastabilisaator on palju parem kui elektrooniline, kuid parim stabilisaator on ikkagi statiiv.

Automaatika ja käsiseaded
Videokaamera töötab põhimõtteliselt nagu fotoaparaat, ainult et salvestab palju kaadreid järjest. Kaamera on vaja teravustada vajalikule objektile, hoolitseda teravussügavuse (ava suuruse) eest jne. Algaja usaldab kaamera automaatikat, nagu odavate digifotoaparaatide ehk nn seebikate korral. Hea valgustuse puhul sellest tavaliselt piisab. Edasijõudnu vajab kindlasti käsiseadistuse võimalusi. Neid tasub kaamerat valides uurida.

Käsitsemismugavus
Videokaamera peab hästi kätte istuma. Oluline on rihma materjal ja kinnitus, et käsi soojal ajal higistama ei hakkaks ja kaamera käes kaldu vajuma ei kipuks. Vajalikud lülitid peavad olema paigutatud käepäraselt. Ainus võimalus selles veenduda on kaamera poes kätte võtta, vajutada käivitusnupule ja püüda pilti suumida. LCD-ekraan peab ka ereda päikesevalguse käes loetav olema ja kasulik oleks optiline vaateotsija, mis odavamatel kaameratel tavaliselt puudub. Õnneks on tuntumate kaamerate kohta internetist võimalik leida põhjalikke ja erapooletuid ülevaateid. Kui kaalute mingi kindlat marki videokaamera ostu või ei suuda otsustada, siis tippige kaamera mark veebisirvija otsinguvälja ja vaadake, millist infot internetis pakutakse. Väga asjalikke ülevaateid pakub sait www.camcorderinfo.com.

Videotöötlus
Tõsisema videohuvi korral tuleb salvestatud toormaterjali arvutis töödelda. Eriti oluline on see unikaalsete reisivideote korral. Teist korda sama objekti filmima sõita tavaliselt ei saa. Leppida tuleb nende tingimustega, mis hetkel on. Vahel filmitakse läbi bussi akna või sama objekti pikalt (mitu minutit) lihtsalt sellepärast, et giidi juttu salvestada. Proffidel on videoklipi (filmilõik, mis salvestatakse hetkest, mil vajutati salvestusnupule, kuni salvestamise peatamiseni) pikkus tavaliselt ainult 3–5 sekundit! Kontrollige seda telerist mõnd dokumentaal- või reisifilmi vaadates. Mitme tunni pikkust videot ei viitsi te hiljem ei ise vaadata ega sünni seda ka sõpradele näidata. Niisiis tuleb toormaterjali kärpida ja vahel ka videoklippide järjestust muuta. Nädalapikkusest reisist tehtud video pikkus ei tohiks ületada 60 minutit, parem kui saate hakkama 30–40 minutiga.

SD-videote töötlemisest oli juttu Tehnikamaailmas 7/2008. Aga mida teha siis, kui olete hankinud HD-kaamera? Sellega salvestatud pilt on teie Full HD teleris tõenäoliselt suurepärane, igatahes oluliselt parem SD-kaamera pildist. Kui esimene vaimustus möödas, märkate, et kohati on käsi värisenud, horisont viltu, pilt on ebaterav või olete koguni unustanud kaamera välja lülitada, käe alla lasknud ja tänavakive filminud (parimad kaamerad lülituvad küll sellisel juhul automaatselt välja). Videot oleks vaja töödelda. Kaameraga kaasas olev tarkvara võimaldab tavaliselt teha ainult kõige lihtsamaid operatsioone, sh faile arvutisse laadida ja mittevajalikku välja lõigata. Abiks seegi, kui vaid arvuti hakkama saab. Videotöötluseks sobib hästi 2,4–3,06 GHz protsessoriga iMac, sest Macidel on kaasas tarkvara iDVD ja iMovie, mis toetavad nii SD- kui HD-kaamerates kasutatavaid vorminguid. Lisaks võite osta programmi Final Cut Express 4 HD (3190 kr) või tõsisema videohuvi korral koguni profiprogrammi Final Cut Sudio 2 (19 990 kr). Kallis?! Seda küll, HD-videotöötlus on praegu tõesti kallis. HD-videotöötluseks sobib ka piisava võimsusega ja suure kõvakettaga PC-arvuti, mis on märksa odavam. Sellele tuleks osta kas videotöötlusprogramm Pinnacle Studio 12 Ultimate (130 USD) või Sony Vegas Pro 8 (527 eurot), mis mõlemad toetavad HD-videotöötlust. Viimane on kasutatav ainult koos Sony videokaameratega.

Lõigatud filmi saab vaadata kas arvutis või kirjutada DVD- või Blu-ray plaadile. Blu-ray on praegu küll rohkem teoreetiline võimalus, kuna neid on müügil vähe ja plaaditoorikud maksavad üle 300 krooni. Lühema AVCHD-vormingus video võib kirjutada ka odavale DVD-plaadile, kuid selliseid plaate mängivad vaid Blu-ray pleierid. Neid on nüüd ka meie poodides. DVD-plaadile mahub HD-videot vaid umbes 20 minuti jagu. Kuni kõike vajalikku veel ei ole, võib HD-kaameraga esialgu filmida MPEG-2 vormingus (selline võimalus on paljudel mudelitel olemas), et edaspidi üle minna AVCHD-vormingule, kui selle töötlemiseks vajalik tark- ja riistvara juba kättesaadavaks muutub. Pole kahtlust – tulevik on 1920 x 1080 HD-video, Full HD telerite ja Blu-ray plaatide päralt. Kas ja mida neist juba praegu hankida, tuleb igal ostjal oma rahakoti paksuse põhjal otsustada.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid