Kuidas kaamera näeb
01.08.2013

Iga pilt saab alguse objektiivist. Objektiivi kvaliteeti ja seadeid ei saa hiljem, näiteks fototöötlusprogrammidega, kuidagi muuta. Kui on sooviks teha võimalikult häid pilte, olgu aparaadiks peegelkaamera või mobiiltelefon, tasub objektiivide head ja vead tundma õppida.

Harri Slip, Glen Pilvre

Süsteemkaamerate parimaks omaduseks peetakse objektiivide vahetamise võimalust. Erinevate objektiividega saab pildile portreed või maastikud ehk putukad ja linnud. Paljud, kes peegelkaamera ostnud, piirduvad aga kaasasolnud nn kit-objektiiviga, piirates nii aparaadi kui enda potentsiaalseid pildistajavõimeid.
Lihtsama seebikaga või mobiiliga pildistaja loodab enamasti automaatika suutlikkuse ja hea õnne peale. Mis aga ei pruugi tähendada, et head pilti ei saa – juhusel on tihti õige hetke tabamisel väga suur roll ning au läheb ju ikka pildistajale.
Ent ka automaatika usaldamise puhul ei tee paha objektiividest üht-teist teada. Näiteks millal tasuks määrata ise ava (režiim A) või säri pikkus (režiim S). Objektiive tundes saavad pildid paremad ning paremad pildid innustavad veelgi enam optika saladusi avastama – nii et kaamerad kätte ja harjutama!
Enne praktikat tasub loomulikult teooria ära õppida – ehk mõista, mida objektiivil olevad numbrid ja tähekombinatsioonid tähendavad.

Fookuskaugus ja vaatenurk
Ikka ja jälle kuuleb küsimust, et kas selle objektiiviga saab ka kaugel asuvaid asju pildistada. Taevas lendavat lennukit saab ju pildistada iga kaameraga, aga ühel juhul – kui objektiivi vaatenurk on lai – täidab enamiku kaadrist taevas ja lennukit näeb luubiga, teisel juhul, kui vaatenurk on kitsas, võib aga lennuki aknad üle lugeda.
Vaatenurki on harjutud hindama objektiivi fookuskauguse põhjal. Kui filmikaameraga pildistajad räägivad numbritest 24, 28 või 35 mm, on jutuks lainurkobjektiivid.
Inimese silma vaatenurgale vastab 40–50 mm fookuskaugusega objektiiv. Kui fookuskaugus on 80 või 105, räägitakse lühemast telest, mis sobib hästi näiteks portreedeks. Spordi- ja loodusfotode puhul on vaja juba kitsamat vaatenurka, mida pakuvad 200-, 400-, 800- või koguni 1200-„millimeetrised” objektiivid. Kahjuks aga pole vaatenurga ja fookuskauguse vaheline seos enam üheselt mõistetav – nii nagu see oli filmiajastul. Olukorra muudavad segaseks erinevate mõõtudega sensorid.
Näiteks täiskaaderkaamera 40–50millimeetrise objektiivi vaatenurgale vastab 28 mm APS-C objektiiv ja 24 mm Four Thirds objektiiv. Tüüpilise taskukaamera puhul piisab aga samaks vaatenurgaks vaid 8 mm fookuskaugusest.

Perspektiiv ja teravussügavus
Lisaks vaatenurgale mõjutab fookuskaugus perspektiivitunnet ja teravussügavust.
Väiksema fookuskaugusega ehk lainurgaga pildistades näivad objektidevahelised kaugused vaataja (pildistaja) suhtes olevat suuremad, fookuskauguse suurenedes aga liigub kaugemal asuv taust näiliselt esiplaanile lähemale. Normaalobjektiivi puhul on perspektiiv sama nagu silmadega vaadates ja seetõttu tunduvad kaugused fotol loomulikud.
Teravussügavus tähendab aga kauguste vahemikku, milles olevad objektid on n-ö teravad (ehk fookuses). Lainurga puhul on teravussügavus väike, mis tähendab, et fookuses on nii esiplaan kui taust – mis sobib hästi maastikuvõtete jaoks. Portreede puhul oleks aga kena, kui taust poleks terav – siis tuleb subjekt rohkem esile. Selleks tuleks valida suurem fookuskaugus.
Teravussügavuse puhul mängib rolli ka ava suurus ja pildistatavate subjektide kaugus kaamerast. Suure ava, nagu f/1,8 puhul, on fookuse ulatus väga väike, ent ava vähenedes, näiteks f/11 puhul, suureneb märgatavalt.

