Kuidas kosida sidrunit? Eesti nukufilm läbi aegade.
05.03.2013

Nukufilme on Eestimaal tehtud juba üle poole sajandi. Digiajastu saabumine, 3D-formaadi laiem levik ning Eesti kuulumine suurde ELi aitasid sündida Eesti esimesel digitaalsel, ruumilisel ja täispikal muusikalisel nukufilmil „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu”.

Nukufilm OÜ on Põhja-Euroopas üks suurim ja vanim ning Eestis ainus nukufilmide tootmisele spetsialiseerunud stuudio. Põhjamaade ühes suurimas nukufilmide stuudios kasutatakse kõiki põhilisi nukufilmi loomise tehnikaid. Esimesena võib välja tuua ümarnukktehnika, kus tegelasteks on käegakatsutavad kolmemõõtmelised nukud. Järgmise, lamenukktehnika puhul kasutatakse lapikuid või tasapinnalisi „näitlejaid”, mis on näiteks värvilistest paberitest välja rebitud-lõigatud. Edasi tuleb piksillatsioon, kus tegelasi kehastavad päris inimesed, keda filmitakse pilthaaval ja kes pannakse filmis tavapärasest veidi ebaloomulikumalt liikuma. Lisaks tehakse stuudios ka arvutianimatsiooni.

Filmilint ja digi
Kuidas tehakse nukufilmi? Kõik saab alguse loomulikult ideest, kuid kui vaadata tehnoloogilist protsessi, siis teose ülesvõtmine toimub praegu sisuliselt samade põhimõtete järgi mis aastakümneid tagasi. Märksõnaks on käsitöö. Kvaliteetse tulemuse saavutamiseks liigutatakse nukke käsitsi kaader-kaadri haaval. Varem võeti nukufilmid lindile professionaalse filmikaameraga. Sellisega, millega tehti ka mängufilme. Kuid kaamerale monteeriti külge mootor, mis võimaldas filmida ühe kaadri haaval. Tänapäeval filmitakse digitaalse peegelkaameraga samuti ühe kaadri kaupa ning tulemus salvestatakse kvaliteetsete RAW-failidena arvutisse, kus vastav programm liidab need ühtseks jadaks. Töölaua või võtteplatsi kõrval on kuvar, kust saab tulemust kohe vaadata. Sarnaselt käis stuudios ka 2013. aasta alguses ökoprobleemidele tähelepanu juhtiva nukufilmi tegemine. Loo peategelast kehastab Liivamees, kes on rannas ühe lapse poolt liivast tehtud kujuke, mis öösel ellu ärkab. Film jutustab sellest, kuidas maailmas jääb üha vähemaks puhtaid rannaribasid. Reostuse pealetungi tõttu põgeneb Liivamees pudeli sees ühele väikesele liivasaarele, kus kohtub teiste omasuguste saatusekaaslastega – maailma eri paigus laste tehtud liivakujudega. Selle viimase puhta liivasaarekesega aerutavad nad minema, et leida puhast paika reostatud maailmas.

Nukud
Enne võtteid tuleb luua dekoratsioonid ning valmistada rekvisiidid ja osatäitjad. Ümarnukkude puhul modelleeritakse tavaliselt kõigepealt plastiliinist pea (kui tegu on inimestele sarnanevate osatäitjaga) või terve tegelane (kui tegu millegi abstraktsemaga) ning neist tehakse kipsvormid, kuhu valatakse vastav segu. Valmistatakse pehmete ja kõvade peadega nukke. Pehmed tehakse vahtkautšukist ning selliste nukkude näoilmet saab muuta.
Nukkude tegemine on keerulisem, kui esmapilgul paistab. Kasutatakse spetsiaalset traati, mis kannatab kui mitte tuhandeid, siis sadu ja sadu kordi väänamist ning murdmist. See eriline materjal tuuakse Londonist. Nukufilmi viimaste aastate suurprojekti – täispika ruumilise nukufilmi ühe peategelase Maroc Orange „näonaha” all on näiteks isegi kulmutraadid. Lisa isale pandi ninna ja vurrudesse traadid ning Lisal on need ka kõrvades ja huultes. See kõik tehti selleks, et näole oleks võimalik anda erinevaid ilmeid ja et osatäitjad saaksid rääkida ning laulda. Keha valmistatakse samuti eespool kirjeldatud vastupidavast traadist. Skeletile, mis on justki omamoodi luukere, kasvatatakse „liha” ning tulemus riietatakse. Nüüd on nukk valmis ja stuudio animaatorid võivad sellega kaamera ees „mängima” hakata.
Nukufilmi stuudio asub Tallinnas Niine 11 hoones, kus eelmise vabariigi ajal tegutses rahapada ning nõukogude ajal oli suka-sokivabrik. Peale animatsiooni tehakse seal muudki põnevat. Nimelt on Nukufilm restaureerinud ka hulga Eesti vanemaid nuku- ja joonisfilme ning isegi mängufilmi „Naerata ometi”, mis oli 2013. aasta alguse seisuga neil 21. taastatud film.

