Kuidas kõlab?
Jenni Lambert, Harri Slip
01.06.2007

Tavaliselt on tänapäevaste taskupleierite helikvaliteet tunduvalt parem kui nendega kaasasolevatel kõrvaklappidel. Paljud neist ei pruugi ka hästi kõrvas püsida ning mürarohkemas ümbruses tuleb pleieri volüüminupp peaaegu põhja keerata. Paremad isendid aga kõlavad vaatamata oma väikesele suurusele päris kvaliteetselt ning on ka mugavad.

AKG K 324 P
Bose Triport IE
Creative EP-635
Creative Zen Aurvana
JBL REF 220
JVC HA-FX55
JVC HA-FX33
Koss Spark
Philips SHE9600
Razer ProTone m100
Sennheiser CX-300
Shure E2c
Sony MDR-EX90LP

Parim osa pleieritega kaasasolevaist klappidest võib teha vaikses ruumis päris head häält, aga kui astuda tänavamürasse, siis kaovad bassid ja alles jääb ainult õhuke “telefonihääl”. Muidugi on sellisel juhul lihtsaks lahenduseks muusika kõvemaks keerata, kuid selline tegevus ei tule kindlasti kasuks kuulmisele pikemas perspektiivis.
Üks võimalus on pisikesed “nupud” asendada suuremate hi-fi kuularitega – nende peopesasuurustega –, mis summutavad välismüra kahtlemata paremini. Samas ei tähenda suurus alati tingimata head helikvaliteeti ning suured võivad väljas liigeldes ka lihtsalt ebamugavad olla.
Lärmakamas ümbruses võib abi olla ANS-klappidest (Active Noise Supression), mis vähendavad automaatselt müra kuulaja jaoks (välismüra genereeritakse kuulajale vastandfaasis – nii on ideaalis tulemuseks vaikus), aga selliste kuularite hind võib ka olla hoopis teisest suurusjärgust.
Üheks alternatiiviks on kergemad, n-ö vanamoodsa disainiga klapid (ehk siis jäiga võrukujulise ühendussillaga), aga needki ei pruugi summutada välist müra piisavalt efektiivselt ning garanteerida sügavamat bassiotsa. Erandeid muidugi võib leida – näiteks veidi alla 600 krooni maksvad Koss Porta Pro, mis on erinevates testides hea helikõla (saundi) ning tüsedama bassi poolest silma paistnud (õigem oleks öelda küll kõrva kostnud.)
Ja last but not least – miniatuursed kõrva pistetavad “nupud”, selle võrdluse peategelased.

Kõvasti kõrvas
Võrdluse kõigil nuppudel on pehmest materjalist otsikud, mille eesmärgiks on hoida klappi tihedasti kõrvas. Ja sellel, lisaks välismüra kahandamisele, on väga suur tähtsus helikvaliteedile – kui kuular hästi kõrvas ei istu, siis pole head helikõla loota. Nii ongi paljudel klappidel kaasas mitmes suuruses ning erineva kujuga otsikuid, lootuses, et enam-vähem sobiv leidub igale kasutajale.
Seetõttu on käesolevas võrdluses raske objektiivset tulemust saavutada – mis sobib ühele, ei pruugi olla sama mugav teisele. Siiski usume, et kolme- ja neljatärnikuularid kõlavad kuulajast sõltumatult paremini kui ühe-kahe tärniga piirdunud eksemplarid. Päris ilma tärnideta jäänute vajakajäämised kostavad ilmselt ühesuguselt kõigi kõrvus. “Tihendite” disainis on mindud erinevaid teid pidi ning mõnel tootjal on see õnnestunud paremini kui teistel. JVC ja Koss kasutavad vahtplastotsikuid, mille töökorda seadmine võtab mõnevõrra rohkem aega. Need tuleb eelnevalt kokku suruda ning siis kiirelt kõrva susata. Vaikselt taastab materjal endise mahu ning peaks ideaalis ilusasti kõrvas püsima.
Kummiotsikutega kuulareid on lihtne kõrva asetada, aga need võivad minna liigagi sügavale – see tekitab ebameeldiva surumise tunde ning paneb kõrvad naksuma.
Kui aga tundub, et klapp ei taha hästi kõrva mahtuda, siis võib kõrvalestast natuke sikutada – nii läheb kuulmekäik veidi suuremaks.
Selles osas, milline disain on parem, läksid testijate arvamused lahku – mõnes kõrvas püsib paremini kummiotsik, teises jälle vahtplast. Bose, Shure ja Sony on keeranud kummiosa viltu, mis ei pruugi väga mugav tunduda väiksematele kõrvadele.
Paljude kuularitega on kaasas väike kott või karp, milles neid hoida kuulamise vahepeal. See on hea lisavarustus, sest muidu kipub klappe käekotis/taskus hoides juhe minema lootusetult segamini kõigi teiste asjadega. Creative’i odavamal variandil ja Philipsil kinnituvad klapid kaelapaela külge, sinna saab riputada ka pleieri, kui sel on vastav kinnitus olemas.

Kogu testi leiad koos tulemustega ajakirja paberversioonist!

Sarnased artiklid