Ava ja valgusjõud
Objektiivi sees on muutuva suurusega diafragma, mille abil saab doseerida sensorile jõudva valguse hulka. Päikese käes tuleb ava seada võimalikult väikseks, hämaras aga võimalikult suureks. Samuti peaks ava olema suur, kui on vaja pildistada kiirestiliikuvaid objekte, et võimaldada lühikese säriaja puhul võimalikult suure hulga valguse jõudmist sensorini.
Objektiivi suurimat avaväärtust nimetatakse valgusjõuks ja tähistatakse f-tähega (ehk fookuskaugus) / ava number. Mida suurem on valgusjõud, seda paremini sobib objektiiv vähese valguse ja kiirete liikumiste jäädvustamiseks. Samuti on suurema valgusjõuga objektiivil väiksem teravussügavus – kui kasutada suurimat ava.
Taskukaamerate väikeste sensorite puhul ning liiga suurte avaväärtuste (väikse ava) korral hakkab pildi kvaliteeti halvendama difraktsioon. Mida rohkem on väiksel sensoril piksleid (mida tihedamalt neid on), seda kergemini võib difraktsioon ilmneda. Et seda ei juhtuks, seatakse ava vähendamisele n-ö kunstlik piir – näiteks f/8. Teleosas on aga suurim ava tihti vaid f/5,6 ja nii ei jää reguleerimisulatusest suurt midagi järgi.
Ava reguleerimisruum võib ka siis otsa lõppeda, kui on vaja heledas valguseskasutada näiteks liikumise hägustamiseks küllalt pikka säri. Sellisel juhul on abiks objektiivi ette kinnitatav hallfilter (nn neutral density filter). Osadel kallimatel kompaktidel (nagu Canoni G-seeria) on hallfilter kohe sisseehitatud.

Järgmine ja järgmine objektiiv
Süsteemkaamera stardikomplektis on tavaliselt kolmekordse ulatusega kit-objektiiv, mille fookuskaugused 28–85 mm ja valgusjõud f/3,5–5,6. Fookuskauguste absoluutarvud võivad olla teised, need on numbrid täiskaadrile teisendatuna.
Selliste näitajatega objektiiv võib tunduda ahistav isegi parema „seebikarbiga” harjunule. Kuna kompaktide sensor on väiksem, siis nende objektiivide fookuskaugus on väiksem.
Rohkem pildistades saab selgeks, milline „kit-i” omadus kõige piiravam tundub – on see liiga lühike tele, liiga kitsas lainurk või hoopis kehvapoolne valgusjõud. Pikk suum võib ju tunduda ahvatlev, aga tõsiselt tasuks mõelda just fikseeritud fookuskaugusega ja hea valgusjõuga objektiivide soetamise peale. Lisaks on nende joonis suumidest nüansirikkam, nagu ka varjundite palett.
Veidi liialdades võib öelda, et kaamerakered tulevad ja lähevad, ent head objektiivid säilivad aastast aastasse. Seda enam, et pildi kvaliteet sõltub peamiselt siiski objektiivist. Nii tasubki süsteemkaamerat valides kohe vaadata ka sobiva objektiivide valiku poole, mitte ainult vaimustuda kere tehnilistest nüanssidest – vähemalt siis, kui on plaan pildistamisega tõsisemalt tegelda.
Kõige laiem valik objektiive on saadaval Canoni ja Nikoni täiskaaderkaameratele. Näiteks Nikoni bajonetistandard on pärit juba aastast 1959. Nikoni puhul tasub aga tähele panna, et odavamates keredes puudub fookustamismootor – mis tähendab, et kui seda pole ka objektiivis, tuleb fookus käsitsi paika keerata.
Suurem osa digitaalsetest süsteemkaameratest baseerub APS-C-mõõdus sensoril. On palju objektiive, mis mõeldudki kasutamiseks vaid sellise sensori ees ning mille ulatus ei sobi suuremale täiskaadersensorile.
Olgugi et APS-C-sensoriga kaameraid on saadaval enim, pole just APS-C-objektiivide valik kõige suurem – eriti fiks-objektiivide osas. Nii keeravadki paljud oma APS-C digikeredele ette tavalisi filmikeredele mõeldud „torusid”, saades „kauba peale” ka 1,5kordse fookuskauguse pikenduse.
Olympus ja Panasonic on Micro Four Thirdsi objektiivide valiku kahe peale küllalt suureks paisutanud. Olympus rõhub eelkõige kvaliteetsete fikside peale, Panasonic aga pakub valgusjõulisi f/2,8-suume vahemikus 12–35 mm ja 35–100 mm. Täiskaadrile teisendatuna vastavad need 24–70 ja 70–200 mm objektiividele. Olympuse nn fikside valikus on aga 24, 35, 90 ja 150 mm „torud” – need on juba teisendatud fookuskaugused.
Teiste peeglita süsteemkaamerate, nagu Fuji, Nikon 1, Sony NEX, Samsung NX ja Pentax, objektiivide valik kasvab vaikselt, ent Micro Four Thirdsi valikuni on veel pikk tee.

Lisasoovitusi ja -näpunäiteid koos illustratsioonidega leiad Tehnikamaailma paberväljaandest.

Sarnased artiklid