Esimene täispikk 3D-nukuooper
2009. aasta maikuus alustati Nukufilmis „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu” võtteid. See on Eesti esimene digitaalne, ruumiline ja täispikk nukufilm-ooper.
Osa arvutiefektidest ja filmi lõplik helindamine tehti Soomes. Enamik digitaalseid eriefekte loodi Eesti firmas Frost ning Nukufilmis. Animatsioon ja kõik muu (sh ka näitlejate häälte salvestamine) toimus Eestis.
7. märtsil 2013 toimub pidulik esilinastus ja päev hiljem jõuab Eesti kinodesse eespool nimetatud sidrunitüdrukust ja apelsinipoisist jutustav nukufilm. Ennekõike kooliealistele lastele ja kinokunstist huvitatud täiskasvanutele ning miks mitte ka kogupere filmina mõeldud seiklusliku linaloo tegelastele andsid oma hääle Iiris Vesik, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, Omar Nõmm, Risto Joost ja teised tuntud eesti lauljad ja näitlejad.
„Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu” räägib apelsinipoiss Marocist, Põhja-Aafrikast pärit paadipõgenikust, kes jõuab pärast tormi Sitsiilia rannikule. Maroc satub tomatiistandusse orjatööle ning sellega puruneb lootus leida vabas maailmas inimväärne elu. Kaunis Lisa Limone, ihnsa ketšupitöösturi tütar, elab samal ajal muretut elu. Kuid tal on üks suur soov – Lisa tahab leida tõelist armastust. Ühel päeval avastab sidrunineiu rannast merekarbi, mis laulab talle apelsinipoisist. Kas põgenikust Maroc Orange võib olla Lisa Limone suur armastus?
See film on omalaadne Romeo ja Julia lugu, mis jõuab vaatajani kaasaegse, ruumilise pildiga nukuooperi vormis. Filmi pikkus on 72 minutit, selles kõlavad läbisegi itaalia, prantsuse, inglise ja eesti keel. Filmil on eesti- ning venekeelsed subtiitrid. Stsenaariumi kirjutasid Kati Kovács (kes on omaaegse kuulsa laulja nimekaim, elab Roomas ning on Soome koomiksikunstnik) ja Peep Pedmanson. Filmi lavastas Mait Laas ning sellele kirjutas originaalmuusika helilooja Ülo Krigul. See on viimane film, kus Eesti nukufilmi pioneer ja grand old man Arvo Nuut kandis produtsendi vastutusrikast ning rasket koormat. Ta on Nukufilmis töötanud üle viiekümne aasta ja koos Nukufilmi kollektiiviga jõudnud nüüd ka esimese täispika ruumilise nukufilmini.
Arvo Nuut: „Filmide loojad kasutavad peale 3D veel ka terminit S3D, kus „S” tähendab stereoskoopiliselt ülesvõetud filmi. Selle detailsema eristamise põhjal nimetatakse 3D-filmiks neid, mis luuakse ilma kaamerat kasutamata kohe arvutis, näiteks joonisfilmid. Samuti ka vanemad filmid, mis hiljem tehakse arvuti abil ruumiliseks. Lisa Limone lugu on stereofilm, mida filmiti ruumilisena ja sel puhul kasutatakse terminit S3D. Viimase alla liigituvad ka kõik stereoskoopiliselt ülesvõetud mängu- ja dokumentaalfilmid. Kinos ja üldises kõnepruugis kasutatakse lihtsuse mõttes ainult ühte nimetust 3D, kuna projektsioon on kõigil ruumilistel filmidel sama, olenemata sellest, kuidas need on valmistatud. Loodame, et tegime Lisa Limone ja Maroc Orange loo osas S3D formaadi valikuga õigesti, sest üritame sellega pääseda suurele ekraanile maailmas.”
See tormakas armulugu valmis Nukufilmi stuudios koostöös Soome filmiproduktsioonifirmaga BUFO. Linateose valmimist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium, samuti Soome Filmi Sihtasutus ja Soome Rahvusringhääling.

_____________________________________________________
Eesti nukufilm läbi aegade
Tallinnfilmi Nukufilm loodi 1957. aastal nõukogude ajal. Veidi üle viiekümne viie tegutsemisaasta jooksul (arvestades ka Tallinnfilmi Nukufilmi) on valmistatud ligi kakssada filmi ning toodud koju üle saja viiekümne auhinna. Esimene rahvusvaheline tunnustus tuli 1960. aastal Elbert Tuganovi lavastatud filmiga „Metsamuinasjutt”, millele sekundeeris „Ott kosmoses” (1961). Viimane sai 1963. aastal eriauhinna rahvusvahelisel kosmonautika- ja astronautikafilmide festivalil Prantsusmaal Deauville’is ning aasta hiljem esimese auhinna üleliidulisel filmifestivalil Leningradis.
Eesti taasiseseisvumisega tekkis küsimus – kuidas minna edasi? Kuna varem rahastas tegevust Moskva, skeemiga raha sulle ja film mulle, tekkisid finantsprobleemid. 1993. aastal lõpetati Tallinnfilmis filmide tootmine, nukuanimatsiooni tegemiseks loodi eraettevõte Nukufilm OÜ. Õnneks töötajad ei lahkunud ja jätkasid turumajandusele ümberorienteeritud stuudios. Kõige suurema rahapuuduse ajal tuli koostöö soomlastega ja tellimus Islandilt. See aitas üle elada ligi nelja-aastase üleminekuperioodi, kui Eestist raha praktiliselt ei tulnud. Kuid üsna pea leiti, et Nukufilm väärib riigi tuge. Tänu riiklikule toetusele säilitati nukufilmide tootmise traditsioon, mis on samas ka väga heaks visiitkaardiks Eestile.

Esimesed maailmas
1977. aastal valmis Eestis Tallinnfilmi Nukufilmis teadaolevalt maailma esimene stereoskoopiline nukufilm „Suveniir” (režissöör Elbert Tuganov), mille operaatoriks oli Arvo Nuut. See valmis tehnilises koostöös NIKFIga (Moskvas tegutsev teaduslik kino- ja fototehnika uurimise instituut) ning viimane sai oma stereoskoopilise lahenduse (Stereo 70) eest 1992. aastal USAs Oscari. Nimetatud süsteem töötas 70 mm filmiga (2 x 35 mm).
Esimene stereofilmi buum oli 1970ndate lõpus. Pea igas Nõukogude Liidu suuremas linnas ja liiduvabariigi pealinnas (va Tallinnas) oli ruumilist pilti näitav kino. Ka Ameerikas ning mujal tehti agaralt kolmemõõtmelisi stereofilme.
Kuid stereokinode buum vaibus, sest maailmas kasutati erinevaid ja mitteühilduvaid tehnoloogilisi lahendusi, aparatuur oli keerukas ning lisaks nappis sobilikke kinosid.
Digiajastu ühtlustas süsteemid ning 21. sajandi esimesel kümnendil vallutas 3D jälle kinosaale. 2007. aastal valmis Nukufilmis teadaolevalt maailma esimene digitaalne stereoskoopiline nukufilm „Miriami piknik” (režissöör Andres Tenusaar), mille loomise initsiaatoriteks olid NIKFI ja Arvo Nuut. Seekord oli viimane juba produtsendi rollis. Operaatori assistendina alustanud ning üsna pea oma ala tunnustatud meistriks tõusnuna sai Nuut 1972. aastal filmiga „Nael” (režissöör Heino Pars) Itaalias kinotehnika arendamise eest olulise preemia. Tal on suurepärane anne ühendada kaameraga loodavat kunsti ja tehnikamaailma. Kuigi Nukufilmis on väga häid tegijaid läbi ajaloo olnud palju, võib aktiivsetest režissööridest välja tuua mõned: Riho Unt („Kapsapea”, „Samueli Internet”), Hardi Volmer („Kevadine Kärbes”, „Barbarid”), Rao Heidmets („Tuvitädi”, „Instinkt”), Mait Laas („Teekond nirvaanasse”, „Generatio”).

_________________________________________________________
3D-filmid ja nende vaatamine
Ruumilist pilti võib tekitada mitmeti. Prillidega saab valida kolme erineva võimaluse vahel. Kõige lihtsam on anaglüüfiline, kus 3D-pildi loomiseks kasutatakse punase ja sinise (ka sinakasrohelise) klaasiga või sama värvi plastikribadega prille. Selle variandi puhul ei näe vaataja üks silm punaseid toone ning teine silm ei erista sinise või sinakasrohelise filtri tõttu viimatinimetatud värve. Nii näeb prillikandja paberilt või kinolinalt kahte veidi erinevat ja nihkes pilti, mis tekitabki ruumilisuse tunde. Tegemist on küll odava, kuid mitte kõige parema lahendusega, sest kaduma läheb osa värvigammast.
Viimasest paremaks loetakse polarisatsioonil põhinevat 3D-varianti. See on passiivne süsteem – samuti kui eelmine. Kuid tulemus saadakse polariseeritud läätsede abil, kus kumbki silm saab erineva polaarsusega infot.
Eelmistest kogukamate aktiivprillidega suletakse-avatakse kordamööda paremat ja vasemat läätse, millega luuakse vaataja ajus ruumilisuse efekt. Kuigi kõik käib kiiresti ning inimsilm ei tohiks midagi märgata, on tundlikke vaatajaid, keda selline vilkumine häirib. Siin mängib olulist rolli kindlasti ka seadmete kvaliteet.
Arvo Nuut: „Ruumilise nukufilmi ülesvõtmine toimub ühe kaameraga, mida liigutatakse spetsiaalsel statiivil või platvormil veidi paremale ja vasakule. Nii filmitakse kaadrik (kinofilmi üksikvõte – toim) vastavalt parema ja vasema silma jaoks. Meie stereoskoopilise nukuanimatsiooni ülesvõtmisel ei ole vahet, kuidas tulemust hiljem näitama hakatakse, sest see on vaid demonstreerimise küsimus – kas värvifiltrid erinevatele silmadele, erinev polarisatsioon projekteerimisel või hoopis aktiivprillid. Küll tuleb aga arvutis stereopildi kokkupanekul arvestada asjaoludega, et inimesed saalist ära ei jookseks. Viimase põhjustab tavaliselt ruumiliste efektide vale kasutamine. USAs ja Inglismaal on juba mindud kartuses nii kaugele, et tunduvalt vähendati stereoefekte ja ei julgeta enam ekraanilt välja saali poole eriti tulla. Väga palju oli juhuseid, kus inimeste silmad ei talunud ekraanil toimuvat või hakkas pea valutama. See on reeglina filmi kokkumonteerimise käigus valede stereoparameetrite kasutamise tulemus. Ruumilise filmi tegemisel on spetsiaalsed valemid ja põhitõed, mida peab täpselt arvestama. NIKFI on neid saladusi põhjalikult uurinud ja mul on seal töötavate, oma ala professionaalidega pikaajalised soojad suhted ning nad on mind tihti aidanud.”

Sarnased artiklid